Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Peterburi muusikapoed

Reisikiri melomaanidele.

Müürileht, 15. number / Suvi 2011. http://issuu.com/genklubi/docs/myyrileht15_suvi2011

Peterburi muusikapoed

 

1

Antud kirjatöö on mõtteliseks järjeks eelmises Müürilehes ilmunud Peterburi raamatupoodide artiklile. Nagu ka eelmises numbris, nii püüan ka käesoleva popurrii läbi lugejale meelde tuletada, et Peterburi asub meile palju lähedamal kui me arvame. Aga kui hea lugeja kord Peterburi jõudma peaks, siis ta avastab, et see linn asub meist palju kaugemal, kui me arvatagi oskaksime. Eelneva lausega ei pea ma silmas mitte seda, et linn oleks arusaamatu, ohtlik või võõras, vaid seda, et Peterburi (nagu kõik ülejäänud kohad Maa peal) on niivõrd eriline ja isemoodi, et temast palja silmaga aru ei saa. Arusaamiseks tuleb uuritavasse paika sukelduda kogu hingega aastakümneteks ning küll siis uurimisobjekt aja jooksul veel kõige paremas mõttes kaugemaks jääb. Seda öeldes usaldan Müürilehe uudishimust põlevate lugejate huvi ning kutsun teid rännakule Piiteri muusikapoodidesse, millest ma, tõsi küll, vaid õblukest osa tunnen. Aga nii palju, kui tunnen, annan teile meeleldi kaardiks. Üheks sissejuhatavaks kaardiks võiksid seejuures olla Solomon Volkovi sõnad roki võidukäigust Leningradis. Lugege hoolikalt, sest just selline kõrbev raevukus iseloomustab tänaselgi päeval Peterburi rokist hingestatud muusikapoode.

2

“Võin kinnitada, et The Beatlesi heliplaadid, mis jõudsid Leningradi küllalt kiiresti tänu valgustustöö kalduvusega lääne turistidele ja ettevõtlikele meremeestele, vapustasid muusikale vastuvõtlikku noorsugu, neil sõna otseses mõttes “ajusid puhtaks loputades”.

The Beatlesi mood haaras kaasa ka Brodski, kes tõlkis 60-ndate lõpul vene keelde nende “Kollase allveelaeva”.

Leningradi rokkarid-maadeavastajad, kuidagiviisi omandanud isetehtud instrumentaariumi (nende kitarride kõlakaaned olid mõnikord jõhvsaega välja saetud vanemate voodite peatsitest) ja orjameelselt lääne gruppe jäljendades, esinesid peamiselt koolides, tudengite ühiselamutes ja kohvikutes, kuid muutusid tajutavaks sotsiaalseks nähtuseks alles 70-ndate algusest, mil nad hakkasid looma originaalmuusikat, ja mis peamine – päevakajalisi venekeelseid tekste. Pioneeriks oli siin pöörase Vladimir Rekšani juhitud, ennast “Venemaa esimeseks tõeliseks rokkmuusika täheks” kuulutanud ansambel Sankt-Peterburg, millele ametlikud propagandistid, haaranud kinni tolle aja jaoks väljakutsuvalt kõlavast nimetusest, omistasid kohe “monarhistlikke meeleolusid”.

Leningradi tollase rokilava uskumatut ekspansiooni kirjeldas Rekšam järgmiselt: “Rokkgruppe on siginud nagu küülikuid; igal laupäeval esineti kümnetes paikades. Fännide kangelaslikud salgad ilmutasid tõeliselt partisanlikku leidlikkust, püüdes kontsertidele pääseda... Kõige edukamad tungisid sisse naiste tualettruumide kaudu. Mõnikord roniti sisse vihmaveetorusid pidi. Mõnikord tuli katus lammutada ja läbi pööningu sisse tungida.”

Innustatuna noorsoo-auditooriumi vaimustatud vastuvõtust, tulid Leningradi rokkansamblid lagedale üha väljakutsuvamate lauludega, mis kajastasid “nende aastate maitset – vänget, vastasseisu kibedusevarjundiga, mille kaudu suurlinnade elluastuv põlvkond püüdis, padrikutes ekseldes, ennast tunnetada”. Rokkarid laulsid noorte võõrandumisest nõukogude ühiskonnast, mida nad tajusid silmakirjaliku ja vaenulikuna, nende usaldamatusest ametliku väärtushinnangute süsteemi vastu ja rahutuist alternatiivse eneseväljenduse otsingutest.

