Järjepidevuse kultuur

ehk Sajandi ühendaja Ülo Stööri mälestused

Friedrich Nietzsche olevat öelnud, et ajaloo tähttegelaste elulood saab kokku võtta kolme anekdoodiga. Arvatavasti ei pidanud ta selle all silmas niivõrd nende biograafiate kergesti haaratavust, vaid avaldas austust anekdoodi kui žanri (selle ajaloolises tähenduses) geniaalsele tähendusmehhanismile. Ülo Stööri mälestuste kolme köite esitlused Viljandis aastatel 2014–2015 olid osavate anekdoodivestjate kohtumispaigaks. Ühelt poolt kutsub Stööri kirev karakter lühilookesi ise esile, teisalt on tema pea 1500 lehekülje pikkused memuaarid tõestuseks, et autor valdab parimas eesti keeles eluteel kohatud inimeste empaatilist ja nüansirikast kirjeldamist. Enne kui asume uurima, mida ja kuidas Stöör on mäletanud, tooksin atmosfääri loomiseks välja paar pajatust tema kohta. Esiteks, Stööri elu ja looming on seletatav üleliigse t-tähega tema liignimes. Teiseks (autoriks kirjastaja Hando Runnel), 27aastaseks saades oli Stöör lõpetanud oma suure töö Tallinnas ja võis sõita Viljandisse puhkama, just nagu lauldakse populaarses viisis „Puhkuse veedame kõik Viljandis“.

Ülo Stöör sündis Tallinn-Nõmmel 1939. aasta 1. märtsil. Tema mälestuste esimene raamat kõneleb peaasjalikult lapse- ja noorpõlvest Nõmmel, kuid klassikalise autobiograafia võtmes pühendab autor rohkelt tähelepanu ka oma perekonnaloole. Kuulunud isata laste põlvkonda on tema suureks saamise loos kõige tähtsamateks inimesteks vanaema ja ema. Lisaks on esimene köide suuresti autori originaalses kuues jutustus Eesti lähiajaloost. Kaldun arvama, et nii mõnelegi ajaloolasele – olgu noorema põlve liberaalile või vanema põlve konservatiivile – mõjub lugemine ärritavalt. Teises köites meenutab autor üliõpilas­aastaid TPIs ja ERKIs, aga ka paralleelselt tööelu kohaliku majanduse ministeeriumi konstrueerimisbüroos ja riiklikus projekteerimise instituudis Eesti Projekt. Loodetavasti ei tee ma autorile liiga, kui väidan, et teine köide on tavalugejale, kes kolme raamatu lugemiseni ei jõua, vahest kõige haaravam. Muude seikluste seas satub režissööriks õppida ihkav peategelane juhuse läbi mängima konservatooriumi üliõpilase rolli Lenfilmi muusikalises komöödias „Ne imei sto rublei …“ ¹! Kolmandas köites, mis algab sõnadega „Tere, Viljandimaa“, käsitletakse mõnevõrra vähem autori isiklikke seiklusi ning pühendatakse rohkem tähelepanu ajastu eluolule.

Kultuuriloolise väärtusega memuaarid

2011. aastal Eesti Päevalehe raamatusarjas välja antud Edgar Johan Kuusiku mälestusi tutvustades on Linda Kaljundi maininud, et ehituskunstnike memuaare on meil vaid mõned üksikud.²Tõepoolest, peale Lapini kirjutiste (rohkem siiski kunsti- kui arhitektuurielust), äsja ilmunud Ago-Livius Kerge memuaaride, Arnold Matteuse õhukesevõitu mälestusteraamatu ja temast tehtud meisterliku portreefilmi³ ning arhitektuurimuuseumi üllitatud Dmit­ri Brunsi ja Nikolai Kusmini väheldaste meenutuste puuduvad meil arhitektide jutustatud elulood.

