Miks on koolimajja vaja kaasaegset kunsti?

Olen hariduselt kunstiteadlane, õppisin kunstiakadeemias magistrantuuris kunstiteadust ja varem semiootikat Tartus. Minu peamine huvi on kunst avalikus ruumis, olen kirjutanud mitmest protsendikunsti teosest ja uurinud nõukogudeaegset monumentaalkunsti. Hetkel elan ja töötan Viljandis Kondase naivismi- ja autsaiderkunsti keskuses kuraatorina, kus meil on hea võimalus eksponeerida teineteise kõrval nii professionaalseid kunstnikke kui iseõppijaid, suurt ja väikest taiet, pea- ja kõrvalvoolu nähtuseid. Kõige selle juures on meil võimalus esitada küsimust, mis on see, mis teeb ühest või teisest nähtusest kunsti.

Mis on kunst? Semiootiku suust kõlaks üks võimalikest vastustest, et kunst on ennekõike õnnestunud kujund või märk, mis sünnitab lõputult palju uusi kujundeid. Hea kunstiteos on minu arvates kondensaator, mis mahutab eneses kõikvõimalikke jutustusi, esseesid, anekdoote, diskussioone. Suur osa meie kooliharidusest, olgu või kirjandustunnid, toetuvad sellistele nutikatele “käsnadele”. Ainuüksi Anton Hansen Tammsaare “Tõest ja õigusest” on kirjutatud kümneid uurimusi. Mina otsin visuaalse kunsti puhul sarnaseid teoseid, millega võiks piltlikult öeldes lõputult edasi vestelda, olgu see siis argivestluse, kunstikriitika või tänase keskustelu formaadis.

Leian, et Edith Karlsoni teos “Lennula” Läänemaa Ühisgümnaasiumi fuajees kuulub selliste teoste hulka. Nendest protsendikunsti teostest, mis Eestis viimase aasta jooksul on valminud, on see minu arvates üks parimaid. Siinkohal kiidaksin veel Merike Estna maale Viljandi gümnaasiumis ja Räpina Aianduskooli esist installatsiooni arhitektuuribüroolt Kaos.

Täiesti omaette teema on kunst avalikus ruumis. Suure üldistuse läbi võiks öelda, et Lääne inimesed on viimase 300 aasta jooksul püüelnud aina enam elu poole, mis ei moodustaks tervikut, vaid oleks struktureeritud rangete piiridega: inimene vs loodus, keha vs hing, sisu vs vorm jne. Samal ajal teame, et idamaades on see hällist saati pigem vastupidi – elu moodustab ideaalis terviku. Meid aga õpetatakse lasteaiast saati lahterdama ja eristama, kooliski hoitakse reaal-, humanitaar- ja käelise tegevuse ained, nagu kehaline kasvatus ja kunstitunnid omavahel lahus.

Sellise lahterdatuse taustal peaksime aduma ka seda, miks visuaalse kunsti “koduks” meie ühiskonnas on muuseumid ja galeriid. Just need ühtviisi võõbatud “valged kuubid” on kohad, kus kunst toimib ja toimub. Nagu me teame nii eesti kaasaaegse kunsti näitustelt kui laiemalt Euroopa viimase saja aasta kunstiloost, siis ei ole tavatu olukord, kus kunstisaalis eksponeeritakse valget ruumi ennast – vaatajale öeldakse sel puhul, et kõik, mis leiab aset galeriiseinte vahel, on kunst.

Siiski leiaksime palju näiteid sellegi kohta, kuidas visuaalne kunst läänemaailmas trügib galeriiseinte vahelt välja. Kunst tahab saada osaks elust. Mõeldes 20. sajandi alguse avangardile, siis selle käimatõmbavaks ideeks oligi ju kunsti ja elu vahelise piiri kaotamine.

