Zugzwang ehk Läänemere kilud 

14. jaanuaril avati Polymeri Kultuuritehases Baltimaade noorte kunstnike ühisnäitus Zugzwang. Tegemist on näitusega, mida esmakordselt eksponeeriti 2010. aasta suvel Vilniuses, tuleval suvel rändab näitus Riiga. Väljapanek sai teoks tänu Eesti, Läti ja Leedu Kunstiakadeemiate maalikunsti osakondade koostööle, seega võib öelda, et näitus keskendub peamiselt maalikunstile, kuigi esindatud on ka video- ning skulptuurikunst. Näitus jääb avatuks 11. veebruarini, nii et veel on aega minna kohapeale, et saada ülevaade balti noorest maalikunstist. Etteruttavalt olgu öeldud, et näitusel näeb nii kohmakalt keskpäraseid, kuid ka võrratult kõrgetasemelisi, n-ö klassikaliselt lummavaid taieseid.

Näituse nimi, Zugwang, tähendab olukorda, kus inimene on sunnitud astuma sammu, kuid on juba ette näha, et mänguruum teda ei soosi. Sellise pealkirjaga tahtsid näituse initsiaatorid juhtida tähelepanu noorte kunstnike lootusetule olukorrale, mille ees nad akadeemiat lõpetades seisavad. Kas proovida end edaspidi maalimisega toita? Kas õppida edasi? Kas töötada poole kohaga kohvikus või minna välismaale õnne otsima? Minu arust on leedukate valitud pealkiri kaugelt liiga pessimistlik. Olukord pole üldse mitte halb, vaid vastupidi, ma olen tulvil usku, et näitusel osalevate kunstnike jaoks leidub siin maailmas just nii palju edu ja kuulsust, kui igaüks seda väärib.

Ma arvan, et selle näituse puhul on kõige olulisemaks aspektiks Baltimaade tudengite koostöö. Liiga tihti peavad kohalikud noored kunstihinged võrdlema end vaid teiste kodumaalastega. Kui selline aher konkurents saab reegliks, siis ei suudeta edaspidi suure maailma ülejäänud kunstnikega rinda pista. Räägin seda lootusrikkusest, et kümne aasta pärast on tõsiasi, et paarkümmend eesti kunstnikku elavad mitmekülgset elu seeläbi, et neid esindavad ja müüvad edukad galeriid maailma eri paigus. Need kunstnikud on tulevikus üliolulised diplomaadid ja kvaliteeditagajad, kes oma olemasoluga inspireerivad loomingule eesti noori kunstnikke, muusikuid, näitlejaid jt. Sellise süžee kordaminekuks on rahvusvaheline näitusekogemus igati kaalukas. Tesalt on sellistel näitustel ka oluline enesetsensuuri kehtestav roll. Kui näitus võetakse maha ja tulevane kunstnik oma teostega ateljeesse tagasi läheb, tõele näkku vaatab ja adub, et tema maalid olid teistega võrreldes kehvemad nii sisult kui vormilt, siis ei jäi tal muud üle, kui hakata kordades pühendunumalt tööle või tuleb mõelda mõnele muule elukutsele.

Kui rääkida veel olukorrast nimega Zugzwang, siis eriliselt painajalikuks muudab noorte kunstnike elu igihaljas Internet. Iseenesest seisavad kõik tänapäeva loojad silmitsi olukorraga, kus neil on mõne minutiga võimalik välja uurida, kas üks või teine idee on juba teostatud ning sel juhul, kas hästi või halvasti. Noorte loojate kiituseks ning tiivustuseks tuleb öelda, et kui inimene läbib selle esimese “katsumuse” ning suudab nii enesele kui ka teistele tõestada, et see, mida ta teeb, on vajalik, inspireeriv või kosutust pakkuv ning väärib tähelepanu, siis tasub sellega ka tõusvas joones edasi tegeleda.

Eelnevate lõikudega võisin ehk luua pisut nukra pildi noorte kunstnike elust. Tuleb aga siiski öelda, et maalikunstnikud on priviligeeritud klass. Hoolimata erinevatest 20. sajandi mäslevatest kunstivormidest, on maal tänaseni jäänud püsima kui kunsti peamine müügiartikkel. Eestis kehtis veel mõni aeg tagasi tobe stereotüüp, et kaasaegsed kunstnikud teevad ainult perfonkse, installatsioone ja häppeninge (ning stereotüübi alla mahtusid ka snoobid kunstikriitikud, kes “ainult” sedasorti kunsti aktsepteerisid) ning “tavapublik” naudib naerualusena nurka surutud maalikunsti. Arvan, et ülbed ja vastandusi otsivad üheksakümnendad on ammu läbi ning et seegi näitus on märk solidaarsemast (kunsti)maailmast, kus maal ei täida narri rolli ning performance pole lihtsalt kriitiline vemp asja eest teist taga, vaid autorid on oma ideede väljendamiseks valinud vormi, mis nende arvates kõige paremini toimib. Seejuures võib maalikunsti läbi lahata nii kipitavalt kaasaegseid kui nõutult igavikulisi probleeme.