Miks see nii on? See, kas ja mida keegi kirjutab või ei kirjuta on vaieldamatult isikliku eelistuse küsimus, kuid kahtlustan, et nõukogude ajal praktiseerinud arhitektide puhul võib olla takistuseks taasiseseisvumisjärgne ajastu Zeitgeist, mille raames asetati okupatsiooniajal poliitilise võimu lähedal töötanud inimesed häbipinki. Eriti äärmuslikult avaldus selline suhtumine 1990. aastatel, mil iseseisvumisega kaasnes memuaaride avaldamise laine. Kümmekond aastat domineerisid sellekohases kirjasõnas meenutused ja paljastused sõdadevahelisest Eesti vabariigist, sõjakaotustest, küüditamisest ning Nõukogude Liidu roimadest. Nagu mitu uurijat Methise omaelulookirjutuse erinumbris⁴ väidab, siis nõukogude aeg „normaliseeriti“ (auto)biograafiates nullindate keskel, seda tänu muusikute, näitlejate ja sportlaste elulugudele, mis näitasid, et ka toona elati edukalt, õnnelikult, aga ka nutikalt süsteemi üle kavaldades. Ehkki Stöör mainib, et ta hakkas mälestusi koostama seetõttu, et tahtis kirjutada ajalugu nii, nagu see tegelikult oli, siis tuleb nentida, et kümme aastat varem või hiljem kirja panduna oleks tulemus olnud mõnevõrra erinev. Kas või sellepärast, et kümne aasta pärast on ilmselt trükivalgust näinud nõukogude nomenklatuuri tippideoloogide ja aparatšikute memuaarid, mis lisavad avalikku arutellu nii mõndagi uut. Teisalt ei ole mitte kõik memuaarid (kultuuri)-ajaloolise väärtusega, olgu autor ükskõik kui tuntud.

Tänu oma raudsele mälule ja aastakümnetepikkusele päevikupidamisele kõneleb Stöör elust ja tööst nõukogude perioodil nii põhjalikult nagu mõni arhitektuuriajaloolane seda soovida võiks. Minu erialasest huvist on vaimustav näiteks tema ja Renaldo Veeberi Lõhaverre püstitatud Sakalamaa kaitsjate monumendi saamislugu, kus on üksikasjalikult kirjeldatud nii kunstilist mõttekäiku kui ka kogu praktilist asjade kulgu, mis eelnes ja järgnes ühe küllaltki liberaalse monumendi rajamisele 1960. aastate ENSVs. Tegemist on tõesti ühe Eesti õnnestunuima monumendiga.

1991. aasta ei ole nullpunkt

Sarnaselt teistele viimaste aastate memuaaridega pöörab Stöör otsustavalt selja katkestuste kultuuri kontseptsioonile, mille järgi iseloomustab Eesti elu ühendamatute pöörete jada. Stöör on oma elu jooksul kohtunud ja töötanud koos tublide inimestega, kes elasid üle riigivõimud (tsaariajast taasiseseisvumiseni) ning keeldub nägemast nende persoonide iseolemises katkestust. Pigem vastupidi – need inimesed on (Eesti) elu terviklikkuse ja järjepidevuse ainuliseks tõestuseks. Nii võtab ta ette nõukogude perioodi de-demoniseerimise, tuues küllaldaselt tunnistusi selle kohta, et müüri ehitamine hilissotsialistliku ja taasiseseisvunud Eesti vahele ei ole pädev. Olen veendunud, et Eestis on rohkelt vanema põlvkonna esindajaid, kes autori peale tema optimistliku lähiajaloo tõlgenduse pärast vimma kannavad. Minu meelest on iseäranis põnev mälestuste osa see, kus tal tuleb leida tasakaal venestamisest kirjutamise ning toonase kultuuri- ja teaduselu representeerimise vahel. Stööri silmis jääb muidu võidumeheks alati eesti rahvuskultuur, kuid mis teha, kui ajalugu ja isiklik mälu kipuvad väitma, et okupatsioonitingimustes olid tingimused selle säilitamiseks ja arendamiseks paremad.

Olgu, kuidas oli, ka minu arvates oleks hea, kui me ei alandaks end alalõpmata sellega, et 1991 on tegelikult aasta null. Toon näiteks riigiarhitekti küsimuse, millega seoses võrreldakse siinset olukorda tihti Skandinaavia maadega, kus vastav süsteem on juba iidamast-aadamast toiminud. Stöör annab amneesia all kannatajatele nõu: Eesti NSV MN Riikliku Ehituskomitee esimehe (riigi peainsener) ja esimehe asetäitja (riigi peaarhitekt, kelle rolli täitis 23 aastat Voldemar Herkel) ning neid ametiposte toetanud meeskondade näol on meil see know-how juba enam kui poole sajandi tagant olemas.

