Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Uus skulptuur Tallinnas – Pöffihunt

PÖFF tellis Seaküla Simsonilt endale skulptuuri - ulguva hundi - Nordea (siis veel Nokia) kontserdimaja juurde. See oli esimene artikkel, millega väga rahul olin. Peamiselt tänu sellele, et Artishokis toimis tol ajal risti-rästi toimetamine ja Rebeka Põldsam andis mulle äärmiselt põhjalikku tagasisidet, mida võiks artiklis paremaks teha. Nägin ka muidu väga palju vaeva, et leida kõikvõimalikku infot Simsoni ja loomaplastika kohta linnaruumis. Viimase osas oli tegemist küll otsatult deskriptiivse loetelegu, ega ma siis ei mõelnud, miks keegi üldse peaks (või ei peaks) linna skulptuuri püstitama.

Avaldatud Artishokis, 14.04.2010. http://artishok.blogspot.com/2010/04/uus-skulptuur-tallinnas-poffihunt.html



1

2009. aasta Pimedate Ööde Filmifestivali raames püstitati Tallinnasse Solarise keskuse kõrvale betoonist hundiskulptuur. Teose autor on Seaküla Simson, hundi puhul on tegemist filmifestivali sümboliga. Festivali eestvedaja Tiina Loki sõnul on Pöffihunt maailma esimene filmifestivalile püstitatud skulptuur. Kirjatöös analüüsin skulptuuri linnaruumilisi möödapanekuid, heidan valgust skulptuuri püstitamisega seotud asjaoludele ning annan ülevaate Tallinna teistest loomaskulptuuridest. Kõnelen skulptuuri puhul neljast tinglikust autorist, kelleks/milleks on kunstnik Seaküla Simson, tellija PÖFF (koos Solarisega), asukoht Rävala puiestee nurgal ning traditsioon Tallinna eelneva skulptuuriloo näol.


2

Seaküla Simson (kodanikunimega Aivar Simson), kasvas üles Jõhvis. Pärast kooli lõpetamist viis Simson paberid Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse, seda suuresti õpetajate ärritamise nimel, kes olevat näägelnud, et noormees ainult kaevandusse tööle sobib. Sümboolne soovitusõpetajatelt – sepad-skulptorid on ikka olnud allilmategelased. EPA uksed jäid Simsoni ees Eesti skulptuuri õnneks suletuks, selle asemel tuli astuda nõukogude sõjaväeteenistusse. Simson kuulus nende hulka, kes saadeti Afganistani sõtta. Hiljem on kunstnik öelnud, et sõjakogemus andis talle südikuse, sõjaka töökuse, mis skulptorite puhul nii oluline ja sümptomaatiline on. Selline poolsõge raua needmise rütmis töö raiumine oli iseloomulik nii Amandus Adamsonile kui Jaan Koortile.. See selleks. Naasnud sõjast, astus Simson 1982. aastal ERKIsse skulptuuri õppima. Õpingute järel kolis ta esiisade tallu Lahemaale Tammispeale (endine Sea- ja Siiaküla). Tuli uus Eesti aeg ja näitustel hakkasid kunstipubliku silmi kõdistama Simsoni pronksist tillid ja sittuvad koerad. 1990. aastate lõpuks oli skulptori koduaiast saanud omamoodi hõimuermitaaž, kuhu turistid suurte bussidega kohale sõitsid. Mingil hetkel pidi Simsonil sellest villand saama, nii kuulutas ta 2007. aastal Maalehele antud intervjuus: “Ühtki tilli ma enam ei loo”. Pöffihundi välimust arvestades, tuleb nentida, et väljaöeldu oli ennatlik.

