Kaarel Kurismaa kineetilised objektid avalikus ruumis

Kaarel Kurismaa kineetilised objektid avalikus ruumis

Gregor Taul

Sissejuhatuseks

Esmapilgul võib tunduda üllatav, et kunstimaailma äärealadel tegutsevalt Kaarel Kurismaalt on aastate jooksul tellitud avalikku ruumi rohkesti teoseid. Käesolevas essees püüan näidata, kuidas nõukogude perioodi lõpul vastas Kurismaa looming üldjoontes ühiskondlikule tellimusele, mistõttu kinnitus tema positsioon kunstnikuna ka väljaspool näitusesaale.

Kurismaa huvi elukeskkonda asetatud moodsa kunsti vastu sai alguse 1963.–1966. aastal Tartu Kunstikoolis dekoratiivkujundust õppides. Sellel ajal viis ta koos kaasõpilastega linnaruumis läbi ka esimesed aktsioonid ja happening’id. Õpingute ajal sai Kurismaa praktikale Tallinna Kaubamajja, kus ta muu hulgas tegeles vaateakende kujundamisega. 1966. aastal ERKI-sse maali õppima asudes õnnestus tal oma tööd kaubamajas jätkata, tehes seda kuni instituudi lõpetamiseni 1973. aastal. Kaubamajas töötamine pakkus laialdasi võimalusi eri materjalide ja vormidega katsetamisel, kusjuures nii mõnedki modellid ning teised ladudes leidunud objektid integreeris ta oma taiestesse. Töökogemus Tallinna Kaubamajas pani ühelt poolt aluse vormidega eksperimenteerivale loomingule, ent teisalt andis eesrindlik ametikoht tarbimissektoris, mis Lääne konsumerismile vastanduvas Nõukogude Liidus oli ideoloogiliselt „kahtlane“ positsioon, teatava enesekindluse erinevate piiride ületamisel.

Kunstiinstituudi lõpetas Kurismaa monumentaalmaali erialal. Lõputööks pakkus ta seinamaali vastvalminud Viru hotelli grillbaari, kuid teostada tuli see siiski kunstiinstituudi siseseinale, kus see juba järgmisel aastal üle värviti. Kunstnik on meenutanud, et ülikoolis mängisid lisaks tihedale kokkupuutele kaasaegse kunstikultuuriga tema jaoks mõjuvõimsat rolli mitmesugused raamatud monumentaalmaalidest Mehhikos ja mujal maailmas.[1]

Kontekst

Akadeemilises kõnepruugis nimetatakse totalitarismiks lähenemist, mis kujutab nõukogude perioodi äärmuslike vastanduste (ulatuslik repressiivaparaat, võimu koondumine valitud inimeste kätte, hall argipäev, piiratud võimalused eneseväljendamiseks) kaudu. Mõneti on selline vaatepunkt domineerinud ka postsotsialistlikus Eestis. Kaarel Kurismaa looming kutsub seda perioodi analüüsima sootuks teise nurga alt. Tõsiasi, et tema transgressiivsed kunstiteosed ei jõudnud nõukogude ajal mitte ainult ametlikesse näitusesaalidesse vaid ka ideoloogiliselt laetud linnaruumi, annab märku mitmetahulisest reaalsusest, mille juurde kuulusid Läänt matkiv tarbimiskultuur, popkunstivaimustus ja kõige laiemas plaanis globaalsete viidetega noortekultuur.

Veelgi enam, ajaloolane Moshe Lewin manitseb, et nõukogude igapäevaelu uurimisel tuleb silmas pidada selle „stiihilist“ iseloomu.[2] Ühelt poolt ideoloogilistest ja poliitilistest stampidest küllastunud ning teisalt nendest täiesti sõltumatu argielu tingis nõukogude inimeste erakordse leidlikkuse, mida tuli spontaanselt rakendada selleks, et stagneeruva majanduse ja üha hoogustuva varimajanduse rüpes oma elujärge parandada. Mitmed nõukogude perioodi uurijad on tõmmanud paralleele prantsuse teoreetiku Michel de Certau’ igapäevaste praktikate ja Claude Levi-Straussi bricoleur’i mõistetega[3], viidates nutikale tegutsemisele, mis pakkus keerulises situatsioonis olevale subjektile võimalusi olukorrast võitjana väljuda. Lisagem veel, et Venemaa datšade uurija Stephen Lovell väidab, et kahe sõjajärgse põlvkonna nõukogude meestele sai suvemajakese ehitamise oskusest üks peamisi eneseteostusviise.[4]

