TASE 2013

Omadusteta näitus?

2013. aastal toimub eesti Kunstiakadeemia (EKA) magistritööde näitus Eesti Arhitektuurimuuseumis. See on sümboolne, sest seal toimusid ka varasematel aastatel diplominäitused ning pärast mõningaid rännakuid, mil teaduskonnad end eri paigus presenteerisid, on Kunstiakadeemia taas kõik vastsed magistrid ühise katuse alla kogunud. Magistritööde näituses peaks väljenduma kooli ühtsus, mis praeguse laialipillutatuse juures lahustuma kipub.

Lõputööde näituse kuraatori jaoks seisneb põhiküsimus selles, mil määral saab diplomi näitus olla kuraatorinäitus, kuivõrd kuraatori roll seisneb ennekõike valikute langetamises. Lõpetajate väljapaneku puhul on kuratoori eest ette selekteeritud mitte ainult osalevate kunstnike, disainerite ja arhitektide nimed, vaid ka nende poolt eksponeeritavad teosed. Üldsegi võiks magistritööde kuraatoriteks nimetada juhendajaid, kelle professionaalse pilgu all tudengid oma ideid viimistlenud on. Nii kujutab TASE formaat enesest paljuski pea 70 juhendaja poolt dikteeritud intellektuaalset välja. Näituse kuraator saab siin sekkuda vaid temale olulise taustsüsteemi ja lõputööde asjakohase sünteesimise näol.

Antud olukorras tundus näitusele selge kuraatoripositsiooni andmine möödapääsmatuna, sest 2013. aasta kevadel ei ole ei EKA diplomitööde väljapanek ega EKA ise sedavõrd iseenesestmõistetavad fenomenid, mis vaikimisi enese eest kõneleksid. Ühelt poolt iseloomustavad akadeemia üleminekuseisundit sisemised vastuolud ja paradoksid toimemehhanismides, teiselt poolt ollakse lahutamatult seotud konkreetsete väliste teguritega, nagu näiteks see, et pole jõutud kokkulepeteni Teadus- ja Haridusministeeriumiga, vaeveldakse küsitava meediakuvandi all (mille põhjustajaks on selle sama ministeeriumi ametnikud) või kannatatakse teiste Eesti haridusasutuste konkurentsieeliste ja edukuse tõttu (Tallinna Ülikoolil, Balti Filmi- ja Meediakoolil, Tartu Kõrgemal Kunstikoolil on valminud värsked hooned; Tallinna Tehnikaülikool on moodustanud käesoleval kevadel arhitektuuri- ja urbanistikainstituudi, mille tegevusvaldkondadeks saavad urbanistika, arhitektuur, visuaalkunst, insenerigraafika ning kunsti- ja arhitektuuriajalugu.

Lisagem siia veel mõned laiemahorisondilised muutused haridusmaastikul, nagu see, et ülikoolide rahahädad, üleüldine hariduskulude kärpimine ja raamatupidamisliku loogika võidukäik illustreerib ülikoolide nukravõitu olukorda kõikjal Euroopas. EKA ohuks on veel see, et n-ö Euroopa föderatsioonis võivad tudengid kunsti, disaini, arhitektuuri ja kunstiteaduseid ilma suurema vaevata õppida mis tahes euroopa riigis (ajad, mil EKA-sse prooviti sisse astuda mitmeid aastaid järjest, on möödumas). Küsimus on selles, kui operatiivselt Kunstiakadeemia muutustele ühiskonnas ja üldises majandusloogikas vastab ning kas tema ajalooline struktuur võib oma jäikuse tõttu ajale fataalselt jalgu jääda. tundub küll, et EKA erialane kihistumine vastab kunagise industriaalühiskonna tööturu vajadustele, mitte aga tänapäevasele hübriidsele majandusmudelile.

Kõik need rohkem või vähem objektiivsed tegurid, mis EKA enesemääratlemisel rolli mängivad, juhatavad meid EKA magistridiplomi juurde, mis on ka käesoleva näituse tuumaks. Milles seisneb selle n-ö templiga paberi väärtus ja sisu, mida peidavad end viis (või kuus või seitse) aastat õpinguid konstellatsioonis, mida me nimetame eesti Kunstiakadeemiaks?

2012. aasta hiliskevadel plaanisin ma uuel õppeaastal alustada EKA-s fiktiivsete kohtuprotsessidega, kus seoses uue hoone ruumiplaanide üle arutlemisega pakkusin välja,
et diskussiooni võiks viia järgmisele tasandile – platvormile, kus iga osakond peaks avalikult kaitsma oma ruumivajaduste kõrval ka oma olemasolu. Saatsin vastavasisulise ennetava teate kõikidele osakondadele, mille tulemusel sain suure pahameele osaliseks (kui ühe kunstiteaduse professori heameel välja arvata). Ilmselt pahandas osakondade esindajaid see, et kui nad juba peavad end päev-päevalt ministeeriumi eest kaitsma, miks peaksid nad seda tegema veel EKA galeriis (kunstiliselt tinglikus olukorras) kooli enese ees? Nõustudes, et minu idee sammus mitmes mõttes samas suunas neoliberaalse kärpimisloogikaga, ei olnud minu eesmärgiks siiski mitte osakondade majandusliku mõttetuse paljastamine (milline tõsiasi on kõigile niikuinii teada), vaid hädavajaliku laiapõhjalise reflektiivse dialoogi alustamine: mis on EKA? Miks teda vaja on? Miks on vaja kunsti, disaini, arhitektuuri, kunstiteaduseid? Milline pettumus, et värskendavat peeglisse vaatamist ei soovitud mugavusest (ka praegune kriitiline ruumisituatsioon tekitab mugavust!) ette võtta. Kes seda suudakski? Kes seda soovikski...

See on ka peamine põhjus, miks näituse kataloogist saab lisaks diplomandide ülevaatele lugeda 2012. aasta kevadel toimunud “Lahkavaid vestluseid”, mille raames kutsusin kõnelema erinevaid intellektuaale, kellele andsin ülesandeks kõneleda EKA-st, tema uuest majast ning laiemalt (kunsti)haridusest ilma, et mainitaks kooli ennast. Aet Adra, Marge Monko, Mait Väljase, Mihkel Kunnuse, Aliina Astrova, Rael arteli, Berk Vaheri, Laur Kaunissaare, Erkki Luugi ja Marek Tamme vestlustest on seal ära trükitud viimase viie mainitu sõnavõtud. Märkimisväärsel kombel jõudsid pea kõik külalised selleni, et võib-olla saaks praegust segast aega ära kasutada selleks, et vastavalt kaasaja vajadustele ümbermõtestada kunstihariduse roll – äkki ei paku 100 aastat tagasi loodud institutsioon selleks enam kõige adekvaatsemat vormi? Nentides, et praeguses poliitilises olukorras võib Kunstiakadeemia rüpes võimalike alternatiivide otsimine mõjuda küüniliselt, rõhutaksin siiski selle ettevõtmise põhimõttelist loomingulisust ja arvestamist Kunstiakadeemia kreedoga, sest on ju nii, et (kõrg)hariduse kõige olulisem eesmärk on õpetada n-ö kriitilist kirjaoskust, nägemaks läbi ühiskonda kujundavaid võimusuhteid, mille raames pakkuda välja nutikaid lahendusi ja positiivseid valikuvõimalusi.

See on ka TASE’13 kuraatori eesmärk – lõputööde näitus võiks nii kriitilise kataloogi kui sisuka programmi poolest toimida akadeemia sees protoakadeemiana, mis seades kahtluse alla nii laiemad ühiskondlikud suhted kui akadeemia enese, püüab pakkuda leidlikke teid edasi liikumiseks. Briti kunstiteadlane Irit Rogoff on kirjutanud, et Kunstiakadeemiad võiks ümber nimetada võimalikkuste akadeemiateks, sest need peaksid olema rangelt kohad, kus ei tehta, ei valmistata ega toodeta, vaid eelkõige proovitakse. Sellise aristotelliku võimalikkuse olemasolu kirjeldab minu arvates tabavalt ideaalset EKA tudengit ning ka mitmeid tänavusi lõpetajaid, kes sarnanevad Robert Musili “Omadusteta mehele”, kellel on eos kõik omadused, nii palju, et neist oleks mõttetu mõni omaks võtta.