3

Pöffihunt on püstitatud filmifestivali auks, millest on saanud üleeuroopalise tähendusega institutsioon. Väite tõestuseks on PÖFFi ja Tallinna au vastutada 2011. aasta Euroopa filmigala korraldamise eest. Kujutlege pilti - purpursed vaibad, automobiilidest välja liuglevad primadonnad, piipusid popsutavad legendid ja Nokia kontserdisaal, mille sissekäiku (õieti allakäiku) ehib festivali betoonist maskott (1). Siinkohal pean PÖFFi teravalt kritiseerima. Pöffihunt Solarise, Artise ja/või Nokia ees, on festivali etableerumise õnnetu väljendus (2). Pakun, et mitmed PÖFFi patrioodid tundsid nördimust, kui mõned aastad tagasi festival Tallinna logudikest kinomajadest Coca-Cola Plazasse kolis. Kobarkino oli logistiliselt loogilisem, suhtlusvõrguna käepärasem ja edasiarenemiseks lihtsalt vajalik. Möödus aga veel paar aastat ja PÖFF kolis edasi Solarisesse. Säärase koduvahetamise tempo juures on kärsitu betoneerida oma mälestusmärk uue kodu ette. Kes seda teab, millal jälle kolida tuleb, ning kui tuleb, kas siis võetakse Pöffihunt kaasa? Filmikunst tegeleb ju otseselt mäluga ning seda üllatavam on, et erialainimesed pole õppinud monumendisaagadest. Mälu tasuks kivistada suurema osavõtlikkusega. Seetõttu teeb nõutuks, et mõningase ajakirjanduses tuhnimise järel, ei õnnestunud mul välja uurida, kas skulptuuri rajamisele ka avalik konkurss eelnes. Aiman, et mitte, loodan, et eksin. Samuti ei leidnud ma vastust küsimusele, kas Pöffihundi kulud kattis PÖFF, Solarise keskus või hoopis linn. Andestage iroonia, aga juhtum kõlab nagu setu muinasjutt, kus kaval Rebane saadab Hundi külasse toitu muretsema koos kirjaga, et keegi teda ei puutuks. Hunt sai külas kõvasti peksa, sest ükski peni polnud kirjaoskaja. Kummardan toredale festivalile, kuid noomin otsustajaid linnakeskkonna isepäise kasutamise pärast.

4

Hunt linna jutukamaks muutjana. Hundil on mütoloogilises plaanis kahetine olemus. Ühelt poolt on tegemist kosmilise, taevase tegelasega, mis tuleneb hundi võimest olla nähtav ka pimedas – hunt on valguse sümbol. Lähedasem tundub hundi maine, isegi inimlik olemus. Armsa näitena võib tuua emahundi, kes imetas Romulust ja Remulust, kellest hiljem esimene teise maha lõi ja Palatinuse mäele omanimelise linna piirid maasse kündis. Emahundist sai jumaliku linna barbaarne sümbol. Libahunt on pooleldi inimene. Nii allilma valitseja Hades kui Weizenbergi Linda eelistasid kehakattena hundinahka. Türgi moderniseerijat Atatürki kutsuti Halliks Hundiks, kuna tema kauge esiisa Tšingis-khaan olevat sündinud hundi pojana. Indoeuroopa keeltes on sõnal emahunt langenud naise kõrvaltähendus. Inglise perekondades taunitakse mustade lammaste asemel hundikutsikaid. Jaapanlastel olevat hunt hea loom, kes kaitseb inimesi teiste metsaliste eest. Mihkel Mutt seletas Mati Undi loomingut h-tähe puudumisega viimase perekonnanimest. Samas rääkis mu vanavanaema, kes kunagi kaugel ajal seenel käies metsa ära eksis, et laanest pääses ta ainult tänu huntidele, kelle järel ta hommikul lagendikule jooksis. Ta teadis, et hundid kogunevad varahommikul põlluservale. Seaküla Simson pidas Tammispeal lambaid, müüs aga siis karja maha. Ehk tegid hundid liiga palju kurja.