Sellises „nokitsemise“ diskursuses avaneb Kurismaa meile geniaalse (või hoopis tüüpilise) nõukogude mehena, kel õnnestus oma töös süsteemi kõikvõimalikud lahtised otsad – nii materiaalsed kui ka metafüüsilised – enda kasuks tööle panna. Olgu lisatud, et vajadus bricoleur’ide järele pole postsotsialistlikus maailmas kadunud ning mutatis mutandis täidab Kurismaa praeguseni teatavat triksteri rolli, mis võimaldab tal erinevate maailmade vahel laveerimist.

Tallinna Postimaja „Kineetiline objekt“

Ehkki Kurismaa üheks esimeseks tellimustööks olid hotelli Neptun baari dekoratiivsed „Valgusobjektid“ (1976, hävinud) Lasnamäel, siis tema kui „poolpõrandaaluse“ kunstniku läbimurdeteoseks kujunes koostöös Härmo Härmi (heli ja valgusliikumine) ja Rait Präätsaga (vitraažid) valminud Tallinna uue Postimaja „Kineetiline objekt“ (1980, demonteeritud 2002, hävinud). Teose asukoht oli sümboolne: 1980. aasta suvel toimunud Moskva olümpiamängude purjeregati raames ehitati Tallinnasse mitmeid tähelepanuväärseid ehitisi, millest üks silmapaistvamaid oli südalinna rajatud Tallinna Postimaja (arhitektid Raine Karp ja Mati Raigna). Olümpiarajatiste puhul oli ettenähtud eelarve monumentaal- ja dekoratiivkunsti tellimiseks, mis tähendas, et arhitektid ja sisekujundajad võisid juba eelprojekteerimise käigus mõelda sobivamate kunstiliste lahenduste peale. Kultuuriministeeriumi juures tegutsenud kõrgetasemeline monumentaal- ja dekoratiivkunstikomisjon soovitas Postimaja kunstiteose puhul pöörduda otsetellimusega Kaarel Kurismaa poole.

Võrreldes ehitise range eksterjööriga, mis nii nagu teisedki Karbi monumentaalsed ühiskondlikud hooned kutsus esile allusioone ajatu templiarhitektuuriga, kõneles hoone interjöör märksa dünaamilisemas kujundikeeles. Eelkõige väljendus see Eesti esimeses eskalaatoris, mida tuldi üle terve riigi vaatama. Rulltrepp, mis küll juba mõne aasta pärast töötamast lakkas ja tavalise trepiga asendati, sõidutas kliendid teise korruse avarasse teenindussaali, kus saabujaid tervitas – või ehmatas – Kurismaa interaktiive „elukas“. Raivo Kelomees kirjeldab teost järgmiste sõnadega: „See oli parasjagu suur ja kohmakas seadeldis, vilkuvate tulekestega ning lisaks kõigele see ka häälitses. Taiese otsas olid asutust sümboliseerivad „postipasunad“, millest tulid kuuldavale ohked ja pominad. Kunstniku enda sõnul oli objekti kavandades ja konstrueerides eesmärgiks luua heli, mis oleks reaalne ohe. See ohe sai aga pigem nagu röhatus, natuke räige, mis ei jätnud kuulajaid passiivseks. Kuna see hakkas häirima postitöötajaid, siis keerati ohe mõne aasta pärast vaiksemaks, nõnda, et seda oli kuulda vaid eskalaatori juures. Lõpuks kaotati heli üldse. [...] Asudes magistraalse tähtsusega asutuses nagu postkontor, on „Kineetiline objekt“ eeldatavasti Kurismaa kõige tuntum teos, olgugi, et paljud sellega kokku puutunud postkontori külastajad ei osanud seda kunstnikuga seostada.“[5]

