EKA galerii metamorfoos

Jaan Lattik jutustab oma mälestustes loo luuletajast ja tõlkijast Jaan Bergmannist, kellest sai 1880. aastatel Peterburis Jakob Hurda käe all kirikuõpetaja. „Ühel äripäeval astunud Bergmann Iisaku katedraali. See olnud tühi. Kaks diakonit lugenud puldil teineteisest tükk maad eemal evangeeliumi ja palveid ning laulnud vastamisi üksikuid kohti, nagu seda näeb ette liturgiline kord. Bergmann liikunud tasakesi mehises templis ringi ja vaadelnud pilte ning pühakujusid. Ta jäänud kuulatama. Üks diakon oli laulnud niisuguseid sõnu: „Eto verojatno nemets”, teine vastanud lauluga „Voistino nemets, amin”.”¹

See laulus väljendatud kahekõne elustus EKA galerii esimesel näitusel, kus eksponeeritud teosed mõjusid jutukate paarilistena. Väljapaneku „liturgiline” selgroog on Eesti Rahva Muuseumi direktori Tõnis Lukase väljaütlemine 20. VIII Tartu iseseisvuse taastamise tähtpäeva puhul peetud kõnekoosolekul, kus ta nimetas hiljaaegu Eestist lahkunud inimesi mugavuspagulasteks. Endise haridusministrilapsus linguae tõi kaasa põnevaid ja kultuuri autokommunikatsiooni seisukohalt tänuväärseid analüüse, mis aga praeguseks veelgi emotsionaalsemate lausungite (Jürgen Ligi, Viljandi tulistaja) kõrval tagaplaanile on jäänud, kuigi suures plaanis peegeldavad need samasuguseid ühiskondlikke protsesse. Näitus oli kolme noore kunstiteadlase, kaheksa kunstniku, kahe graafilise disaineri ja ühe arhitekti aja- ja teemakohane kommentaar oma mugavus- ja pagulusharjumuste kohta.

Praegusel ajal ei möödu vist kellegi kunstistuudium vahetusõpinguteta mõnes välismaa kunstiakadeemias,² mistõttu tuleb Lukase kurvastuseks öelda, et „Ava(tud) piiride” raames on ajutine pagu enesestmõistetavalt normaalne ning vajalik kultuuriline tegevus. Lukasele sekundeerides tahan siiski öelda, et kui erasmuslased kinnistavad üksluist kultuurivahetust nii-öelda ida ja lääne vahel, peaksime võimaluse korral sekkuma.

Noorte inimeste rändamise lustist hoolimata oli näituse üldilme traumaatiline, kuna mitmed teosed näisid olevat sündinud kodust lahkumisele järgnenud tüsistuste ravina. Leian, et see võis johtuda sellest, et näituse koostajad olid selekteerinud pisut mehaaniliselt teosed, mis kirjeldavad kujunemisteel indiviidide eksistentsiaalset üksildust, mida on võimendanud võõra linna surutis. Eks ole ju nii, et kui eemaldame koduse keskkonna ning ütleme lahti meelte automatismist, tuleb meil ühtäkki rinda pista enese piiratusega. See aga ei tähenda, et teosed ise või näitus oleks olnud seetõttu lahja.

Paljude teoste traumaatilise oleku taga on minu arvates nende unenäolisus, mis kõdistab mõjusalt teadvuse kaugemaid soppe. Artikli alguses viidatud leelutavate abivaimulike taustal tekib tunne, et kunstnikud laulavad psühhoanalüüsi terminitega sublimatsioonist. Nii näivad Henri Hüti patukahetsuslikud „ekraanifragmendid” tunnistavat mitteverbaalsete rütmide üleolekut sõnadest (kui kõneleme piiride avamise kontekstis rütmidest ja vibratsioonidest inimese kehas, jäävad diskussioonid teravate rahvuspiiride üle teisejärguliseks – minu arvates on see positiivne märk). Kristina Õlleki Berliini-aineline videoteos (temale üldse mitte omaselt valju helitaustaga) kõneleb metropoli üle mõistuse olekust Chaplini ja Tati košmaar-sürrealistlikus traditsioonis. Kati Saaritsa Ljubljana-Tallinna eksikäik ning Alina Orava 3D-seinamaal avasid linnaruumi metafüüsilise (maali) fenomenina. Uku Sepsivardi nali Gotham City kulul on vaata et üks paremaid praeguse Tallinna representatsioone, mida olen näitustel kohanud. Tema skulptuuri võib lugeda ka kui piiritaguse võõristuse metafoori.

Tundub, et Sten Saarits on oma perforeeritud terasest „Lainemurdja” näol loonud ideaalilähedase nüüdiskunsti taiese (irooniata), mis võib tänu tekstuaalsele ümberlaetavusele toimida ükskõik millisel hästi kureeritud näitusel. Mõneti paradoksaalselt mõjusid just haaravalt kohaspetsiifilised teosed universaalsena. Saarits on üleüldse kaunis varaküpselt tõestanud end kui suurepärane minimalistlike mõttekonstruktsioonide genereerija ja lavastaja; oleks põnev näha, kuidas ta integreerib oma loomingusse vabastava juhuslikkuse.

Näituse mitmete sisutihedate vestluste seas oli kõnekas ka Pille-Riin Jaigi ja Kristel Saani teoste dialoog. Saan on keraamik ja skulptor, kes on minu arvates samuti nagu Eike Eplik põhjendamatult jäänud välja viimases Kunst.ee-s püünele tõstetud noorte eesti skulptorite seast. Oma loomingus on ta liha- ja vaimupurustaja, kes korrigeerib maailma asjade suhteid müütidega opereerides. Tema fotod kergelt moonutatud kehaga inimestest manavad esile paralleeli Berliini kunstniku Sebastian Bienieki fotoseeriaga „Paarisnäolised” („Doublefaced”); vaatemänguühiskonnas on meil niigi mitmete minade ja kehade kõrval veel üksjagu nägusid ja tegusid internetis. Siinkohal triivisid mõtted laiemalt võrguavarustele ja -piiridele. Äkki elavad mugavuspagulused hoopis seal?

Jaigi autoportree meenutab lugu Kafkast, kes kutsus kord kokku oma lähemad sõbrad, et lugeda neile ette oma värske tekst „Metamorfoos”. Pärast esimest lehekülge pidi ta lugemise katkestama, sest kõik naersid, kõht kõveras, autor ise kõige nakatavamalt. Ainult Gregor Samsa ei naernud, tema üle naerdi, sest ta oli anekdootliku loo sees, tahtis sealt välja, aga ei saanud kuidagi. Tõeline pagulus võikski tähendada jõledaks putukaks muutumist. Arvestades aga praegust poliitilist maailmakaarti – siinne maa pole okupeeritud, siin ei peeta sõda, ei levi ohtlikud viirused jne – , arvan, et me ei saa tõelist pagulust kogeda. Küll aga saame harrastada just nimelt mugavuspagulust, milleks on Gregor Samsa rolli ajutine sisseelamine (et oleks „põnevam, pitsitavam, reaalsem”, et oleks, millest rääkida). Aga prussaka mängimisel varitseb oht üle piiri minna: mis võiks olla rumalam kui vabatahtlik ja kinnisilmne usk sellese, et oled ilma jäetud oma vabadusest, tahtest ja kodumaast?

EKA uus galerii, mis mõjub justkui Toomas Hendrik Ilvese kunagise visiooni täitumine (et Eestist saaks igav ja turvaline Põhjamaa riik), näitab minu arvates sedagi, kui tervistavalt mõjub mugavuspagulusest naasmine. Pean silmas seda, et veel mõni aeg meenutas esindus­galeriita EKA Kafka kirjeldatud absurdset lossi. Märkimisväärne investeering näitusesaali avamiseks kinnitab, et mugavuspagulus on tõepoolest taunitav.

1 Jaan Lattik, Viljandi kirikumõis kõneleb. Ilmamaa, 1993, lk 11.

2 Näitusebrošüüris (kujundanud Marga Berra Zubieta ja Sandrine Corbin) on välja toodud osalejate senine õppekäik: üheksast noorest kaheksa on end täiendanud Lääne-Euroopa kunstiakadeemiates, vaid Kati Saarits ja Pille-Riin Jaik on õppinud ja praktiseerinud Sloveenias ja Prahas. Leian, et sellise suhtarvu põhjal (mis on samasugune ka teiste Eesti kõrgkoolide puhul), võib teha kaugeleulatuvaid järeldusi orientiiride kohta, mille järgi meie nüüdiskunsti piirid paika pannakse.