Kõneldes lähemalt avaliku ruumi kunstist, siis laias laastus on kunstil kaks teed “tänavale” jõudmiseks. Esiteks: kunst tuleb omapäi, isepäiselt ja võib-olla ka illegaalselt. Asjakohane näide on grafiti ja igasugune tänavakunst. Ka see Edith Karlsoni meisterdatud ninasarvik, mida Te ekraanilt näete, läheb sinna patta. Taustaks: oli aeg, mil Tallinnasse paigutati Tauno Kangro pronksist skulptuur "Korstnapühkija", mis jõudis linnaruumi läbi poliitiliste mahkerduste ja mis minu kui skulptuuri-uurija arvates on ka esteetilises plaanis kaheldava väärtusega. Edith Karlsoni skulptuur toimis päevapoliitilise kommentaarina imehästi, tuues naeratuse näole nii mõnelegi linnakodanikule ning pannes meid tänagi muigama – just nagu vaataksime eriti vaimukat karikatuuri.

Muide, Eesti grafitipealinnaks on viimase 5–6 aasta jooksul sirgunud Tartu. Kui Te sinna lähete, siis minge uue Vabaduse silla alla jalutama, sest Tartus nimetavad isegi linnavalitsuse ametnikud seda kohta naljatades linnagaleriiks. Linnal ei ole vaja spetsiaalseid ruume enam üüridagi! See on üks väheseid kohti Eestis, kus tänavakunst toimib nii nagu metropolides, kus keegi võib saada hakkama vapustava teosega, kuid nädala pärast tuleb keegi teine ja teeb asemele veelgi kihvtima grafiti.

Teine võimalus kunsti “tänavale” jõudmiseks on institutsionaalne – riigiasutused, omavalitsused, äriühingud või vabakonna esindajad kannavad sel juhul hoolt, et kunst jõuaks jagatud ruumi kokkuleppelisel viisil. Mõne aasta tagune sümpaatne näide on teater No99 laemaal, mille rahastas kohalik ettevõtja. Minu arust on see väga ilus tegu: piltlikult öeldes panustati uue auto liisimise asemel ühiskondliku elu rikastamisse. Suurepärane investeering.

See, et kunst jõuab avalikku ruumi ka riigi või omavalitsuse rahalisel toel, on oluline tõik, mis viitab sellele, et kunsti peetakse ühiskonna ladusa toimimise juures sama oluliseks kui seda on veevärk, elekter, prügilad, haridusasutused vms. Kunst on osa nn ühiskondlikust leppest – riik peab hoolitsema selle eest, et tema soolikad umbe ei läheks. Andestage efektitsev võrdlus, aga mulle tundub, et kunst peabki vahel täitma “ahtri” funktsiooni, olema miski, mis laseb auru välja. Muidu läheb kõhus hapnema, tekivad krambid ja krahhid.

See ei ole suusoojaks öeldud. Ajaloost on palju näiteid, mis tõestavad, et kunst ja kultuur mängivad ühiskonna jätkusuutliku toimimise juures võtmerolli. Võtkem või Araabiamaad, kus 10.–12. sajandil leidis aset renessanss, mis “edestas” paarisaja aastaga Euroopat. Just araabia luuletajad, filosoofid ja tõlkijad olid need, kes taasavastasid Antiik-Kreeka vaimse pärandi, vahendasid ja säilitasid meie jaoks selle tohutu traditsiooni. Neil ei olnud heal järjel polnud mitte ainult kirjasõna, vaid ka teadus (astronoomia, trükikunst jne) ning sellest tulenevalt ka majandus. Kahjuks juhtus aga nii, et õnnetute kokkusattumiste tõttu sattus sajandi vältel mitmel pool Araabiamaades etteotsa valitsejaid, kes eirasid kultuuri vajadusi ja vabadusi. Et, mis me nende töllerdajatega ikka peale hakkame?! Kõlab uskumatult, aga piisas ainult kolme-nelja inimpõlve pikkusest kultuurivaenulikust poliitikast, et terves regioonis areng seisma jääks. Nii kuuleme tänapäevalgi räägitavat, et sealkandis kestab veel keskaeg. Iseasi, kas see on meie öelda, milline on õige eluviis. Igal juhul on tähelepanuväärne, et kunagi olid nad eurroplastest ühiskondlikus arengus pika puuga ees.  