Peaarhitekti töö

Stööri mälestused on substantsionaalne lugemine kõigile Eesti linnade peaarhitektidele ja sellele ametikohale pürgijatele. Suures plaanis tundub, et nõukogudeaegse ja tänapäevase peaarhitekti töös vahet ei ole: tuleb esimesest päevast alates ennast kehtestada ning loota sellele, et (abi)linnapea on mõistlik inimene ja arhitekti poolel. Bürokraatliku absurdi üleelamise hõlbustamiseks luges Stöör omal ajal Cyril Northcote Parkinsoni iroonilist käsiraamatut „Parkinsoni seadus“, mis kuluks tänapäevalgi marjaks ära. Aga on aspekte, milles nõukogude võimuesindajad käitusid kriminaalsete lurjustena. Stööri puudutas lähedalt hea kolleegi, Pärnu linnaarhitekti Arpad Andrelleri valesüüdistuse põhjal arreteerimine tööpostil 1977. aastal. Andreller suri Pärnu vanglas kaks aastat hiljem. 1976. aastal sunniti Stöör umbes samasuguse süüdistusega (avaliku ja eratöö segunemine) lahkuma Viljandi peaarhitekti kohalt. Kas vanglasse sattumine oli lähedal? Selle tumeda killuga Stööri mälestused ka lõpevad. Loodan, et ilmuvad veel neljas ja viieski köide, kuid sisetunne ütleb, et tegemist on triloogiaga. Pealegi kui autor jätkaks meenutuste avaldamist kuni tänapäevani, ei oleks enam tegu memuaristikaga (kus autor avab mõne temale tuttava ajaloolise perioodi läbi isikliku vaatepunkti), vaid autobiograafiaga, millele on omane pigem „objektiivne“ jutustus oma elukäigust.

Ülo Stööri kavandatud Rannamõisa kämpingu peahoone (valmis 1966. aastal, praeguseks hävinud).

Rein Vainküla / Eesti arhitektuurimuuseum

Rahvusliku alaväärsus­kompleksi kummutamine

Stööri kui „ühenduste kultuuri“ apologeedi mälestustes on raudne eesriie tähelepanuväärselt õhuke ja kohati illusoornegi. Tema ristiema kirjad Ühendriikidest jõuavad adressaadini 1950. aastate teisest poolest, mõni aasta hiljem tutvub autor raamatukogus värskete Poola ja mõningate lääne ajakirjadega ning kirgastub Le Corbusier’ loomingust. 1964. aastal ööbib Eesti NSV ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja Taanis kämpingus, mille tulemusel satub Nõukogude Liidu esimest kämpingut projekteerima ei keegi muu kui Ülo Stöör. 1969. aastal on Stöör koos arhitektidega esimesel Soome reisil. Tema kirjeldused nn Soome sillast erinevad arhitektuuriajaloolisest narratiivist, kus prevaleerivad näited sellest, kuidas üks või teine Soome orgaanilise modernismi näide mugandati Eesti arhitektuuri. Autor kõneleb sügavamast, eksistentsiaalsest sidemest kahe rahva vahel, ehkki talle omase südikuse ja huumorimeelega ei jäta ta kasutamata võimalust ajalugu pea peale pöörata – selgub, et hoopis soomlased on alates Carl Ludvig Engeli Tallinnast Helsingisse lahkumisest olnud meie ehituskunsti traditsioonide usinad õpilased.

Stöörile on läbi kolme raamatu justkui auasjaks kõik üldlevinud rahvuslikud alaväärsuskompleksid kummutada ja asendada vaatepunktiga, kus eesti kultuur jääb peale. Enamasti teeb ta seda veenvalt, s.t talle on keeruline vastu vaielda. Ilmselt teeb ta seda ka puhtast loomisrõõmust nagu Lennart Meri ja Valdur Mikita, mis tähendab, et talle ei peagi vastu vaidlema. Ma ei tea, kas Stöör on tuttav Antonio Gramsci kirjutistega, aga mulle näib, et pelgalt kõhutunde najal hindab ta ümber suure osa Eesti ajaloost läbi hegemoonia mõiste prisma. Toon ühe kujundliku näite, mida küll mälestustes ei leidu, sest seda rääkis Stöör mulle eravestluses. Vestlesime parunitest ja jutuks tuli esimese öö õigus. Kommenteerisin, et paljude eesti suguvõsade pärimuses on lugu selle kohta, et keegi esivanematest olevat olnud kohaliku mõisniku sohilaps. Stöör ei olnud sellega nõus ning vastas tõsiselt, et pigem oli vastupidi: mõisapreilid vaatasid ikka elujõuliste külameeste poole … Samamoodi pöörab autor siin-seal pea peale vastanduse sotsialismimaade (halvad) ja kapitalismimaade (head) vahel. Meeldejäävad on Mart Pordi õpetussõnad noorele Stöörile seoses Alvar Aalto büroo külastamisega: „[m]eie noored arhitektid lihtsalt ei tea, kui palju on neil võimalusi silma paista võistlustel ja projekti autorina, aga välismaa büroos olete nimetu kaastööline“.⁵