Näited huntidest maa ja taeva vahel kõnelevad, kuidas hunti on ikka nii hea kui kurjana kujutatud. PÖFFi filmilinalt ja youtube’ist tuttav, Kuldmunaga pärjatud maskott on näiteks hea ja ohutu hunt. Iseloomult meenutab ta Hunt Kriimsilma või rohkem isegi viimase poega Hundut. PÖFFi logo hunt on see-eest ohtlik kiskja. Pöffihunt on sootuks mõlemat, pole kumbki. Skulptuur on kujundina ürgmehelikult autoriteetne (või naeruväärselt autoritaarne), kuna on asetatud postamendile (3) ja ulub noku kombel taeva poole; teisalt on skulptuur nunnu ja tütarlapselik, kuna tekitab oma asukoha tõttu haletsust ning on modelleeritud üldistatult ja pehmelt (4) . Skisofreenikust hunt sobib Tallinnale nagu rusikas silmaauku.

5

Asukoht kui avaliku skulptuuri definitsioon. Pöffihunt asub Teatri väljakul, kus hoonestus annab ülevaate Tallinna viimase saja aasta arhitektuuri- ja kultuuriloost. Lugu algab Estonia teatrimajaga, mida võib pidada üheks kõige pühamaks majaks, mille eestlased möödunud sajandil ehitasid. Juhan Maiste lõpetab oma “Eesti kunsti loo” sümboolselt teatrihoone klassitsistlike sammastega, mis viitavat eestlastepoolsele leppimisele klassitsistlike ilukaanonitega. Algas baltisaksa kunsti omaksvõtt. Estoniale järgneb endine Teaduste Akadeemia Instituudi hoone (praegu EKA peakorter). See “tömpi esindusarhitektuuri” (Mart Kalm) esindav hoone valmis 1953. aastal, arhitektiks Saksamaal õppinud Enn Kaar. Rävala puiestee nurgale jääb endine Teaduste Akadeemia Raamatukogu hoone (hetkel Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu). Raamatukogu sissepääsu ehib tundmatu autori seinamaal, millel on kujutatud teaduslik-tehnilisele revolutsiooni atribuutikat (lennuk, kosmoserakett, mootor). Hoone ees asub 1967. aastal püstitatud dekoratiivskulptuur Tuum (autoriks keraamik Henriete Nuusberg-Tugi). Tuum ja Pöffihunt asuvad ühel teljel ning on kõnekateks näidetest oma aja linnaplaneerimise esteetilistest ja eetilistest printsiipidest.

Teatriväljaku lukukiviks on endine EKP Keskkomitee hoone (nüüdne EV Välisministeerium). Mart Kalm kirjeldab oma eesti arhitektuuriajaloos tabavalt, kuidas selle hoone fassaad koos taganevate tiibade ning akendest palja keskosaga loob metafoori idealiseeritud revolutsionäärist, kes on lõhki rebinud särgi, paljastanud musklis rinna ning teatab, et tema jääb surmani truuks partei ideaalidele. Arhitektuurilise kompositsiooni täiustamiseks, tuleb vaatajal majaesisele platsile ette kujutada puhevil õlgadega Lenin. Kui siit edasi fantaseerida - äkki nihutaks Pöffihunti “tühised” viiskümmend meetrit ning asetaks selle kõrgele postamendile, et ta Välisministeeriumi ees nagu kunagine Lenin kõrguks (5). “Skulptuurist kui lugejakirjast” (Kirke Kangro) saaks novell, vanasõna, mõistujutt, loits, anekdoot ja antropoloogiline uurimustöö (6). Pöffihunt uluks kõrge postamendi otsas ja möödakäijad vaidleksid, kelle rind siis ikkagist rasvane on.

Teatri väljakul kihava elu mõju eesti kultuurile on raske alahinnata. Rahvusringhääling paiskab Solarisest tipptunnil õhku võimalikult ausat pilti maailmast, samal ajal püüab Välisministeerium maailmale õpetada Eesti sõna ning EKAs voolib rahvas endale kunstiinimesi, lootes, et neljas sein on traditsiooni ja südametunnistuse näol õiges kohas (in Estonia). Teatri väljakul näeb asjade seisu, näeb ka eesti skulptuuri hetkeseisu.

