Installatsiooni ja initsiatsiooni kohtumine

1 Mulle väga meeldib Vladimir Frolovi artikkel eelviimases Project Baltias,[1] kus ta mõneti irooniliselt lükkab ümber Wikipedia võrguentsüklopeediast võetud väite, et installatsioon on kohaspetsiifiline kunst. Toetudes Ilja Kabakovi teostele, leiab Frolov, et tõeline installatsioon pole kontekstuaalne, vaid vastupidi – mõneti ülbelt loob see enese ümber uue ruumi, andes seeläbi värske tähenduse kõrvalseisvale keskkonnale. Frolovi nutikas mõttekäik liigitub küll sõnamängude alla, kuid tabab siiski teema tuuma, millega ma kaunis nõustun: tõeline installatsioon on suurem oma asukohast.
2
Linnainstallatsioonide ajaloolised õed-vennad on müütilised tegelased, nagu skulptuur, purskkaev, proto-jalgpall (kui rivaalitsevad linnaosad verist kivipalli ühest linnaväravast teise tagusid), maskeraad jms. Üldistagem nii: nende objektide ja tegevuste näol täidavad inimesed maa ja taeva vahele jäävat ruumi. Mütoloogilises plaanis meenutabki tänapäevane installatsioonide püstitamine kõige enam ehk rituaalset initsiatsiooni, mille eesmärgiks on vana ruumi surm ja sellele järgnev ümbersündimine uue, teisese, õndsama paigana.
3
Lääne kultuuriloo üks viljakamaid initsiatsioone on kahtlemata olnud Kristuse kannatuslugu. Groteskseid kajastusi on leidnud Püha Antoniuse kõrbepõli. Eiffeli torn transformeeris linna ja sajandi. Milliseid üleminekuriitusi kavandasid “LIFT11” korraldajad? Konkursil osalejatelt oodati suurelt mõtlemist, kuid selline nõue realiseerus vaid paari projekti puhul. Lõviosa väljapakutud installatsioonidest on kammerlikud ega kisu Tallinna küljest lahti lihatükke, milline saavutus võiks olla ühe õnnestunud initsiatsiooni eeltingimus. Seetõttu võiks ju nõudlikum vaim öelda, et konkurss ebaõnnestus, kuid see oleks 2011. aasta Eesti avaliku ruumi kontekstis kohatult idealistlik kriitika. “LIFT11” on Tallinna esimene linnainstallatsioonide festival ning naiivne oleks oodata vastava traditsioonita linna loovisikutelt otsemaid krestomaatilisi teoseid.
5
“LIFT11” konkursile laekus 129 projekti, millest žürii valis välja 17 võidutööd. Žüriisse kuulusid Tallinna linna peaarhitekt Endrik Mänd, Eesti Arhitektide Liidu esimees Peeter Pere, kunstnik Marko Mäetamm, kunstiteadlane Andres Kurg ja “LIFT11” kuraatorid Margit Aule, Margit Argus, Maarin Mürk ja Ingrid Ruudi. Seega professionaalne kamp erinevate valdkondade esindajaid. Järgnevalt kommenteeriksingi võidutöid, tehes nende põhjal ka laiemaid järeldusi nii Tallinna linnaruumi kui ka muu temaatilise kohta.
6
“P-A-L-L” (autoriteks Aet Ader, Andra Aaloe, Kaarel Künnap, Grete Soosalu ja Flo Kasearu) on konkursi ülekaalukas võitja. Tegemist on 5-meetrise läbimõõduga kummist musta palliga, mis suveks linna peale veerema lastakse. Linnaelanikud või -ametnikud saavad palli veeretada, kuhu iganes nad soovivad, kuid autorid jätavad enesele õiguse see aeg-ajalt uude paika toimetada, sest eesmärgiks on käivitada võimalikult palju erinevaid linnasituatsioonilisi keskustelusid. “P-A-L-Lis” on olemas kõik, mis iseloomustab üht suurepärast installatsiooni: huumor, lihtsus, esteetilisus ning ehk kõige enam – võime luua lõputult metafoore. “P-A-L-L” toimib näiteks universaalse ühiskonnakriitikana, sest sel on võime kõikjal väikeseid inimesi ära lömastada. Viimasega seoses tuleks öelda, et installatsiooni lõplik tähendus saab selgeks seeläbi, mil määral “LIFT11” kuraatorid ja teose autorid otsustavad “P-A-L-Li” inimestele kohapeal tutvustada. Kui must pall tuleb ootamatult ja “hoiatussildita”, toimib see geniaalse kunstiteosena. Kui must pall tuleb infovoldikutesse pakendatult, kaotab see ehk tüki oma maagilisest iseseisvusest, kuid teeb ära suure töö linnarahva harimises ning kunstile lähendamises. Sama võiks öelda ka teiste tulevaste installatsioonide kohta.