Antud näitus paljastab ka selle, et põlvkonnale, kelle noorus jäi üheksakümnendatesse või nullindatesse, on ununenud maalide vaatamise oskus. Heidan seda endalegi pidevalt ette, et kaasaegsete maalide ees seistes, piirdun kommentaaridega nagu “liiga lohakalt, räpakalt, värvisegaselt või tõtlikult maalitud” või “oh, kui loomutruult, energiliselt, sisendusrikkalt ja mõtlikult maalitud”. Peaks õppima taaskord maali sisseelama, tuleks näha ja vaadata, mis lugu meile jutustatakse, milliste vahenditega seda tehakse ning millised on need tundmused kunstnikus, teoses ja vaatajas eneses.

Tulles tagasi maalikunsti kui müügiartikli juurde, rõhutaksin seda, et näitusel osalevatel eesti kunstnikel on hea võimalus maha müüa kõik eksponeeritud maalid (mida ei juhtu kunagi performance’ite, häppeningide või ka laiahaardeliste installatsioonidega). Iga maal on ainulaadne, on ühekordne käsitöö, oma ajalooga, millega seoses võib rääkida prestiižistki (mõelge kodudes rippuvatele Ohakatele või Kokamägidele). Sellega seoses, kas lugejale ei tundu, kui vastuoluline see on, et Eestis, s.o riigis, mis uljalt hoopleb kogu maailma ees oma üliliberaalse turumajandusega, peavad kunstnikud ja teised kultuuritegelased elatuma peaasjalikult Kultuurkapitali almustest. Väikeses “Ameerikas” ei tohiks see nii olla. Aus ja loogiline oleks, et kultuuriproduktid kihutaksid suure raha vahel samamoodi ringi nagu kinnisvara või väärtpaberid seda teevad. Nii et kõigil, kel on vähegi raha, peaksid seda investeerima või kulutama kunsti peale. Kapitalism põhineb ju raharinglusel. Kultuurkapital tuleks kiiremas korras sulgeda (räägin seda küünilisel, kuid mitte iroonilisel kombel kulka stipendiaadina) või ümberorganiseerida ning alkoholi- ja tubakaaktsiisid tuleks suunata kosmose-uuringutesse või muud moodi eneseusku külvavatesse projektidesse. Kultuur ei saa järele lohiseda, vaid see peab uhkelt teed näitama.

Andestage, et näitusest niiviisi eemale kaldusin. Kuid ma arvan, et see oli vajalik eelinfo näituse külastamiseks külmas Polymeri tehases. Kui lähete näitusele, võbisete seal ning mõtlete, et tegemist on järjekordse “Külmetava kunstniku portreega”, siis te eksite. Jäine, antisotsiaalsusele vihjav miljöö pole mitte kunstnike boheemlaslik statement või ürgne valik, vaid lihtsalt asjade seis, kui otsitakse keset talve nõnda suurt näitusepinda. Kunstnikud ise ja nende teosed seisavad sellest tardumusest palju optimistlikumas kõrguses, suhestudes julgusega kõikvõimalikesse küsimustesse, mida maailm neile pakub ning olles valmis vastama ning vastutust kandma läbi eriala, mille nad on valinud.

Näitus annab võimaluse vaadata tõtt suure hulga väga eripalgeliste maalidega, milline tegevus peaks mõjuma kas rahustavalt, ärritavalt, raputavalt või paitavalt, kuid igal juhul tsiviliseerivalt. Mitte et seda KUMUs teha ei saaks, kuid KUMU on Tallinna pildiga konserv, samas kui Zugzwang on elus kiluparv Läänemeres.

PS. Vabandan näitusel osalejate ees, et artikkel mitte ühegi kunstniku või teose nime ei maininud. Antud artikli eesmärgiks ei olnud kunstiteaduslik ekspertiis, vaid siiras soov, et potentsiaalsed vaatajad ka näitusele jõuaksid. Oma silm on kuningas, kuid hea kuningas ei otsusta ainult kuuldu põhjal.

,