6

Solarise skulptuur võrdluses Viru keskuse skulptuuriga. 2004. aastal Viru keskuse juurde püstitatud Hämariku(autoriks Mare Mikoff) kõrval on Pöffihunt igati õnnestunud linnaruumiline lahendus. Mul on hea meel, et Solaris enda külje alla uut Ameerika Vabadussammast (7) ei mehitanud. Hunt on ikkagist oma, mitte nagu majakõrgune Venus. Teostele on ühine tellijatepoolne suhtumine, mis käsitab skulptuuri vallasmälestisena, mis "tuppa ei mahu" ning millele tuleb seetõttu maja ees koht leida. Teistsuguse arusaama võib tuua Rotermanni kvartali näol, kus eraldiseisev keskne skulptuur puudub, kuid kogu piirkond on skulpturaalse olemisega. Rotermanni kvartalisse on loodud ka mitmeid ajutisi kunstiteoseid.

7

Pöffihunt asetub sümboolselt Tallinna ülejäänud loomaskulptuuride sekka, millistest tuntuim on Jaan Koorti Metskits(1928). Kitsega on seotud mitmed legendid, lood ja luuletused, ta on õrn ja asub sobivas kohas. Näiteks on Aleksander Suuman kujule pühendanud luuletuse “Pronkshirv”:

Ära tapa, ära tapa mind,
nagu paluksid su avalad
hirmunud öösilmad.
Mine jookse, nõtkejalgne,
ja ütle sedasama
kogu maakera tinale, vasele, rauale, terasele
oma metallheliseval keelel.


Loodan, et hunt jooksvat nõtkejalgset nahka ei pista. Igal juhul metafoor on loodud, jään ootama Pöffihundilepühendatud luuletusi. Muide, skulptuuride autoreid seob vennalik tõdemus, et loomad on pahatihti toredamad olendid kui inimesed. Selles mõttes usaldati Pöffihunt sobivatesse kätesse, Tammispealt avaneb paraja distantsiga vaade linnale, kus inimene on inimesele hunt.

Katariina käigus, Mauritiuse maja korstna otsas hoiab inimestel silma peal 75-kilone pronksist Kass (2005). Siin on Mare Mikoff Hämariku kõrval hoopis inimlähedasema skulptuuri loonud. Kass ei suru ennast peale, vastupidi, ta on nähtav vaid kõige ärksamatele silmadele. Vanalinna piires on loomadest esindatud veel karu ja elevant. Karu (1939) asub Hirvepargi kioski juures trepimademel, autoriks Enn Roos. (Roosi loomaplastikast Tallinnas veel Loomaaeda valvav Istuv ilves (1985) ja Lamav piison (1981) Pirita Näituste Paviljoni territooriumil). Hirvepargi mänguväljakul asub ka Ole Ehelaiu skulptuur Vastsündinu, graniidist tahutud elevandipoeg paigutati parki 1977. aastal. Vanalinnas ja mujal Tallinnas leidub Seaküla Simsoni tuvisid, mis inimeste ja autode liikumist suunavad. Üks suurem tuvi asub Raadiomaja seinal – Riho Kulla 1975. aastal valminud “voogava vormiga” (Heini Paas) Raadiotuvi. Nõmmel asub Nikolai von Glehni Krokodill (1908), mis küll õigupoolest lohe kujutab. Loomaaias leidub lisaks Istuvale Ilvesele veel Külli Tammiku Laps ninasarvikuga (1989). Mustamäe Linnavalitsuse juures on lennuvalmis Riho Kulla kotkakujutis, Mustamäe gümnaasiumi ees valvab Ilme Kulla Öökull. Mõlemad kujud valmisid 2007. aasta juulis, Pirital Lillepi pargis toimunud kujurite paekivi sümpoosioni raames. Lillepaviljoni-tagusel haljasalal paikneb veel Anton Starkopfi aiaskulptuur Istuv Karu (1960).

