EKA – kõigile avatud tsitadell

2. ja 3. veebruaril peeti Eesti Kunstiakadeemias kunstihariduskonverents „Avalikud ootused”. Peaesinejad olid Kopenhaageni kuningliku kunstiakadeemia rektor Mikkel Bogh, Vilniuse kunstiakadeemia skulptuuri professor Henrik B. Andersen, Aalto ülikooli kunsti- ja disainikooli vabade kunstide professor Teemu Mäki, Maribori ülikooli pedagoogika professor Tomaž Zupančič ja Tallinna ülikooli emeriitprofessor Viive-Riina Ruus. EKA poolt astusid sõnavõttudega üles rektor Signe Kivi, konverentsi idee autorid Andres Tali ja Annely Köster. Konverentsi avakõne pidas haridusminister Jaak Aaviksoo. EKA tudengi ja töötajana peatun järgnevalt oma kooliga seonduval, kuigi leian, et kunstiharidus Eestis ei tähenda kindlasti mitte ainult EKA küsimust, vaid seda teemat tuleb arutleda eelkõige üldhariduskoolide seisukohalt. Konverentsi ajastus oli täpne (meedias on iseseisva EKA hädavajalikkus taas kahtluse alla seatud), kuid ka lootusetult hilinenud (jah, ajakirjandus on küll põikpäine ja ministeerium mõistmatu, kuid haritlaskond pole seni otsustavalt avanud akadeemia spetsiifilist rolli ühiskonnas; just viimase vajakajäämise tõttu mõjusid konverentsil eriti inspireerivalt taani professorite ettekanded, kus klaariti akadeemiate ja ülikoolide erinevusi).

Ettekanded

Jaak Aaviksoo väitis, et kunst on meile geenidega kaasa antud ning nii nagu inimene, ei kao ka kunst, kunstiharidus ega kunstitegemine kuskile. Ta rõhutas, et on pealiskaudne öelda, nagu ei väärtustataks ühiskonnas kunsti või ei tegeletaks sellega: kuhu me ka ei läheks, näeme, et kunst on ikka kohal, kodus jne. Eesti Vabariigis on kunstiga hästi, see on rahva toetatud ja hea tervise juures. Küll aga paiskas minister välja publikut irriteerivad küsimused. Näiteks, milline peaks olema soome-ugri ja globaalse kunsti vahekord? Samuti küsis ta retooriliselt, kuidas võiks kunsti õpetamine ja loomine aidata kaasa igale Eesti perele? Viimasega seoses kõneles Aaviksoo unistustest ja reaalsetest võimalustest: nii nagu igal eestlasel on ettekujutus ideaalsest kodust, mis tuleb vastavusse viia oma võimalustega, nii tuleb ka kunstiakadeemial leida endale koht, mis ei käi ühiskonnale üle jõu.

Ministri ettekande järel püüdis kunstikriitik Aliina Astrova alustada diskussiooni selle üle, et kui kunstiakadeemia kaitsjad ei suuda end ratsionaalselt põhjendada (kunst ei ole ratsionaalne ja seega polegi mõtet seda ratsionaalselt põhjendada), siis EKA vastased tuginevad pragmaatilistele põhjendustele. Kuidas leida sellises nurisuhtluses ühine keel? Minister vastas, et tema ei oota kunstnikelt ratsionaalsust, vaid mõtleb ka ise ebaratsionaalselt. Veelgi enam: teadvus ja ratsionaalsus on inimesele antud just huvide, mitte tõe teenimiseks, me oleme kõik kümme korda rohkem alateadvuse kui mõistuse juhitud. Astrova küsis edasi: miks kunsti vaja on, kui üldse on? Ministri vastus oli, et on vaja, sest meile meeldib kunst. Kunstikriitik küsis vastu: kui talle meeldib sinine värv, kas see siis tähendab, et seda on vaja? Sellele järgnes umbmäärane vastus …

Skulptuuri õppetooli juhataja kunstnik Kirke Kangro küsis seejärel üle, et kui kunst on meil geenides ja kunstiharidusega on kõik hästi, siis kuidas kavatseb haridusministeerium kunstiakadeemiat toetada. Vastus oli laitmatu: EKA saab juba pikemat aega teiste kõrgharidusasutustega võrreldes ühe tudengi kohta kõige rohkem raha.