Mart Pordi jt arhitektide võluv portreteerimine on vahest triloogia kultuurilooliselt tähtsaim aspekt. Arhitektuuri- ja kunstiteadlased on nõukogude perioodist kirjutades pööranud enam tähelepanu avangardile või tähtteoste autoritele, kuid need hooned, mis tõepoolest mõjutasid ja majutasid sadu tuhandeid inimesi, on tagaplaanile jäänud. Pean tunnistama, et senise lugemuse põhjal oli mul Mart Pordist kujunenud ebaõiglaselt mittetunnustav arvamus kui Mustamäe jt mägede hallist kardinalist. Stööri mälestustest esineb Port mitte ainult igati sümpaatse härrana, vaid tõelise kultuurikangelasena, kelle vägitegude hulka kuulub muu hulgas Aleksandr Solženitsõni majutamine oma perekonna talus Tartumaal, kus viimane pani kirja ja varjas „Gulagi arhipelaagi“ käsikirja viit osa seitsmest.⁶

Pordi kõrval saame rikkamaks teadmistega Arnold Matteuse, Johannes Fuksi, Ott Puuraiu, Edgar Velbri jpt ehituskunstnike kohta. Iseäranis tuleb mälestuste kirjutajat tänada Edgar Johan Kuusiku ja tema professoritöö kirjeldamise eest. Meenutan siinkohal seika Viljandist, kui ühel 2015. aasta kevadisel koosviibimisel õnnestus Mart Kalmul Stöörilt välja pinnida ülestunnistus, et ta ei olegi Kuusiku mälestusi lugenud. Raamat olevat professori õpilasel riiulis aukohal, kuid kõige töö juures pole olnud lihtsalt aega lugemiseks. Minu jaoks muutuvad Stööri mälestused selle teadmise valguses veelgi meeldivamaks, sest teatud mõttes on need justkui järjeks Kuusiku pooleli jäänud mälestustele. Mõlemad mehed on üles kasvanud kristlikus vaimus, võimelised maailmaasju haarama kosmopoliidina, kuid jäävad oma usus tingimatult rahvusmeelseks ning, mis peaasi, leiavad, et elu mõte seisneb saatuselt antud raskuste ületamises.

Jumala alatine kohalolu on Stööri mälestuste mõistmisel määrava tähtsusega. Oma sõnades ja tegudes ei vastuta ta ainuüksi enese, vaid kõrgema ideaali ees. Kaldun arvama, et nii mõnelegi ateistile võib see raamatu lugemise keeruliseks muuta, et „mis ta seda isiklikku tunnet siia ülearu tuubib“. Stöör seevastu presenteerib usku ja kirikut just nimelt avalikku sfääri ja hüvena par excellence. Meenub üks Lennart Meri kõne: „Minule on kirik alati olnud niisama vana kui rahvas. Nagu selle maa keel. Nagu selle maa kultuur.“⁷ Jah, ka Stööri mälestustes on siinne kirik vanem kui ristisõjad, nii nagu Eesti riigi sünnigi paigutab ta XI sajandisse. Olgu iidsusega kuidas iganes, kuid mulle paistab, et Stöör tõestab oma pirakas tekstikorpuses kristluse kui diskursuse elujõulisust arutlemaks eesti rahvuse, ajaloo ja mälu teemadel. Riigis, kus president hoolitseb selle eest, et teha oma alamatele esimesel nädalal selgeks, et temagi on ateist, pakuvad mõtlejad nagu Toomas Paul, Toomas Jürgenstein, Mihhail Lotman meeldivat vaheldust ja mõttesügavust domineerivale pinnapealsusele.

„Ühe arhitekti mälestustes“ tõusevad esile küllaltki originaalsed, et mitte öelda isepäised essee mõõtu alapeatükid arhitektuuriajaloost: „Rahvuslik arhitektuur“, „Vabariigi stiil“, „Stalinistlik historitsism“ jt. Viimases mõistab Stöör hukka termini stalinistlik arhitektuur, mis mõjuvat solvavana tol ajal töötanud arhitektide kohta (ei räägita ju stalinistlikest puuseppadest või sekretäridest). Veelgi enam, Stöör argumenteerib, et need 12 aastat, mis eelnesid 1956. aastale, mil arhitektuur muudeti liialduste hukkamõistmise järel ehitustööstuse osaks, oli aeg, mil arhitektuur elas. Meenutades vestlust Roman Urbiga, kirjutab ta: „See [et arhitektuur elas] ei ole pilkeks öeldud. Arhitektide aruteludel ja koosolekutel, kus võideldi mõne projekti üle, arutati ja vaieldi tõsimeeli hoone ja selle osade proportsioonide üle. Arutati antiiksete fassaadielementide kasutamist ning uute rahvuslike motiividega elementidega kujundamist. Ilu teema ehituskunstis oli tollal kõige tähtsam“.⁸

Arhitektuurilooming ja eraelu

Omaette teema, mida mahukuse tõttu tuleks käsitleda eraldi artiklis, on autori arhitektuurilooming, eriti tema eratööd. Küsimus töö (ehk loomingu) ja elu balansist on igasuguse (oma)eluloo keskmes, sest läbi kultuuriajalooloo on biograafia vääriliseks olnud just ennekõike kunstnikud. Nende elukirjeldustest saame (pahatihti) teada, kuidas töö on pea täielikult domineerinud elu (lähedaste, pere, sõprade) üle, aga lõppkokkuvõttes vabandab (kui vabandab!) surematu looming selle kuidagi välja. See on mõistagi ränk üldistus, aga ma ei ole selle peale ise tulnud – nii leiavad erialateoreetikud. Kardan, et käesoleva loo kangelasega on läinud samamoodi – kahe eksabikaasaga kohtume lakoonilisel kombel vaid mõnel leheküljel –, kuid see on kahtlemata eraeluline teema, mille üle me rohkem arutlema ei peaks.

Siiski-siiski, on äraütlemata huvitav, et Stöör asetab privaatsfääri nõukogude ajal tehtud eratööd. Teatavasti võisid arhitektid tol ajal teha eratööd, projekteerida nt individuaalelamu ning maksta saadud tulult riigile tulumaksu. See oli Nõukogude Liidus üks väheseid legaalseid erapraksisel põhinevaid mikrokapitalismi vorme, mis Stööri sõnul kehtis ainult Eestis, Lätis ja Leedus. Autor mainib, et nt arhitekt Ott Puuraid kavandas eraviisiliselt mitu tuhat individuaal­elamut, insener Valter Harjo samuti pea tuhat ühepereelamut. Oma eratöid mainib Stöör möödaminnes vähemalt tosinal korral seoses rahalise olukorra parandamisega. Jumala eest, ma ei taha kuidagi Stöörile ette heita haltuurat või millegi varjamist, pigem teenib ta sellise tööga lugejate austuse, et suutis okupatsiooni tingimustes aumehena edukas olla. Mul on lihtsalt kahju, et arhitekt Stöör ei too oma arhitektuuriajalukku projekteeritud taieste kõrval välja neid kümneid (sadu või tuhandeid?) individuaalelamuid, juurdeehitisi, garaaže ja saunu, mis kokkuvõttes moodustavad kõige tavapärasema ja nähtavama osa eestlaste elukeskkonnast. Ometi on need leheküljed, kus ta sel teemal juttu teeb (Uue-Peetrimõisa elamurajooni planeerimine, tegemised Sakala aianduskooperatiivis), hirmus huvitav ja hariv lugemine.

Mida Stööri mälestustes ei leidu?

Ei midagi halba kellegi või millegi kohta. Ei kohta me Lätit ega Leedut. Puudub nõukogudeaegse Viljandi ülielava kultuurielu kajastamine (siiski alus IV köite avaldamiseks?). Müügiedu on olnud eeskujulik, ent kajastust vähe. Miks nii? Kinnitades Juri Lotmani väidet selle kohta, et kultuurilise plahvatuse hetkedel on üksikisiku roll ajaloo käigus määratult oluline, asetab ta loorberipärja nii mõnegi tunnustamata heerose pähe. Kõneldes oma õpingutest ERKIs pühendab autor palju tähelepanu suvistele õppekavavälistele maalilaagritele. Ehk on see järjekordne argument selle kasuks, et ruumikunstis on rändamine ja ebakonventsionaalsed õpiruumid hädavajalikud loovuse ja mälu arendamiseks? Nii nagu Mihkel Mutt oma mälestuste avaldamise puhul tõdes, et teda jätkuvalt hämmastab, kuidas sel väikesel maal on kõik inimesed üksteisega sugulus- või sõprussidemetes, satume ka Stööri mälestustes n-ö liivakasti, kus Marju Lauristin, Raine Karp jpt on mängukaaslasteks ammu enne tema täismeheks sirgumist. Mõtlemapanev on seegi, et 1957. aastal oli Tallinna Jaani kirikus leerilapsi kõvasti üle saja.

Mälestused on koostatud ja kirjutatud selgelt ja sulnis eesti keeles. Stöör valib sõnu insenerile omase täpsusega, tema laused on konkreetsed ja ausad, neist kumab tihti läbi autori lapsepõlve meelislektüür (Jack Londoni jt autorite seiklusjutud). Iseäranis esimese köite lugemisel tekib mulje õhinal poisikesest, kes seisab sõnade ees nagu tinasõdureid lahingusse saatev väike Napoleon. Triloogia on ladusalt toimetatud, üksikud kirjavead ega natuke sagedasemad kordused ei häiri – see on osa autori retoorikast. Iga köide on jaotatud viieks-kuueks peatükiks, need omakorda paarikümneks kahe- kuni neljaleheküljeliseks alapeatükiks, mis on tabavalt pealkirjastatud ning annavad oma konkreetsusega lugemisele tõtliku tempo. Juri Lotman on teoretiseerinud, et iga kultuuritüüp töötab välja oma „biograafiaga inimeste“ ja „biograafiata inimeste“ mudeli. Stööril on olnud õnn elada nii, et ta on klassifitseeritav „biograafia vääriliseks“ kõigil viiel tegutsemise kümnendil, olgu väärtussüsteem milline tahes. Ennekõike asetab ta oma eluloo Eesti taasiseseisvumise ja vabadusvõitluse narratiivi, kuid oluline on ka tema panus parema Eesti ruumikultuuri loomisse. Ta on kohtunud sadade kultuurilooliselt oluliste eestlastega, keda ta aupaklikult portreteerib. Selles mõttes sarnanevad tema mälestused Jaan Krossi memuaaridega, milles kohati taandub jutustaja hoomamatult tagaplaanile ja kõnelevad need, kes ise enam rääkida ei saa. Lõpetuseks tsiteeriksin Ernst Öpikut, sest mulle tundub, et need Teise maailmasõja järel Geislingeni Balti ülikoolis lausutud sõnad iseloomustavad kõige paremini Stööri enese paatost, aga ka neid häid ja töökaid mehi ja naisi, keda ta oma eluteel kohanud on ja mõttes kannab: „On kindel, et kultuuri areng on tingitud üksikute silmapaistvate isikute loomingust. Ei pruugi siin mõtelda ainuüksi suurvaimudele – tõelistele geeniustele, kelle mõju on suur, kuid kes on haruldased – ka mitte üksi „tuntud“ või „kuulsatele“ isikutele. Rahvuse geeniust kannab veel suurem hulk mitte kuulsaks saanud isiksusi, kes on silmapaistvate ja originaalsete võimetega, nupukad töömeistrid, külalaulikud, algatusvõimelised põllumehed, kes oma eeskuju ja isikliku pisiloominguga viivad elu edasi. Rahvuse arenemisvõime ja elujõud oleneb peamiselt niisuguste silmapaistvate ja originaalsete isiksuste olemasolust, palju vähem keskmisest nivoost.“⁹

1 See Gennadi Kazanski 1959. aasta film on vaadatav Youtube’ist: https://www.youtube.com/watch?v=uN3_koDLLRk

2 Linda Kaljundi, Edgar-Johan Kuusik, Mälestusi ja mõtisklusi I–V – Eesti Päevaleht, 28. I 2011.

3 Andres Sööt (režissöör), Ike Volkov (stsenarist), Arnold Matteus. Eesti Reklaamfilm, 1981. Film on vaadatav Youtube’is: https://www.youtube.com/watch?v=RTTikDzO_pc

4 Leena Kurvet-Käosaar (koostaja ja toimetaja). Methis 2010, nr 5–6.

5 III köide, lk 186.

6 II köide, lk 376.

7 Lennart Meri, Ilma kirikuta poleks olnud Eesti Vabariiki. Vabariigi Presidendi Lennart Meri kõne Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 80. aastapäeval Tallinnas Kaarli kirikus 30. mail 1997. https://vp1992-2001.president.ee/est/k6ned/K6ne.asp?ID=4106

8 II köide, lk 440.

9 Ernst Öpik, Rahvuse bioloogia ja ideoloogia. Rmt: Mihkel Jõeveer (koostaja), Ernst Öpik. Meie kosmiline saatus. Ilmamaa, 2014, lk 342.