Klaasist „nonument“

Ljubljanast alguse saanud Nonument Group ühendab kunstnikke ja linna­aktiviste, kelle huvi on unustatud, hüljatud, salatud või mõnel muul põhjusel eiratud XX sajandi monumendid, arhitektuuriansamblid ja avalikud ruumid. Olles tegutsenud nii Sloveenias, Tšehhis, Bulgaarias kui Küproses – Ida-Euroopa on kadunud „einumentide“ poolest iseäranis rikas –, ei piirdu nad Euroopaga. Nonumentalistide esimene aktsioon leidis aset hoopis Baltimore’is. Nimelt läks selles niigi avaliku ruumi vaesuse käes kannatavas linnas 2017. aastal lammutamisele brutalistliku McKeldini väljaku purskkaevukompleks, mis oli olnud mängumaa mitme põlvkonna lastele, aga ka märgiline kohtumispaik ning sõnavabaduse kants kogu linnale – seal pesitses nii kohaliku Occupy kui ka liikumise Black Lives Matter tugipunkt. Nonumendi grupi eesmärk ei ole fetišeerida kiiksuga ehitusplastikat, vaid väärtustada ja säilitada linnaruumilugusid. Linnaruumi, mille loomisprintsiibid olid meie ajaga võrreldes idealistlikumad ja mastaabid monumentaalsemad. Marylandi osariigis tähendas see kümnete inimeste mälestuste kogumist ja nende muljete etendamist VR-prillide abil. Järgmisena on neil käsil Ljubljana kunagise pioneeride raudtee (1948–1954) taaselustamine. See Nõukogude Liidu kingitusena valminud miniraudtee, mis innustas kümneid poisikesi raudteelaseks hakkama, on küll ammugi linnapildist kadunud, kuid paljudel on sellest praeguseni ere mälestus.

Kunstnikud Villu Plink ja Silja Saarepuu on toonud näitustega „Väikesed monumentalistid“ ja „Klaas. Betoon. Ruum“ rambivalgusesse Aet Andresma-Tamme ja Mare Soovik-Lobjaka suurejoonelised nõukogudeaegsed arhitektuursed klaasikunstiteosed. Vastuvõtt on olnud soe. Meenutamist väärivad paljud teisedki minevikku jäänud klaasist nonumendid, näiteks Dolores Hoffmanni vitraaž Narva-Jõesuu Mereranna sanatooriumis – väidetavalt oli see suurim Eestis –, aga miks mitte ka Tallinna aiandussovhoosi kasvuhooned Mustamäel või Viljandis Tartu tänaval seisnud klaaspaviljon-õlleputka.*

Viimati nimetatud jäävad küll kõnekuselt alla maailmakuulsatele „kristallpaleedele“, nagu näiteks I. M. Pei Louvre’i püramiid-sissepääs, Richard Rogersi riigipäevahoone kuppel-vaateplatvorm või Norman Fosteri Briti Muuseumi aatrium-vitriin, või õigupoolest mis tahes ikoonilistele klaasist pilvelõhkujatele. Igal juhul on klaasist kujunenud nüüdisarhitektuuri domineeriv fassaadimaterjal, mis peaks justkui sümboliseerima moraalset läbipaistvust ja demokraatlikku hingust. Eks ajasid selle metafoori jõudu taga ka Vabadussõja võidusamba autorid. Küllap põhjendatult, sest klaas ja muud peegelduvad pinnad on meie aja mälestusmärkide puhul minev kaup. Klaas viitab haprusele, kõneleb väärtustest, mida tuleb hoida.

Ometi on pinnapealne pidada klaasi õigusriigi printsiipide sümboliks. Esiteks on see lihtsalt panoptilise jälgimis­ühiskonna kõige lollikindlam ehitusmaterjal. Teiseks võimendab klaas kõike seda, mida on nimetatud vaatemänguühiskonnaks. Olgu siis näiteks Vabamu või ERM, mõlemad esitlevad end ülesmukitud vitriinkappidena: tulge siia ja vaadake vaatamist! Kolmandaks, suures plaanis peegeldab klaasarhitektuur tuimalt praegust majandussituatsiooni, mille kohta Italo Calvino on kirjutanud oma viimases raamatus, et küberruumilises maailmas unistab isegi ehituskunst dematerialiseerimisest, salates maha sajandite pikkuse ainelise iseloomu. Šveitsi arhitektid Jacques Herzog ja Pierre de Meuron on väljendanud sama mõtet pragmaatilisemalt: klaas pole enam ammugi klaas, vaid sama tugev ja stabiilne nagu kivi või betoon.

Aga mis saab siis, kui autor soovib, et klaas oleks midagi enamat kui pelgalt müür? Arhitektuurne klaas on ju idee poolest totaalne kunstiteos, mis sünteesib arhitektuuri, disaini, tarbekunsti jpm. Protsendiseaduse raames on püütud klaasile sellist väljundit pakkuda. Hiljuti valmis Kalamajas Euroopa Liidu IT-agentuuri peahoone (DAGOpen OÜ ja LÜNK arhitektid OÜ) klaasikunstitaies „Jäämägi“. See Maret Sarapuu teos paistab fuajeest mõnevõrra ka tänavale, ehkki jääb maja ümber veetud meeletu tara tagant linnakodanikule hoomamatuks. Üldse jääb arusaamatuks, miks Lennusadama kõrvale sedavõrd sissepoole suunatud funktsiooniga totaalse usaldamatuse arhitektuuri vaja oli.

Mõni nädal tagasi täheldasin, kuidas Stenbocki maja esisel meeleavaldust jälgiv Prantsuse turist ei suutnud ära imestada, kuidas miiting nii vahetult ja tsiviliseeritult toimub. Pariisis tähendanuks selline ülesastumine hambuni relvastatud korrakaitsjaid, turvatõkkeid ja ammugi ei lubataks protestijaid otse peaministri ukse ette, rääkimata ministritega otsekontakti astumisest. Tõepoolest, ebalevad valitsusliikmed astuvad punastades tänavale, kogelevad midagi vastuseks linnarahva koomilistele hüüetele ja lahkuvad. Jah, selles mõttes on meil siin ikka nii maru rahulik ja turvaline, põhimõttelised tarad ja müüripüstitamised jäävad veel vägagi kaugeks.

Viimati Soome rannikulinnades rännates jäid mulle silma sealsed nn klatšipeeglid (sm jourupeili) – natuke napakad leiutised, mis näitavad toas viibijale, mis parasjagu kodutänaval toimub. See hiiliv arhitektuuridetail loob tähendusrikka üleminekutsooni privaatse ja avaliku sfääri vahele, mõjudes küll pisut paranoiliselt, ent mitte nii vastikult kui IT-agentuuri piiritleva funktsiooniga plank. Millegipärast arvan, et nii sellest hoonest kui ka paljudest teistest hiljutistest klaaspaviljonidest saavad nonumendid kaugelt enne klatšipeegleid.

* Margus Haav, Ajutine triibik kükitas peatänaval rahumeeli ligi pool sajandit. – Sakala 3. X 2015.