<...>

Vaatamata ametlikele rünnakutele (küllap paljuski aga ka tänu neile) levis rokkarite mõju Leningradi noorsoo seas kui metsatulekahju. Suur osa selles laviinisarnases protsessis, mis lõpuks peaaegu täielikult riigi kontrolli alt välja murdis, oli mangnitizdatil, nagu analoogselt samizdatiga nimetati kodumaise rokkumuusika lindistustega isetehtud kassette. Leningrad muutus sel perioodil vene põrandaaluse magnitizdati keskuseks – võib olla sellele linnale omase vastupandamatu püüdluse tõttu oma loomingulisi saavutusi kõigi kättesaadavate vahenditega kinnistada ja seda intensiivselt kajastada.” (1)

3

Kui lugejal tekkis nüüd isu magnizdati saaduste või jäänuste järele, siis pean kurvastusega tõdema, et lõviosa sellisest kaubast liigub tänapäeval ringi vaid vene võrguturgudel ja –kaubamajades. Võimalus mõne rariteetse muusikariista või eriti veidra vinüüli, kasseti, maki, raadio vms otsa koperdada mõnes vanakraami poes on kaduvväike. Kui selline võimalus üldse peaks esinemaa, siis vaid Peterburi kirbuturgudel. Üks neist asub Põhja-Peterburis Udelnaja metroojaama juures, teine, veel metsikum, Loode-Peterburis Maršala Kazakova tänaval ning kannab nime Junona. Viimasele on kõige lähem metroopeatus Avtovo, kuid arvestada tuleb pooletunnise jalutuskäiguga. Kirbukatel müüvad oma reliikviaid maha memmed ja taadid, kes internetti ei tunne ega kiida ning väärtustavad täikat kui elustiili. Ärge siis nina kirtsutage kui teie jaoks 400 rubla (10€) mõne vinüüli või süntesaatori eest liiga palju tundub - need inimesed võisid nende asjade eest kunagi terve kuu palga välja käia!

4

Peterburi kõige suurem ja süngem rokkmuusika pood “Castle Rock” (2) asub Ligovski prospekt 47. Nende muusikavalik ei ole väga lai, kuid see-eest müüvad nad heliplaatide kõrval tohutul hulgal t-särke, aksesssuaare (очки как у Ozzy и Lennona), kirsasid, korsette, plakateid, trummipulkasid jne. Neil on ka eeskujulik raamaturiiul, mis koosneb enamasti lääne rokilegendide eluluguge venekeelsetest tõlgetest. Poeesine kangialune on kohalike kontserdikorraldajate jaoks kohustuslik plakatisein, mis annab hea ülevaate rokiplakatite hetkeseisust. Muide, Nevski prospekti teises otsas, Balšaja Morskaja 15, asub “Metal Music”, mis on omamoodi väike sõsar “Castle Rockile”. Nemad müüvad ohtralt vene rokki, aga ka kõiksugust rokiinventari alates plakatitest (10 – 50 rubla!) ning lõpetades käepaelte ning kettidega.

5

“Castle Rock’i” lähedal asub Puškinskaja 10 (sissepääs Ligovski prospekt 53) kunstikeskus (3), mille rüpes tegutseb pisike raamatupood nimega “Kultprosvet”, mis müüb Leningradi undergroundiga seonduvat muusikat. Üle õue asub vinüülipood “Baza” (4), mis müüb tänapäevast klubimuusikat. Valik on kaunis sarnane Viru keskuse Rahva Raamatu vinüüliletile. Hinnad 200 – 450 rubla (5 - 11 €). Mulle väga meeldib, et nad müüvad vaid 15 rublaga (40 senti) ümbriseid vinüülidele. Ümber nurga, nüüd juba tõepoolest aadressil Puškinskaja 10, asub muusikapood “Kailas” (5), mis on melomaanidele absoluutselt kohustuslik. Nagu paljude teiste Peterburi muusikapoodide puhul, pole siingi võimalik aru saada, mis loogika järgi heliplaadid siin üksteise kõrvale topitud on. Cheri kõrvalt leiab Schuberti, Schuberti kõrvalt Björki, tema kõrvalt Meat Loafi, viimase kõrvalt Sophia Loreni, tema kõrvalt aga kogumiku “Jazz for Lovers Only”. Hinnad võrdlemisi odavad, vahemikus 150 – 300 rubla (4 – 8 €). Nii vinüül- kui cd-plaate on võimalik kohapeal kuulata ning seda võimalust soovitan ka kasutada. Kahmake kokku paarkümmend tundmatu nimega vene muusika plaati ning mõnega ikka näkkab. “Kailase” kõrval asub “Ethno”, mis on Peterburi vaste Universaal Universumile. Kõik asjad enam-vähem samad, ainult et poole odavamad kui meil.

6

Fontanka poole jalutades astuge läbi kauplusest “Fonoteka” (6) Marata 28, kust leiate eest laia valiku rokk- ja jazzmuusika plaate. Nende vinüülplaatide kogu on tõenäoliselt linna kõige ulatuslikum, kuna nad töötavad koostöös interneti vinüülipoega “Plastinka” (7). “Fonoteka” on kõige läänelikum muusikapood Piiteris ning ühtlasi ka kõige vastutulelikuma teenindusega. Hinnad aga vastavalt ka kallimad kui mujal, alates 600 rublast (15 €) lõpetades kümnete tuhandetega.

7

Kilomeeter eemal, Zagorodnõi prospekt 9 asub “Interes”, mis on nagu meie “Lasering”, ainult et kesisema valikuga. Kõik n-ö kohustuslik ja konventsionaalne on neil ausa hinna eest olemas (nt Radioheadi albumid 700 rubla (17 €) tükk), kuid sekka satub ka naljakalt odavaid pärleid. Nii müüdi seal näiteks 98 rubla eest (2,4 €) Fischerspooneri albumit “Odyssey” või 58 rubla (1,4 €) eest soome polka kogumikku. Olgu veel öeldud, et sellega, et turvamees teist antud poes kordagi üle paari meetri maha ei jää, tuleb Venemaal lihtsalt harjuda.

8

Zagorodnõi 22 asub “Sinema”, mis on igati korralik “piraadilaev”. Esimesest ruumist leiate esindusliku valiku Ühendriikide viimaste aastate arvutimängu- ja filmitööstuse produktsioonist (orienteeruvalt 150 rubla tükk), tagumine ruum on aga allahinnatud piraatplaatide päralt. Nii võite näiteks 100 rubla eest omandada mp3 formaadis kaksikplaadi, millele on kirjade järgi mahutatud kogu inglise duo Autechre’i looming. Samamoodi lugu ka Pink Floydi, Jethro Tulli, Manic Street Preachersi või Kronos Quartetiga. Enda suureks üllatuseks leidsin teiste seast ka Lindstrømi & Prins Thomase ühisplaadi “Reinterpretations”, mille eest küsiti 50 rubla. Uskumatu lugu küll, et keegi otsustab Venemaal musta raha kokku ajamise eesmärgil norra diskomeeste plaadi “välja anda”.

9

Viimasele sarnane “Discland” asub aadressil Žukovskovo 11. Sealne cd-plaatide osakond on orienteerunud puhtalt mp3-kogumikele. Nii võib sealt poest 100 rubla eest soetada endale nii The Clashi, The Smithsi, Morrissey, The Cure’i, Cocteau Twinsi, Bob Dylani, Airi, Massive Attacki, Brian Eno või kelle iganes artisti 8-tunnise helikogumiku. Minul, kes ma tänaseni cd-mängijaga ringi käin, tekkis küll kuri tahtmine mõni neist kogumikest omastada – teeks elu ju niivõrd kergeks..

10

Nevski prospekt 32 asub klassikalise muusika pood “Mir Muzõki” (8), mille esimene ruum on pühendatud vene heliloojatele ning teine ruum välismaa heliloojatele. Cd-plaatide hinnad jäävad 200 ja 1000 rubla vahemikku. Neil on ka üürike raamatulett, kust leidsin Boris Bernsteini mälestusteraamatu “Starõi Kolodets”. Ma loodan, et autor teab seda, sest tal oleks rõõm seda teada. Nevski prospekt 26 asub teine klassikalisele muusikale keskenduv pood “Severnaja Lira”, mida võiks pidada kohustuslikuks Peterburi vaatamisväärsuseks neilegi, kes muusikast midagi ei pea. Selles maksimaalselt 50-ruutmeetrises poes on kogu kaup lettide alla ja taha peidetud. Aga milline kaup - parmupillid, partituurid, noodivihikud, kontrabassid, tšellod, tuubad, trompetid, harmooniumid! Kassir räägib teiega aga klaasist vaheseina tagant läbi hiireaugu. Kokkuvõttes on tegemist vast üleüldse Nevski kõige sümpaatsema kauplusega. Jah, muide, klassikalist muusikat müüakse ka Peterburi Filharmoonia turistipoes Mihhailovskaja 2.

11

“Diskaunt” Lomonossova tänav 1 meenutab mulle Londonis Notting Hill Gate’is asuvaid muusikapoode, mille riiulid on armutult täidetud valitud muusikaga. Aga ka “Diskaunt” tegeleb piraatäriga. Nende filmivalikusse kuulub suur osa XX tähtsaimatest šedöövritest (150 rubla tükk). Heliplaatide seast leiate Tom Waitsi, Philip Glassi, Kraftwerki jt mp3-kogumikke. Aga sealne valik ei piirdu pelgalt lääne tähtedega, samamoodi müüakse seal ka vene legendide kogumikke: Splin, Kalinov Most, Chaif, Mummiy Troll, Zamfira, Tequilajazz, Bz, Iva Nova, Leningrad, Korol and Shut, Animal Jazz.. Fotograafia huvilistel tasuks aga kiigata nurga taga asuvasse Gostinõi Dvori kasutatud fototehnika poodi.

12

Heinaturu putkades asub paar-kolm piraatplaatidega kauplevat muusika- ja tubakakioski. 150 rubla eest müüakse siingi mp3 kogumikke Led Zeppelini, Edith Piafi, Daft Punki, Cafe del Mari, MC Hammeri, Jean Michel Jarre’i jt muusikaga.

13

Äärmiselt sümpaatne muusikapood on Karavanna 1 asuv “Play”, mis meenutab samuti kodumaist “Laseringi”. “Play” on Peterburi plaadifirma “Bomba-Piter” (8) ametlik edasimüüja. Nimetatud kompanii annab välja nii Peterburi alternatiivi kui ka soppa (mis esimese müügiedutust peaks korvama). Kui suve ajal Karavannaja kanti satute, heitke pilk Malaja Sadovaja tänavale, mis on paljude tänavaorkestrite meelispaik. Ent üldiselt on nii, et tänavamuusikuid ei pea Peterburis otsima, nad leiavad sind ise üles. Mulle tundub, et mingisuguseid eeskirju siin avalikult musitseerimise suhtes ei ole ning seetõttu on täitsa tavaline, et mõni tegelane kärutab Nevskile oma kitarrivõimu ja hakkab siis üle kogu Бродвей kitarri tinistama. Ja-jah, aga muide, Peterburi vahest kõige parema valikuga muusikapood “TOP100” (9) asub Pestelja 13/15. Sealt leiate suurepärase valiku rokkmuusika vinüüle ja cd-plaate. Vinüülid on enamasti lääne originaalid ja seetõttu kallid (alates 800 rublast).

14

Aga siinkohal lõppeb minu kaardi kaardistatud osa. Loodan, et nii paljukest, kui seda siia sai, see endale ka väljundi leiab. Soovin Müürilehe lugejatele jõudsat Peterburi läbi kammimist.

 

 

 

(1) Solomon Volkov “Peterburi kultuuri lugu” 612 – 614. Ilo, Tallinn, 2007

(2) www.castlerock.ru

(3) www.en.p-10.ru

(4) www.p-10.ru/guide/baza

(5) www.kailas.ru

(6) www.phonoteka.ru - tingimata vaadake eeskujulikku lehte!

(7) www.plastinka.com

(8) www.bomba-piter.ru

(9) www.top100rocks.ru

 


Previous
Leningradi plakatid
Next
Peterburi plakatid

Add a comment

Email again: