Too Many Books

Rahvusraamatukogu erinevates ruumides toimuva Gregor Tauli kuraatorinäituse aluseks on Mehhiko luuletaja ja esseisti Gabriel Zaidi arutelu lugemisest ja kirjastamisest maailmas, kus iga 30 sekundi tagant ilmub mõni uus raamat. Kuigi Zaidi essee kannab provokatiivset nime "Liiga palju raamatuid" (ja alapealkirja "Lugemine ja kirjastamine külluse ajastul"), on see siiski sütitav manifestatsioon raamatu kui sellise elujõulisuse kohta. Käesolev näitus on eneseabiraamat oma digitaalselt peavalu ekslikult surmahaiguseks põdevale raamatule.

Raamatukogu fuajees asub Enn Põldroosi monumentaaliga suhestuv Kristel Saani ja Gregor Tauli installatsioon "Liiga palju raamatuid", mis ühelt poolt kõnetab lugemiseks vaja minevaid sekundeid, minuteid ja tunde, kuid esitab teiselt poolt küsimusi raamatu kui füüsilise objekti tundelise väärtuse kohta: seina katmiseks kasutatud lehed pärinevad autoritele kuuluvatest olulistest raamatutest. Ühtlasi kutsub teos kõnelema kultuuritraditsioonist ja –kihistustest: mis juhtub kui üks seina-, maali-, kultuuri- või ühiskonna tasand järgmisega kattub?

Viiendal korrusel, infoteaduste saali ette paigutatud vitriinis on eksponeeritud Mari Maripuu kunstnikuraamat "Happynewlife.rip", mille teemaks on autobiograafia digitaalsel ajastul. Maripuu tuletab vaatajale meelde, et aeg, mil lahkunute "seinad" sotsiaalvõrgustikes muutuvad hauakividest olulistemaks, pole enam kaugel. Pöörakem tähelepanu oma digitaalse autobiograafia kirjutamisele!

Kuuenda korruse liftide ees on eksponeeritud Triinu Jürvese juhendamisel valminud Pelgulinna Gümnaasiumi 11. klassi õpilaste skulptuurid, mille algmaterjaliks on raamatud. Juhendajat üllatas, kuidas ekraanide taustal kasvanud noorte jaoks ei tekitanud raamatute lõhkumine vähimatki kõhklust. Kui veel viis aastat tagasi avaldasid õpilased sarnase ülesande puhul ise protesti, siis näib, et uue põlvkonna jaoks ei evi füüsiline raamat põhimõttelist autoriteeti. Pretensioonideta operatsioonid raamatute kallal küsivad, mida tähendab digitaalne pööre nii lugeja kui kirjakultuuri jaoks. Õpilastöödele sekundeerib seal samas eksponeeritav Kaarel Kütase pisiplastika “Õnnelik Kaarel”, mis vaimukalt portreteerib kunstnikku, kellel on hea olla, kui arvuti temaga mängib.

Seitsmenda korruse liftide ees leiate vitriinid, mis moodustavad osa Sven Parkeri teosest "Torrent (14 keelatud ja illegaalset raamatut, kollektsioon)". Parker on Internetist alla laadinud, trükkinud ja kokku köitnud 14 e-raamatut, mille levitamine ühel või teisel põhjusel läbi ametlike kanalite pole kas lubatud või on muul moel raskendatud. Kas pole  mitte imelik, et erinevad instantsid kulutavad seni ajani palju aega ja resursse sellele, et tsenseerida trükisõna, kui neil samal ajal puuduvad võimalused selle sama informatsiooni ohjeldamiseks nn virtuaalmaailmas. Kas pole mitte eksitav ja elukauge pidada "trükitud kultuuri" reaalsemaks sellest, mis arvutite vahel toimub?

Kaheksanda korruse kartograafiasaalis esitleb Ats Parve tänavu Berliini tänavatelt kogutud plakateid. Parve, kelle kaasaegsete kultuuriplakatite kogu on siin maal ehk kõige laiahaardelisem, toob nähtavale trükikunsti tihti tähelepanuta jäänud, kuid siiski olulise aspekti – selle erinevad ladestused linnaruumis. Plakatikogu on kaasajal eriti tähenduslik selle poolest, et kui Facebook ja muud sotsiaalvõrgustikud on pea täielikult minema pühkinud flaierid jm lendlehed, siis plakatid koguvad pigem elujõudu juurde. Miks nii?