Küllap on Tallinna avalikus ruumis veel loomakujutisi (nagu Juudi Kooli karukujuline tuulelipp või Raekoja lohed), kuid siinses loetelus tõin välja just teada-tuntud skulptorite “loomad”, mis on valminud suuremal või vähemal määral koostöös linnavõimudega, s.t tegemist on ametliku linnaplaneerimisega. Tallinna tuhandete tänavate, haljasalade, parkide ja väljakute peale on kokku tühised paarkümmend loomaskulptuuri. Säärase suhtarvu (ja traditsiooni) juures pole üllatav, et uued teosed ühtviisi ei õnnestu. Ebaõnnestumiste vältimiseks soovitan konkursse.

8

Pöffihunt on hea mõte. Pöffihunt on halb teostus.



(1)

Küllap tiivustab minu lauset teatav alaväärsuskompleks – meil on siin kõik nii halvasti, ärge meile jumala eest külla tulge. Päris nii see siiski ei ole. “Euroopa” ei pea alati hea/õige maitse kriteerium olema ja nii Solaris, PÖFF kuiPöffihunt esindavad võimalust, kuidas teha Eesti moodi. Solaris on seejuures omapärase arhitektuurimaa vallatu visiitkaart: “Meie ehitame maju kahele inimpõlvele”.

(2)

See, et festival on edukas või etableerunud, pole iseenesest etteheide. Nišifestivali kasvamine peavooluks on silmapaistva juhtimisoskuse ning selgete eesmärkide korral kaunis paratamatu. Küsimus on selles, kuidas edukana eeskujuliks jääda.

(3)

Postamendis seisneb paradoksaalsus. Hundiskulptuur on juba iseenesest mänguline ning linnas leiduks tuhandeid lapsi, kes tahaksid hundi otsas turnida. Kuju on tõstetud maapinnalt postamendile (mis pole õigupoolest postament, vaid piire, mis takistab inimestel alla kukkumast kontserdisaali trepikäiku) justkui oleks mänguasi pandud ära kõrgele riiulile.

(4)

Võib-olla on “üldistatud ja pehmes modelleeringus” süüdi skulptuuri betooni valanud mehed E-Betoonelemendi töökojas. Simsoni pronksnäidised (ehk siis kunstniku endised Sittuvad koerad?) tunduvad fotodelt vaadatuna erutavalt väljendusrikkad. Kui aga betoonist skulptuuri lähedamalt silmitsesin ja proovisin selle hambumuse või silmavaate kohta midagi jutustavat teada saada, pidin pettunult postamendi otsast alla ronima. Lootes kohata kibuvitsapõõsast, sain peopesale pajuutu.

(5)

Tõe huvides tuleb öelda, et koht on juba võetud. Eesti reservohvitseride kogu on sinna planeerinud ligi viie meetri kõrguse klaasist vastupanumonumendi. Monument pidi valmima 2008. aasta 23. augustiks, Välisministeerium on seni aga "elektrivarustuse probleemide tõttu" monumendi rajamist edasi lükanud. Postimehe selleteemaline artikkel kandis 2005. aasta 28. oktoobril märksa otsekohesemat pealkirja: "Moskva viha kartus tõrjub uue monumendi rajamist".

(6)

Metafoor ei ole täielik. Eeldan, et Kirke Kangro pidas “lugejakirja” puhul silmas skulptuuri kunstimeisterlikku külge. Skulptuuri nihutamisel “lugejakirjalik” teostus loomulikult ei muutuks. Küll aga muudaks kohaspetsiifiline pikantsus skulptuuri vormilise poole teisejärguliseks. See ongi avaliku kunstiteose õnn ja õnnetus, et ilus töö võib ebaõnnestunud kohas täielikult läbi kukkuda ja vastupidi. (Kirke Kangro sõnapaar pärineb tema 26.03.10 peetud Venia Legendi loengust EKAs).

(7)

Hämarik on monument olematule feminismile, kopeerimiskultuurile, majandusimperialismile kui kümnele teisele hirmsale asjale, mida nimetadagi ei taha.
















Previous
Protsendiaeg ootab kunstide sünteesi
Next
Tartu müürilehtedest, 1. osa

Add a comment

Email again: