Hobilabor

Hobilabor on EKA graafilise disaini osakonna lõpetanud

Toomas Savi ja Rene Rebase ellukutsutud meisterdajate ja

isetegijate kommuun, mis ühendab inimesi, kellele meeldib

nii asju kui ka ideid lahti häkkida, et neid hiljem uuel ja tavapäratul

viisil kokku klappida. Hetkel toimib Hobilabor peamiselt

võrgupõhiselt — blogisse aadressil www.hobilabor.

ee postitatakse teemakohaseid artikleid, uudiseid, õpetusi

ning videoid. Blogi eesmärgiks on kokku tuua inimesed, kelle

huvile toetudes võiks Hobilabor endale tulevikus püsivad

tööruumid muretseda. Kuniks Hobilaboril veel ruume pole,

tegutsetakse töötubadepõhiselt. Seega, kui kellelgi on huvi

koos grupi inimestega midagi intensiivselt putitada, siis võtke

Hobilaboriga kindlasti ühendust.

 

Hobilaboriga vestles Gregor Taul. Mahutamaks Müürilehte

võimalikult suure osa meie vestlusest, otsustasin kohandada

Toomase ja Rene vastused ühe autori vastuseks, kelleks on

Hobilabor.

 

Gregor: Kust sai Hobilabor alguse?

 

Hobilabor: Tegemist on meie ühise koolilõputööga, millega

alustasime poolteist aastat tagasi. Leidsime, et ka Eestisse

oleks vaja hackerspace’i — kommuuni, mis toob kokku inimesed,

kellele meeldib leiutada, meisterdada ja häkkida.

Selline on ka hackerspace’ide töömudel üle maailma, et kommuunil

on ruumid koos vajaliku elektroonika, tööriistade ja

kogemustega inimestega. Tähtis on kaasamõtlemine, aitamine.

Sellise tegevuse läbivaks ideeks on see, et inimesed taaskasutavad

koduelektroonikat, mänguasju, katkiseid muusikariistasid,

et neil on lõbus, ent nad tegelevad samaaegselt

ka loominguga. Väljund ise ei olegi vahest nii oluline kui töö-

protsess ise, häkkimine. Häkkimine selles tähenduses, et kui

sul on idee teha vanast raadiost MP3-mängija, siis lähed sa

hackerspace’i, kus vajalike teadmistega inimesed aitavad sul

raadio lahti häkkida, et sellest siis MP3-mängija luua.

 

Kust pärinevad esimesed hackerspace’id?

 

Häkkimine sai alguse 80ndate alguses, esimesed hackerspace’id

tekkisid 90ndate alguses Saksamaal. Need asusid

mahajäetud tehastes ja pommivarjendites. Liikumine aktiviseerus

siis, kui saabusid esimesed arvutid. Hackerspace’ide

algne eesmärk polnud üldse kurja teha, negatiivne varjund

on sõnale hacker hiljem juurde poogitud. Algselt oli mõte

selles, et hacker võtab koost lahti mõne masina, meisterdab

selle ümber ja annab objektile seeläbi täiesti uue tähenduse.

Eesti keeles on sõnal häkker parajalt kriminaalne kõla

ja tavatähenduses peetakse häkkerit kellekski, kes tegutseb

küberruumis. Kuidas jõudsite nimeni Hobilabor?

Algul oli projekti koodnimeks Hackerspace Tallinn, kuid

just selle kriminaalse kõla tõttu otsustasime leida midagi

pehmemat ja laiemale seltskonnale sobivamat. Kui siis

Hobilaboriga alustasime, tahtsime kohe kõike korraga, et

oleksid ruumid, tööriistad... Vaatasime, et läheb siiski vähe

paljuks, ja otsustasime, et algul tuleb välja uurida, kas on üldse

inimesi ja huvi. Ruumid peavad ju ära elama. Me ei tahaks

ainult toetustest elada. Seepärast alustasime veebiga, et las

idee kogub mõnda aega tuure. Praegu teeme töötubasid, kui

läheb hästi, siis saab varsti mõelda ka ruumidele.

 

Mulle teie seisukoht toetuste suhtes meeldib. Uusi

maailmalahendusi otsiv labor ei tohiks elatuda kulka

abipakikestest. USAs toimib kunstimaailm pea täielikult

eraettevõtlusele toetudes.

 

Jah, aga see on sellepärast, et USAs on ettevõtted palju

suuremad ka. Oleme meiegi mõelnud koostööle firmadega,

et mõtleksime neile välja uusi tooteid. Ka ülikoolidega tahaks

koostööd teha. Selles mõttes oleme Hobilaboris ühel

meelel, et haridus ja õpetamine, inimeste silmaringi laiendamine

on väljund, mille suunas Hobilaborit veame. Eestis

on piisavalt erinevate valdkondade inimesi, kelle koostöö

tulemusel sünniks palju uusi ideid, kuid kahjuks need inimesed

omavahel ei lävi. Tahame need inimesed kokku viia.

Üldjuhul jääb suhtlus viitsimise taha ja eks see on lisatöö ka.

Samas on näiteid ka tulemuslikust koostööst — mõned aastad

tagasi valmistasid EKA tootedisaini tudengid koos ITK

(Infotehnoloogia Kolledž) tudengitega ühistes töötubades

valgusele reageerivaid kardinaid, nägemis- ning kuulmispuudega

inimestele mõeldud abivahendeid. Tänaseks päevaks

on EKA oma tootedisaini magistriõppega sootuks TTÜ alla

kolinud.

 

Kujutan ette, et TTÜs võiks huvilisi oma sadakond

kindlasti olla?

 

No iseenesest võiksid kõik TTÜ tudengid Hobilabori huvilised

olla, aga eks see sõltub iga inimese huvidest ja hobidest.

Hobilabori huvilised pole tingimata inseneritudengid, vaid

pigem tavalised inimesed, kes tahavad mängida ja meisterdada.

Hobilabor võikski selline olla, et on meisterdamishuvilised

pluss üksikud tüübid, kes teavad, kuidas üht või teist

asja teha. Need meistrid on näiteks inimesed, kes on väsinud

eluaegsest programmeerimisest ja tahavad nüüd midagi

huvitavat ja lahedat teha. Eks motiive on erinevaid.

 

Küsin bravuurikalt, et milline võiks olla Hobilabor 5

aasta pärast?

 

Toimiv kommuun ruumide ja varustusega ning ka kogemustega

koht, kuhu kõik saavad tulla ja enda projekte ellu

viia. Kõik oskajad ja tahtjad saaksid seal ka töötubasid korraldada.

See on alternatiivse hariduse üksus, et kui keegi tahab

midagi ehitada, siis ta tuleb ja üürib töölaua, mille juurde

käivad tööriistad. See on mudel, mis mujal maailmas toimib

ja võiks ka siin toimida.

 

Kuidas on sarnaste ettevõtmistega naabermaades?

 

Eeldan, et Skandinaavias on palju selliseid.

Ei, üldse mitte. Soomes oli eelmisel aastal ainult üks tä-

pike, nüüd kolm, kui vaadata hackerspace’ide maailmakaarti

(www.hackerspaces.org). Kui me seda kaarti poolteist aastat

tagasi esimest korda vaatasime ning nägime, et Saksamaa

kubiseb hackerspace’idest, aga et sealt ida poole jäi vaid tühjus,

tundus veel eriti hea mõte selle tühjuse keskele enda

täpp asetada.

 

Sellel kaardil on sadu kui mitte tuhandeid hackerspace’e,

kui paljud te neist läbi olete vaadanud?

Alguses käisime läbi väga paljude veebilehed, nüüd jälgime

väheseid ja peamiselt suuremaid ja popimaid: NYC Resistor

(www.nycresistor.com), Noisebridge (www.noisebridge.

net) ja kogu seda MAKE-liikumist Ameerika Ühendriikides

(www.makezine.com). Eks nemad teevad ka kõige rohkem,

blogivad palju ja karjuvad internetis kõige valjemini.

 

Kujutan ette, et nad postitavad palju videoid, mis on

mõeldud n-ö open source’ina?

 

Neil on iga päev mitmeid üritusi. Kui vaadata nende päevakavasid,

siis hommikul on näiteks häkkimine, õhtul kokatund,

siis gerilja-aiandus. Teadmised kui vabavara on hackerspace’ide

puhul kindlasti see, mille peale mängitakse.

Milleks osta kallilt, kui saab odavamalt ise teha? Nii valmis

näiteks MakerBoti (www.makerbot.com) ja NYC Resistori

koostöös 3D-printer, mille saab kätte 700 € eest, samas kui

tööstuslikult toodetud 3D-printereid müüakse hinnaga 10

000 €. Tänu sellele on võistlus odavate 3D-printerite tootmiseks

alanud.

 

Kas hackerspace’id dubleerivad kedagi või midagi?

Pean silmas seda, et kui hackerspace’id on kompaktsemad

ja toimivad kui mõned muud nähtused, siis võiks

ju viimased ära kaotada? Tööõpetustunnid äkki?

 

Teatud mõttes on sul õigus, kuigi sellist missiooni meil muidugi

ei ole. Meie sooviks on pakkuda läbi töötubade korraldamise

õpetajatele ideid, avardada silmaringi ja näidata,

mida mujal maailmas praegu tehakse. Seeläbi saavad õpetajad

inspireerida ka õpilasi uutele avastustele. Hea näide õpetajate

initsiatiivist pärineb Võrust, kuhu meid kutsuti mõni

aeg tagasi õpetajatele Arduinot (www.arduino.cc) tutvustama.

Iseenesest olid need võrdlemisi lihtsad projektid, mida

me näitasime, kuid kui niiviisi koolis tegelema hakata, võib

sellest juba lähiajal igasuguseid hulle ideid sündida. Kahjuks

paljud õpetajad ei tule selle peale, et selliseid tunde anda,

nii et siinkohal tuleme kõigile meeleldi appi. Võib-olla oleks

aeg ka õppekavasid muuta — kaua sa seda puuklotsi ikka

nühid? Tööõpetustundide nagu ka teiste tundide probleem

on selles, et ei kasutata ära õpilaste potentsiaali. Esimesed

2-3 aastat võiks tööõpetustundides tõepoolest klotse lihvida,

hiljem võiks midagi keerulisemat välja mõelda.

 

Kas võiks öelda, et meil on tööõpetustundidele agraarühiskonna

rahvusromantiline lähenemine? Ma tegin

koolis tööõpetustunnis sootuks tuhatoose, veinikorgitsere,

õllepudeliavajaid.

 

Mida peaks ka tegelikult tegema, aga mingi piirini. Praegu

keskkoolis tööõpetust ei ole, kuigi võiks uurida tehnikat või

õppida infotehnoloogiat. Praegu õpetatakse arvutitundides

liigagi elementaarseid teadmisi, Wordi ja Excelit, aga võiksime

jõuda selleni, et lapsed oleksid arvutitundides huvitatud

ka uute asjade leiutamisest. Kindlasti on ka õpetajaid, kes

selles suunas juba mõtlevad ja tegutsevad.

 

Siit edasi minnes – mõne aasta pärast on teil loodetavasti

oma ruumid ja inimesed teavad Hobilaborit kui

kohalikku hackerspace’i. Sellega seoses tekib teil hariduslik

ja eetiline kohustus astuda ette teemakohaste

küsimuste korral, seda näiteks artiklite näol ajakirjanduses.

Olete valmis?

 

Jah, selleks meil ongi blogi (www.hobilabor.ee). Hirmsasti

tahaks sinna omi artikleid postitada, et oleksid eestikeelsed

ja siinmail kirjutatud, ning eks selliseid artikleid tekib viimasel

ajal vaikselt juurde ka. Näiteks kirjutasime Arvutimaailma ja

oma blogisse artikli sellest, mis on Arduino. Tänu sellele läksime

ka tegelikult Võrru. Kui avasime oma Facebooki-lehe,

siis esimesed postitused olid viited hariduse kohta käivatest

artiklitest mujal maailmas.

 

Kas Eestis on sellekohaseid blogisid? Kuidas on erialase

kirjandusega?

 

ELFA foorumis (www.elfafoorum.ee) esineb meile sarnaseid

postitusi. Rada7-s on pilliparandajate teema. Üldiselt

tegeletakse foorumites helitehnika või autodega. See-eest

on meil palju käsitööblogisid. Sarnane olukord valitseb ka

raamatupoodides, mille hobiriiulid on 95% ulatuses täidetud

kudumis-, puutöö-, origami- ja kokandusraamatutega. Ära

on kadunud tehnoloogiaalased käsiraamatud. Head näited

sellisest kirjandusest pärinevad nii kaugelt nagu 1988. ja

1993. aastast, kui eesti keeles ilmusid Kay Richardsi ja Ted

Johnstoni hästi illustreeritud ehitamis-, meisterdamis- ja

eksperimenteerimisvihikud, nagu „Looduse saladused”,

„Õhk ja vesi”, „Energia saladused” ning „Trikid ja mängud”.

Nendes on väga ilusti ära seletatud, mis katsetes toimub.

 

Tuleme lõpuks alguse juurde tagasi. Millega tegelevad

häkkijad?

 

See on meil tõesti häda, et pole veel osanud ingliskeelseid

väljendeid ümber nimetada, et kõigile oleks arusaadavad

emakeelsed vasted. Aga mida meie silmas peame häkkimise

all — inglise keeles on sõna repurpose — millelegi uue

rakenduse leidmine. Olemasoleva lahtitegemine, arusaamine,

kuidas see töötab, selle kaudu uue rakenduse leidmine.

Hea näide sellisest tegevusest on circuit bending: on olemas

lasteklaver, võtad selle lahti, uurid sisemust, sorgid natuke

juhtmetega ja siis tekitad uusi helisid. Circuit bendingu gurud

ütlevad selle kohta romantiliselt, et nii lased sa pillist vabaks

helid, mida ei olnud sellele pillile kunagi ette nähtud. Sama

ideed saab rakendada ka mujal. Näiteks ehitades ümber

mõne katkise eseme. Võib juhtuda, et see täidab oma algset

eesmärki paremini või kui veab, siis tekib sellele täiesti uus

rakendus.

 

Etümoloogiasõnastik ütleb, et hacker pärineb saksa

sõnast hacken, mis esineb ka eesti keeles hakkimise

näol. Teie olete ka suurepärased hakkijad ja hakkajad.

 

Palju edu!