Kriitik kui tänavalatern

1

Põhilisem küsimus: kas kriitik on siin mehest ja naisest võrdsem või madalam? Vististi, vähemalt kaasaegse kunsti kontekstis, on siin võrdsemaks pooleks kriitik: suverään, avangard ja suunanäitaja. Mees ja naine on vähemus ja vähemusel on vaja vabaneda oma vähemuse staatusest, on vaja emantsipeeruda. Mees ja naine ei suuda iseseisvalt emantsipeeruda, neil on vaja kriitikut, nagu töölistel on vaja Leninit, nagu rõhututel on vaja Kristust, nagu Kristusel on vaja Juudast.

2

Triin Tamme versioonis on kriitik pedagoog, kelle jaoks mees ja naine on koolilapsed, kes alguses on lollid ja keda tuleb harida tarkuse järkjärgulise jagamise läbi. See on valgustusajastu loogika, mille järgi kultiveeritud eliit juhib teadmatuses vaevleva lihtrahva progressini. Ebavõrdsuse lõppematu reprodutseerimine. C'est pour la bonne cause!

3

Jättes pildi seinale ning astudes tänavale, näeme, et olukorras, kus kriitika (selle sõna põhjalikus tähenduses) maine on madal, on iroonilisel kombel ühiskondlikus hierarhias esile tõstetud hoopis mees ja naine. Sellises kontekstis räägime me pigem tavalistest kempsudest professoritele, arstidele, kunstnikele, teadlastele ning siis eriliselt rõhutatult meeste ja naiste veeklosettidest. Need Eesti vabariiki valitsevad mehed ja naised on need, kes ütlevad, kuidas, millal ja millise nurga alt kellegi või millegi peale pissida.

4

Küllap pole see omane vaid Eestile, vaid paljudele kultuuridele, kus kriitikute emantsipeeriv roll on eelmise sajandi prantslastelt laenatud teoreetiline konstruktsioon.

5

Ma lihtsustasin: kõik kriitikud ei ole marxistid, nagu ei ole kõik mehed ja naised Reformierakonna poolt hääletavad egoistid. Veel üks hädavajalik lihtsustus: kriitikute valgustuslik missioon saab alguse ühiskonnaliikmete ebavõrdsete teadmiste tajumisest; samas kui teise osapoole lähtepunktiks on egalitarism: meie, meeste ja naiste, lähtepunktid on võrdsed, meil tuleb aga vaeva näha selle nimel, et ühiskond soodustaks initsiatiivikate meeste ja naiste rikkamaks ja targemaks arenemise.

6

Kriitik eeldab, et on olemas kahtesugust teadmist: üks on see, mida tema õpetusena jagab ning teine on see, mille kriitiku subjekt vastu võtab. Naine ja mees sellega ei nõustu, nad näevad vaid ühte kellele tahes kuuluvat teadmistehulka.

7

Tänaval on nii: endast lugupidav mees ja naine eitavad valgustust; kriitikul ei jää muud üle kui sisemiselt (läbi) põleda ja asfaldile sügavaid varjusid heita.

Näitusel on nii: Mees ja naine mõistavad ilma kriitiku abita vaid oma kõige loomulikumaid vajadusi rahuldada.