Minu arust võib siinkohal teataval määral tõmmata paralleele Eesti riigi hääbumisega 1930. aastate lõpus. Vaikiva ajastu tingimustes suukorvistati kultuuriline eliit. Iroonilisel kombel olid mitmed hilisemad juunikommunistid kirjanikud, kunstnikud, literaadid. Kunstnikel oli sumbunud atmsfäärist villand, nad tahtsid näha midagi vägevat ja radikaalset. Muidugi –erilise vaimustusseisundi tõttu olid nad ka parajalt pimestatud. Õppimise koht?

Miks ma arvan, et just koolides peaks eksponeerima kõige värskemat, võib-olla ka avangardsemat ja irriteerivamat kunsti? Lapates vanu “Loominguid”, jäi mulle silma üks 1938. aasta ringküsitlus, kus kirjanikelt päriti, kas kirjanduses tohiks kõneleda koledatest asjadest. Mõneti tüüpiline vaikiva ajastu diskussioon, millele “õige vastus” oli niigi ette teada: kirjandus (nagu ka Eesti elu) pidi olema ilus ja õilis. Paljud literaadid laskusidki neil lehekülgedel totratesse ja väsitavalt pikkadesse mõttekäikudesse, ent Tammsaare vastas ainult ühe konkreetse lõiguga, et ilma sõnnikuta ei kasva põllul midagi. Ma arvan, et kui kunstnikud või publik pööravad ebamugavatelt teemadelt silmad kõrvale, on asjad halvasti. 1930. aastate lõpu näite juurde tuleme veel hiljem tagasi.

Eestis on õigupoolest ohtralt avaliku ruumi kunsti. Palju sellest pärineb nõukogude ajast. Nii tegutses toona näiteks riiklik monumentaalkunsti komisjon. Selle väikese nõukogu kiituseks tuleb öelda, et neil oli õigus (ja kompetents) teha pikemaaegseid avaliku ruumi kunsti puudutavaid plaane. Näiteks pärast seda, kui saadi teadlikuks Tallinna olümpiaregati toimumisest ning selleks vajalike hoonete rajamisest (purjespordikeskus, linnahall jt), pandi varakult paika, kuhu ja mis mahus on vaja monumentaalkunsti tellida. Nii võib öelda, et Tallinna Linnahall kasvas mõneti välja Enn Põldroosi kavandatud massiivsest lavaeesriidest ja mitte vastupidi.

Praegu on “protsendiseadusele” kahjuks omane veel see, et pahatihti tuleb kunsti tellimise kohustus kõigile osapooltele (tellija, ehitaja, projekteerija jne) ebameeldiva hilise üllatusena. Eks seadus vajab sisseelamiseks aega, aga võite ju ette kujutada, kui keeruline võib olla ehitusprojekti viimasel hetkel muudatusi teha. Valmis on kõik elektrijuhtmed, lülitid, valgustite asukohad… ja järsku tuleb nende vahele mõni taies ära mahutada. Kõik ju maksab.

Nüüd jõuame tänapäeva ja räägiksin põgusalt sellest, millised kunstiteosed seni nn protsendikunstiseaduse raames valminud on. Esimene neist – Hannes Starkopfi rauast skulptuur “Kübersipelgas” – asub Jõhvis, kus renoveeriti kutsekooli taristut. Seal juhtus midagi hirmus õnnetut ja iroonilist, nimelt hävines renoveerimistööde käigus ühel otsaseinal asunud 1970. aastate šikk monumentaalmaal, mis kujutas vingeid tehasehipisid, kel jalas alt laienevad püksid ja kõnnak uhke nagu biitlitel endil. Minu arust oli tegemist tähelepanuväärse kunstiteosega, mis representeeris vägagi kujundlikult oma aega. Nagu öeldud, koolimaja renoveerimisel krohviti see pilt üle ning Kunstiteose tellimise seaduse alusel püstitati teisele poole maja kübersipelgat kujutav skulptuur.

Sipelga lugu on samavõrd õnnetu. Kuna Eestis ei olnud seadust varem rakendatud, siis ei saa tellijale pahaks panna, et nad kogemata kunstile mineva protsendisumma valesti välja arvutasid. Konkurss kuulutati välja ühele summale, kuid konkursi võitja pidi oma üllatuseks arvestama sootuks väiksema summaga. Autor oli pakkunud välja kõrgtehnoloogilise lahenduse, kuid pidi leppima n-ö säästusipelga kokkukeevitamisega.

