Monumentaal-dekoratiivkunst Nõukogude Eestis

Tänavused Muinsuskaitsepäevad (9.–12.09.2021) on pühendatud peidus pärandi tutvustamisele. Muinsuskaitseameti virtuaalnäitus on sellest tulenevalt pühendatud monumentaalkunstiga seotud pärandi tutvustamisele – kunstivormile, mis on nautinud XX sajandi jooksul etapiti suurt tähelepanu, kuid on riigikordade vahetudes olnud tunnistajaks laialdasele unustamisele ja hävinemisele.
 
Miks sai just nõukogude perioodi avaliku ruumi kunst näituse aineseks valitud? Näituseobjektid on omal ajal kavandatud avalikku ruumi, et olla nähtaval ja vaatajaga suhelda, kuid just see on saanud neile saatuslikuks. Mosaiik endise kolhoosiklubi saalis, sgrafiito lasteaia fuajees, metallist figuur kultuurimaja fassaadil, vitraaž haigla ooteruumis – kõik need on justkui alati olemas olnud ja sulandunud sel viisil meie igapäevaste liikumisradade fooni. Seda, mis liiga vahetult meie ümber, on sageli keeruline tähele panna ja kunstina tajuda veelgi kõvem pähkel.
 
Näitus annab ülevaate Eesti nõukogude monumentaal-dekoratiivkunstist – teostest, mis valmisid pärast Stalini aja lõppu ning mille ülesandeks oli kujundada ja ilustada avalikku ruumi. Tegemist oli sotsialismileerile eriomase žanriga, mis vähemalt oma esialgse idee kohaselt aitas kommunikeerida „progressiivseid” sõnumeid nii endale kui ka kogu maailmale. Enamikus sotsialismimaades toimisid kunsti tellimist propageerivad „protsendiseadused”, kunstiinstituudid õpetasid monumentaalmaali spetsialiste, kunstiteadlased arendasid erialakeelt ja tellijad püüdsid üksteist üle trumbata. Nõukogude Liidus loodi kümneid tuhandeid arhitektuuriga seonduvaid kunstiteoseid ja ka Eestis võis nende koguarv küündida tuhandeni. Näitusele oleme valinud poolsada näidet, püüdes nende abil ilmestada teema laiahaardelisust. Laias plaanis jaguneb valik kolmeks: arhitektuuriga otseselt seotud teosed (seinamaalid, mosaiigid, vitraažid, pannood jms), dekoratiivskulptuurid ja ideoloogilise sõnumiga monumendid.