Teise korruse operatsioonisaali ruumimulje loomisel mängis tähtsat rolli valgusribadega lahendatud kiirtekujuline laekujundus, mille taustal mõjus Kurismaa objekt lausa diskolikult, haakudes seeläbi ajastu vaimuga. Teisalt oleks ülekohtune nimetada Tallinna Postimaja interjööri kohalikuks moeröögatuseks, sest op- ja kineetiline kunst olid sel ajal idabloki maades vägagi populaarsed. Selline kunst sobis representeerima tohutut tehnoloogilist hüpet, millest ühiskonnad olid äsja osa saanud ning mis pidi näitama teed ka lähitulevikus. Mitmel pool Ida-Euroopas eksponeeriti op- ja kineetilise kunsti taieseid just lennujaamades, ülikoolilinnakutes jt paikades, mida iseloomustas inimeste aktiivne liikumine.[6]

Põhja Kõrgepingevõrkude „Objekt“ ja teised objektid

1975. aastal tutvus Kurismaa rühmituse SOUP näitusel Harkus füüsik Tiit Kändleriga, kelle isa oli Põhja Kõrgepingevõrkude direktor. Tutvus viis selleni, et kunstnik kutsuti elektriettevõtte õuele, kus talle näidati mahakantud isolaatoreid ning uuriti ega nendest ei annaks midagi kunstilist teha? Kurismaa koostaski kavandi, mille järgi valmis 1981. aastal mitmekorruselise maja kõrgune valgustatud objekt. See suhteliselt perifeerse asukohaga teos Tallinna tööstusrajoonis pidas vastu 2000. aastate alguseni, kui see linnavalitsuse otsusega eemaldati.

Ehkki Nõukogude Liidus ehitati haiglaid, kultuurimaju ja koole tüüplahenduste järgi, siis siinsetel arhitektidel õnnestus nii mõnelgi pool lõpplahendust esteetiliselt ja funktsionaalselt kohandada. Asjakohaseks näiteks on Tabasalu keskkool, kus tüüplahendusega projekti modereeris arhitekt Veljo Kaasik. Isesuguste sise- ja välislahenduste kõrval tellis Kaasik koolimaja sissepääsu varikatuse samba orva Kaarel Kurismaalt nelja meetri kõrguse „Valgussamba“ (1986, hävinud), mis kineetilise teosena püüdis tuua kunstilist nihestust koolirahva argipäeva.

1937. aastal asutatud Gloria on Eesti ainus tipprestoran ja üldse väheseid institutsioone, mis on suutnud säilitada oma traditsioone läbi 20. sajandi ajalooliste vintsutuste. Restorani direktori ja hilisema peakoka Dimitri Demjanovi tellitud ja saali peegellae keskele paigutatud püramiidikujuline „Kineetiline objekt“ (1987) on mootoriga varustatud, pöörleb aeglaselt ümber oma telje ning erinevate nurkade alla viidud peegelpinnad heidavad valgusvihke üle saali. Mõned aastad hiljem tellis restoran Kurismaalt lisaks veel lava ilmestava dekoratiivobjekti, mille peegelpinnad rõhutavad veelgi asukoha pidulikku elegantsust.

Paide ja Põlva kultuurimajade vitraažid

Paide kultuurimaja (arhitekt Hans Kõll, 1984–1991) on esimene 1980. aastate postmodernismi esindav arhitektuuriobjekt Eestis, mis on tervikuna muinsuskaitse alla võetud (alates 2016). Siinsele hilisnõukogude postmodernistlikule ehituskunstile on omased monumentaalsuse püüdlus, eri viimistlusmaterjalide kombineerimine ja viited (arhitektuuri)ajaloole. Arhitektuuriajaloolane Epp Lankots[7] on hoone tähendust avanud muutunud majandusmudeli kaudu, leides, et Lääne eeskujul tähtsustus ka Nõukogude Liidus üha rohkem elamumajanduse ja kultuuritööstuse osakaal, tuues 1980. aastatel linnapilti hiiglaslikke kultuuri- ja meelelahutusobjekte. On märgiline, et muutunud tarbimiskultuurisituatsioonis kutsuti väikelinna kultuurimaja kunstiliselt kujundama just Kaarel Kurismaa, kes oli selleks ajaks antud teemal juba tuntud tegija.