7
Jaapani-eesti arhitekti Tomomi Hayashi “Merele!” väärib eriauhinda suurelt mõtlemise eest. Hayashi planeeris Tallinna Linnahalli katusele kaks kõrget trepistikku, mis toovad kujundlikult välja Raine Karbi kurikuulsa ehitise dominantsed vormid. Kuidagi sümptomaatiliselt mõjub tõsiasi, et Linnahalli aktiviseerimise eest astub välja mujalt tulnud inimene. Sama hoonega tegeleb ka autoritekoosluse Juhan Rohtla, Joel Kopli, Koit Ojaliivi installatsioon “Helin”, mille puhul kaetakse kellukestega üks Linnahalli kangialustest. Teos annab küll nostalgilise eluõiguse kontserdisaalis kunagi kõlanud muusikale, kuid installatsioonina on see teiste võidutööde kõrval kohmakas ning igav.
8
Toomas Paaveri, Teele Pehki ja Triin Talgi ühistöö “Kalarand” on näide õnnestunult diskuteerivast installatsioonist, mis kujutab enesest Linnahalli ja Patarei vahelise rannalõigu supelrannaks muutmist. Sarnane on ka Siiri Vallneri ja Indrek Peili võistlustöö “Kai”, mis näeb ette Kalasadama kai deformeerunud betoontahkude terrassilaudadega katmist. Need installatsioonid esitavad küsimusi kultuuripealinna lööklause “Mereäärsed lood” kohta – olgu, linn avaneb merele, aga mis juhtub 2012. aastal? Iroonilisel kombel on ju kultuurikilomeetri asemele planeeritud Põhjaväil, röögatu autotee. “Kalarand” ja “Kai” on paradoksaalsed ideed, kuna tarretavad sel suvel ala, mis peaks lähiaastatel kujunema uue linna tõmbekeskuseks oma rannapromenaadi, kai ääres seisvate purjekate, õõtsuvate kohvikute ja restoranidega ning moodsate elumajade ja stiilsete hotellidega. Installatsioonid kõnetavad utoopilise mereäärse Tallinna asemel piirkonna praegust varemelist romantikat, mida paljud peavad Põhja-Tallinna peamiseks väärtuseks. Konteksti sobib ehk ilmestama Raul Kelleri vastus küsimusele, miks ta EKKM-is Lokaalraadioga[2] tegeleb: “Tallinnas on ainult paar kohta, kus on võimalik ennast inimesena tunda. Linnahalli ümbrus, mereäär on üks neist kohtadest, kus arendus pole veel stiihiliselt lagunevat linna ära rikkunud.”
9
Maarja Kase ja Ralf Lõokese “L” näeb ette SEB panga peahoone katuseraami täitmist ronimisvõrgu ja selle all asetseva batuudiga. Installatsiooni elustab Tallinna tsentraalse tühimiku, tolle linna kohal hõljuva kõikenägeva silma. “L” on justkui kõrgelennuline intellektuaalne nali (lihtsatest peadest läheb üle), mille sepitsevad valmis eksperdid, kes ei näe Tallinna vaadates mitte kollaseid või pruune maju, hõbedasi või kuldseid autosid, rohelisi parke või halle parklaid, vaid vertikaale ja horisontaale, tühjust ja nurkasid ning muidu elementaarseid jooni. Madalarõhulise kultuuri raames hämmastavalt kirgas installatsioon, mille puhul annab tunda, et autorid on linna järele näljased.
10
Margus Tamme ja Argo Peeveri “Face It” on ahenev koridor, mis viib vaataja preili Russalka palge ette. See on maagiline kohtumine, ingli puudutus, uppunud madrused, abiellu astuvad lasnamäelased, monumentaalselt sassis suhted. Arvo Pärt ütleb, et oluline on see, mis sünnib kahe heli vahel. Installatsiooni autorid on igal juhul tajunud neid dünaamika nähtamatuid märke ning teos on sellest tulenevalt konkursi kõige õnnestunum (rahvasõbralik) kunstiteos – kes tahaks sellest ilma jääda?