Mikkel Bogh kõneles, et kunstiakadeemiatele on äärmiselt oluline avalikkuse usalduse võitmine. Just usaldusele tuginedes on võimalik ühiskonnale seletada, mida akadeemia maailma asjadest arvab. Nõnda kujundatakse kunstiakadeemia roll avaliku ja poliitilise institutsioonina, kellelt ühiskond ootab kunsti praegusaegseid tõlgendusi ja esmapilgul mõttetuna näivate lahenduste initsieerimist. Bogh rõhutas, et „kaasaegse” all ei pea ta silmas ajalist värskust, vaid suhtumist, mille aluseks on 1960. aastate muutused kunstis (kunstniku uus ühiskondlik roll, passiivsete pealtvaatajate asendumine aktiivse publiku-kaasautoriga, institutsioonide „süütuse” kaotamine). Nüüdisaegne suhtumine tähendab kõrgendatud tähelepanu kontekstile, olemasolevale olukorrale ning selle süvitsi uurimist. Viimasest tulenevalt pole kunstiakadeemia mitte ainult tehniliste oskuste täiendamise koht, vaid ka kriitiline ruum, kus seostatakse teooria ja praktika, eri meetodid ja kriitika, teadmised ja loomine. Sellise akadeemia üheks võimalikuks väljundiks on ootamatute või ka lihtsalt valede situatsioonide tekitamine, millega hakkama saamine tuleb meile kasuks, kui peame lahendama tulevasi probleeme. („Vale” valguses võib õigustada ka Aaviksoole anonüümkirja saatmise aktsiooni).

Bogh lõpetas ettekande nimekirjaga nüüdisaegsele kunstiakadeemiale esitatavatest miinimumnõuetest (millele EKA praegu absoluutselt ei vasta, kuid nt Tartu kõrgem kunstikool peaaegu vastab).
Ateljee. Kõigile tudengitele peab olema võimaldatud ööpäevaringne ligipääs (oma) ateljeele – just ateljees sünnib aktuaalne kunst.
Klassiruum. Igale kursusele hädavajalik ühine ruum, mis tagab vastastikuse sünergia.
Eksperimenteerimisruum. Helitehnika, elektroonika ja muude vidinatega täidetud labor töötubade jaoks. Õppereis. Suvepraktika jms on aluseks koha ja kogemuse interpreteerimise oskusele.
Auditoorium. Põhiline ruum, kus luuakse intellektuaalne keskkond.
Näitusesaal. Koht, kus teosed, tudengid ja õppejõud kohtuvad omavahel ning avalikkusega.

Henrik B. Andersen tõi välja, et kunstiülikooli traditsiooniline mudel on jäik püramiid, mille all asub tudengi kunstiteos (mis tahab maailmas midagi muuta), siis tuleb tudeng ise, siis professor, rektor, ministeerium, minister ja lõpuks ühiskond. Akadeemias tuleb püramiid ümber mängida avatud väljaks, mille keskmes on kunstiteos ning selle ümber võrdsete tegelastena tudeng, professor, diskussioon, hindamisprotsess, näitusetegevus ning külalislektor (viimane tuleb kaasata seetõttu, et õppejõud unelema ei jääks ning oleksid alati valvel, et akadeemia oleks kursis kunstikultuuri viimaste arengusuundadega.

Andersen lõpetas ettekande paradoksaalse väitega, et akadeemiad toimivad paremini suletud institutsioonina. Kopenhaageni kuningliku kunstiakadeemia näite varal selgitas ta, et 20 aastat tagasi võeti neil tudengeid vastu kolm korda vähem kui praegu. Tänapäeval astub tõeliselt andekate noorte kõrval kunstiakadeemiasse palju neid, kes tahavad lihtsalt kunstist rõõmu tunda. Selle üle võiks mõelda ka EKAs, kus eelmisel aastal rõõmustati seni suurima konkursi üle (ei ole kursis, kas ka kõige kõrgema riigieelarveväliste õppekohtade täitmise üle). Kas see, et EKA on minetamas oma legendaarset ligipääsmatust (vähesed julgesid kandideerida ning need, kes sisse ei saanud, kandideerisid veel kolmel aastal) on hea või halb või mida see üldse ühiskonna kohta räägib? Jõuame otsapidi tagasi konverentsi pealkirja juurde, sest tundub, et ka avalikkus ei näe EKAs enam tsitadelli, vaid kõigile avatud platvormi. Iseasi, kas EKA tahab olla avatud platvorm, võib-olla on kõigile parem, kui EKA on praegu pisut ninakas, kuid suveräänne intellektuaal? Ei tahaks seda uskuda, pigem on see stagneerunud ühiskonna peale sunnitud roll, mille puhul kunstiakadeemiat tahetaksegi näha turvalises kauguses ning põhikooli kunstitunnid on tõstetud päeva lõppu kui ajugümnastikast puhkust pakkuvad voolimisminutid.