Hoone interjöör (sisearhitektid Tiiu Pai ja Taimi Rõuk) ning eksterjöör moodustavad põneva sünteesi, mille läbivaks motiiviks on ruudukujund, mida on kasutatud nii põrandatel, ehisseintel, laepaneelidel, akendel, valgustitel, siseustel, mööblil kui ka prügiurnidel. Sisekujundusele andsid viimase lihvi spetsiaalselt valminud kunstiteosed: tantsusaali rõdupiirete ja peasissepääsu ilmestava ümarakna vitraažide kavandid telliti Kaarel Kurismaalt. Nii nagu paar aastat hiljem valminud Eesti Rahvusraamatukogu puhul, lisas fassaadile paigutatud kirikuarhitektuurist laenatud ümaraken (Kurismaa teos kannab nime „Valguse rütm“) kogu hoonele pühaliku ilme. Nii ümarakna kui ka rõdupiirete 27 paneeli puhul lähtus kunstnik sisearhitektuuri mõtestavast ruudumotiivist. Visuaalselt lihtsad mitmevärvilised kompositsioonid meenutavad seejuures Theo van Doesburgi 1920. aastate konstruktivistlikke vitraaže. Kultuurimaja ainsaks kujunduslikuks kurioosumiks on tantsusaali lavakaunistus, postmodernistlik finess par excellence, mille tagamõtteks oli ilmselt markeerida kristlikku altarit. Lavakaunistuse kujundusega alustas Kurismaa, kuid töö jäi pooleli. Olemasolevaid detaile eksponeeritakse omaalgatuslikult, mistõttu meenutab tulemus oma vormilt kunagist arvutimängu „Tetris“.

Hans Kõlli eduka projekti alusel valmis ka Põlva kultuurimaja (1991), mis aga tagasihoidlikuma eelarve tõttu n-ö säästurežiimil valmis. Kui Paide hoone fassaadi katavad dolomiitplaadid ja krohv, siis Põlva kultuurimajal tuli leppida silikaattellistest seintega. Askeetlikum sai ka interjöör, kus tervikliku sisekujunduse asemel lisasid pidulikkust vaid üksikuid detailid, nende seas ka Kurismaa poolkaarekujuline vitraažaken (1989). Tantsusaali lakke telliti kunstnikult värviline kineetiline objekt, mis nagu Gloria taieski täitis ruumi peegeldustega, kuid teos on praeguseks hävinud.

Tallinna trammi objekt

1983. aastal valmis Tallinnfilmis nukufilm „Trammivasikas“ (stsenarist Paul-Eerik Rummo, režissöör ja kunstnik Kaarel Kurismaa), mis jutustab loo ulakast trammist, kes igatseb kõrgustesse, läheb lendugi, ent lõpuks taltub ning jääb oma rööbaste juurde. Nagu Kärt Hellerma oma filmiarvustuses kirjutas, oli lugu vabaduseihast ja taltumisest mõistetav nii lastele kui ka täiskasvanutele: „Kui tramm ise on välisilmelt üsna tavaline, vaid veidi personifitseeritud, siis linn, kus ta liigub, enam mitte. Oma stoilisuse, suurte lagedate pindade, nurkade, kaarte, võlvide ja astmetega annab ta põhitegevusele jahedalt mõis(ta)tusliku fooni, mis ilmselt taotluslikult vastandub trammi lustijanule. Reeglistatus contra reeglipäratus. Linna arhitektuur tundub kuuletuvat printsiibile, mida võiks nimetada, väga tinglikult küll, neoklassitsistlikuks.“[8] Kui Tallinna linnakunstnik Urmas Mikk pöördus viis aastat hiljem Kurismaa poole kavatsusega püstitada Tallinna trammi 100. juubeliks trammipargi esisele väljakule vastav skulptuur, avanes Kurismaal võimalus vallatu objekti näol ilmetu linnaruumi piire päriselt nihutada.

Kuigi trammipargi 100. juubel täitus 1988. aastal, valmis teos viis aastat hiljem 1993. aastal. Algselt sinipunavalges toonis telliskividest, betoonist ja metallist ehitatud teos värviti kunstniku kavandi järgi 2008. aastal sinikollaseks. Paraku on skulptuuri ümbritsevad puud ja põõsad suureks kasvanud, teose varjanud ning hädasti restaureerimist vajav teos on kattunud inetu grafitikihiga. Tööle kineetilise „lisaväärtuse“ andnud kuullaagritele toetuv tuulelipp pöörleb siiski tänini vapralt edasi.

Kokkuvõtteks

Lõpetuseks olgu mainitud veel mõned objektid, mis on nüüdseks kas hävinenud või mis mitmesugustel põhjustel teostamata jäid. Nii telliti Kurismaalt 1982. aastal toonase Tallinna Polütehnilise Instituudi aula lava kohale elektrooniline valgusobjekt, mis ühe juhtiva töötaja vastuseisu tõttu installeerimata jäi. Kui 1980. aastate alguses valmis Tallinna kesklinnas Projekteerijate Maja, siis hoone konverentsisaali, mis oma graafiliste seina- ja laedetailidega mõjus juba iseenesest opkunstiteosena, telliti Kurismaalt spetsiaalne valgusobjekt (1983). Objekti konstruktsioon valmis ARS-is, kuid üles seda ei pandud. 1985. aastal ETKVL-i koondise Auto kohvik-baari jaoks loodud seest valgustatud teos aga on praeguse seisuga teadmata kadunud. 1980. aastate lõpus telliti Kurismaalt Põhja-Tallinnasse Pelgulinna mööblimaja ette pea kuue meetri kõrgune väliruumiskulptuur, mis lähtus tema 1975. aasta teosest „Pürgimus“. Töö valmistamine kinnitati küll linnavalitsuses, kuid jäi siiski teostamata. Samal perioodil paluti Kurismaal luua veelgi mastaapsem, üheksa meetri kõrgune objekt Õismäe mikrorajoonis asuva tiigi keskele, ent seegi jäi valmimata.

Tallinna trammi monument on seega viimane püsivatest objektidest, mis Kurismaalt avalikku ruumi on tellitud.[9]

[1] Vestlus autoriga, 6.9.2017. Märkmed autori valduses.

[2] M. Lewin, The Soviet Century. London, New York: Verso, 2016, siin lk 113.

[3] D. Crowley, S. Reid, Sites of Everyday Life in the Eastern Bloc. – Socialist Spaces. Sites of Everyday Life in the Eastern Bloc. Koost D. Crowley, S. Reid. Oxford, New York: Berg, 2002, lk 1–22, siin lk 6.

[4] S. Lovell, Soviet Exurbia: Dachas in Postwar Russia. Socialist Spaces. Sites of Everyday Life in the Eastern Bloc. Koost D. Crowley, S. Reid. Oxford, New York: Berg, 2002, lk 105–122, siin lk 113.

[5] R. Kelomees, Postmateriaalsus kunstis. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2009, siin lk 145.

[6] D. Batycka, Curators in Conversation: ‘The Other Trans-Atlantic. Kinetic and Op Art in Eastern Europe and Latin America 1950s–1970s’. – Blok, 18.1.2018 http://blokmagazine.com/on-corrective-art-histories/.

[7] E. Lankots, Paide kultuurimaja muinsuskaitse eritingimused. Käsikiri. Tallinn: 2015, siin lk 4.

[8] K. Hellermaa, Vasikaga võidu. – Teater. Muusika. Kino 5, 1984, lk 71–72, siin lk 72.

[9] Ajutiselt oma tema teoseid Tallinna linnaruumis eksponeeritud 2005. aastal linnaruumifestivali Trichtlinnburg raames Viru keskuses ja Tallinna sadama A terminalis ning 2010. aastal filmifestivali PÖFF raames kinodes Sõprus, Artis, Solaris, Coca-Cola Plaza, Kosmos ja Kinomajas.