11
Raul Kalvo “Uurijad” paigutab Tallinna linnaruumi hiiglaslikud inimskulptuurid. Need isikupäratud mõtisklevad kujud suunavad inimesi tähelepanu pöörama lihtsatele asjadele ja kohtadele. Installatsiooni õnnestumine sõltub suurel määral sellest, kui veenvalt suudab autor teostada suured skulptuurid, mis peaksid juhtima tähelepanu eneselt eemale. Kui skulptuurid ei õnnestu, siis mõjuvad need linnaruumis paratamatult kangrolike monumentaalsete kollidena, mis tahavad ainult ennast näidata. Loodame, et “Uurijad” õnnestuvad ning teevad ehk silmadki ette Anthony Gormley kujudele Londoni katustel.[3]
12
Kadri Klementi “Audiotuur” on internetist allalaaditav ekskursioon, mille abil saab jalutama minna Roosikrantsi tänavale. See intelligentne installatsioon toob kõnekalt välja täbara konteksti, millelt “LIFT11” startis. “Audiotuuridega”, mis piisava inspireerituse ja missioonitundlikkuse korral on teostatavad üürikese ressursikuluga, peaks olema kaetud juba pool Eestit, aga selle tee-ise projekti käimalükkamiseks on esmalt vaja, et neli juba varem ülekoormatud aktiivset loovisikut rammestaksid oma ajusid kahel aastal linnainstallatsioonide festivali korraldamisega.
13
Villem Tomiste “Raekoja uued tossud” täidab gooti pärli kuivanud korstnad tossumasinatega. Teos levitab keskaegse väljaku kohal küll kaasaja hingust, kuid jääb installatsioonina siiski nõrgaks, nukraks või et isegi totraks untsuläinud ilutulestikuks. Vähemalt on suitsul raekoja kohal jumet poliitilise anekdoodina.
14
Raul Keller võlus žüriid kolme tagasihoidliku, kuid sünergiat loova urbaanse sekkumisega: Lilleküla staadioni ümbrusesse paigutab ta kivist jalgpallid, Nõelasilma värava ette teretavad käed ning Pegasuse-esise kanalisatsioonikaevu alla peidab ta tüdruku Jüri Üdi luuletusest “Tütarlaps kloaagis”. Need installatsioonid toimiksid palju särtsakamalt anonüümsete üleöö tekkinud teostena. Festivali võidutöödena mõjuvad need kui peatükid Haridusministeeriumi poolt väljaantud tänavakunsti aabitsast, mis aga pole sugugi halb.
15
Täiesti objektiivsetel põhjustel on minu lemmikteoseks Aap Kaur Suvi poolt “Õnneliku korstnapühkija” ümber planeeritud 3 meetri kõrgune “Korsten”. Tauno Kangro, Savoy hotelli ja Tallinna Linnavalitsuse tahumatu ühistöö sümboliseerib kõike seda, mis pealinna avalikus ruumis valesti on. “Korsten” on julge ühiskonnakriitiline teos ning jääb üle ainult loota, et see pälvib oma lühikese elu jooksul piisavalt palju vastukaja, et tulevikus mitte korduda kolmekümnemeetrise tornina Kalevipoja ümber.
16
Võidutöödest jäid siinses artiklis välja Raul Kurvitza “Tuhat kohvikut maailma lõpus” (kuraatorite sõnul teostamatu) ja Sander Tindi “Soodevahe otsib kodu” (transformeerus Timo Tootsi projektiks, mille kohta kirjutamise hetkel info puudus).[4] Tänaksin siinkohal “LIFT11” korraldajaid olulise algatuse eest – teie vaev saab tasutud. Enne veel kui teosed linnaruumi jõuavad, tuletaksin heale lugejale meelde, et installatsioonid hakkavad tõeliselt tööle alles pärast seda, kui need linnaruumist kadunud on. Mil määral Tallinna linnaruumi uueks initsieerimine õnnestub, sõltub meie kõigi panusest.
 
 
[1] Vladimir Frolov, On Installations and the Evil of Embellishment. – Project Baltia 04/10–01/11, lk 28–29.
[2] LokaalRaadio on Eesti esimene omalaadne lokaalselt toimiv kunstiraadio ning esmakordne eksperiment radiofoonilise eksperimentaalkunstiga. Vt www.lokaalraadio.ee. – Toim.
[3] Vt Guardian 3.05.2007 (http://www.guardian.co.uk/arts/gallery/2007/may/03/art).
[4] Käsitlemata jäi siinkohal samuti “Kleepekavihik” (Jaanus Samma ja Anna-Stina Treumundi initsieeritud queer awareness projekt), mis läheb väljaande trükkimineku aegse kava kohaselt ka reaalselt töösse, sest on lihtsalt teostatav. – Toim. 
 
Faktinurk:
“LIFT11” on linnainstallatsioonide festival, mis toimub Tallinna avalikus ruumis. Sügisel 2010 korraldatud ideekonkursi tulemusel valiti teostamiseks kümme kohaspetsiifilist installatsiooni, mis rajatakse Tallinna eri paikadesse 2011. aasta maist septembrini. Festival on üks Euroopa kultuuripealinna ettevõtmistest ja seda korraldab MTÜ KAOS. Vt lähemalt: http://lift11.ee/.