Fred Kotkas Hobusepea galeriis

Fred Kotkas on Eesti Kunstiakadeemia maalitudeng, kelle esimest isikunäitust iseloomustab voolav skulpturaalsus ja õlivärvi asendumine kõikvõimalike teiste vahenditega, millega on võimalik edasi anda kujutist, pildisügavust, huumori detailirikkust ning iseennast.

Fred Kotka näitusel ega töödel ei ole pealkirju. Nimetus ei ole siinkohal eesmärk omaette, vaid tööprotsessi tulemus ja loomulik osa. Valminud teosed eelistasid kõneleda iseenese loodavas keeles. See aga ei tähenda, et pealkirjad tulemata jääksid – näitusekülastaja kõnnib galeriis ringi nagu paradiisist Maale saadetud Aadam, kellelt Jumal nõudis muude karistuste kõrval ka maistele asjadele nimede ja seletuste andmist.

Kunstniku sõnul oli näituse tegemise üheks ajendiks enese isaks saamise hirmudega tegelemine. Kuid asudes teatava autopiloodiga tööle (õieti teadvustamata, mis sellest sündida võib), tajus ta üsna pea, et on oma hirmudest välja kasvanud ning analüüsib midagi kaunis laiemat. Sellega seoses meenus allakirjutanule, kuidas üks sõber, nähes ultrahelifotot emaihus elavast beebist, hõiskas, et see näeb välja täpselt nagu koopaelanike seinamaaling. Tagantjärele vaadates tundub mulle, et ka Fred Kotkast sai tookord ateljees üle öö koopaelanik, kes elas maagilisel kombel mitu tuhat aastat ette ja taha, nautis ja maalis, oli out’is ja naeris ning kõige muu kõrval meisterdas ühe nimetu koopa seinale mitu sündinud ja sundimata poeg- ja tütarlast. Tahtmata siinkohal looritada näitust üheainsa tõlgendusega, rõhutaksin siiski vaikimisi, et just vanemaks saamine on see, mis viis kunstniku lähemale maailma üdini kärjelisele ja naljaka olemuse tajumisele ning väljendamisele.