Eelmisel aastal telliti seaduse raames kunstiteoseid ka Viljandi gümnaasiumisse. kooli, kus ma kunstiajalugu õpetan. Merike Estna maalid on õnnestunud, kuid sealgi juhtus nii, et uhiuus maja sai vaat et enne valmis, kui avastati, et on võimalik kunsti tellida. Hoone arhitektid tegid omalt poolt kõik oleneva, et leida kunsti eksponeerimiseks parimad paigad, kuid, nagu enne sai öeldud, kaablite jms ümbersuunamine ei ole sugugi lihtne ega odav.

Ilmselt olete märganud, et paljud näited pärinevad koolihoonetest. Sellel on praktiline põhjus: suurem osa seni tellitud kunstiteostest on koha leidnud mõnes uues või vastselt renoveeritud õppehoones (mille taustaks on omakorda üha laialdasem tsentraliseerimine). Sellega seoses leidsin ühe kummastava paralleeli vaikiva ajastu Eestist. Nimelt kujunes huvitaval kombel 1930. aastate lõpus kõige radikaalsemalt meelestatud ühiskonnagrupiks gümnaasiumiõpilased. Selline areng on seotud 1934. aasta koolireformiga: kui varem oli kool olnud kaheetapiline – algkool ja põhikool –, siis nüüd otsustati kolmeetapilise kooli kasuks. Lisandus eraldiseisev gümnaasium, kuhu iga mats ei pidanudki küündima.

Olukorras, kus gümnaasium muudeti eriliseks asutuseks, kus silmapaistvad noored valmistusid kolme aasta jooksul ülikooli ja ellu astumiseks, leidis aset midagi, mida Haridusministeerium ei osanud ette näha. 1937.–38. aasta gümnaasiumide abituriendid tajusid end ühtse intellektuaalse löögijõuna, kelle võimuses on maailma (ja Eestis) muuta.

Näiteks moodustasid 1938. aastal erinevate Tallinna gümnaasiumide õpilased salaseltsi, mille nimeks sai “Elbumus”. Viimane on Johannes Aaviku leiutatud eestikeelne vaste renessansile, taassünnile. Need noored tajusid, et natsism on Euroopas võimust võtmas ning leidsid, et ei aita muu, kui tuleb luua üle-euroopaline organisatsioon, mis koondaks fašismi vastu võitlevaid kooliõpilasi. Kõlab hämmastavalt, aga need 12 noort inimest, jagasid seejärel omavahel ära, kes õpib selgeks skandinaavia, kes romaani, kes slaavi keeled, et nad saaksid kogu Euroopaga ühendust pidada. Samamoodi jaotati omavahel ära tulevad suunitlused ülikoolis: kellele klassikaline filosoofia, kellele inglise kirjandus, kellele füüsika…

Kui 1938. aastal keelas toonane haridusminister Tallinna noortel ära õhtuti Tallinnas Viru tänaval jalutamise – see oli ainus neoontuledes uulits, ihaldusväärse Bi-Ba-Bo kino jms kahtlasega –, siis korraldasid gümnasistid protestiaktsioonina Draamateatri ja Estonia teatri vahelisel tänavajupil irooniliselt uhiuue trotuaarimistänava avamise.

See, mis nad tegid – kahele poole tänavat tõmmati lindid, pilati poliitikuid, peeti naljakõnesid, kus hõisati, et edaspidi kõnnivad seal ainult eesti soost neiud ja poisid käest kinni ja mõtlevad ainult eesti soo jätkamisele ja laste kasvatamisele – oli põhimõtteliselt proto-performance, mis lõppes mitmete jaoks koolist väljaviskamisega.

Mulle tundub, et tänaste riigigümnaasiumidega on seis kuidagi sarnane – Haridusministeerium tahtis maakoolide arvelt kulusid kokku tõmmata, näidates, et perifeeras elamine pole rentaabel. Tulemuseks võib olla aga hoopis see, et riigigümnaasiumides tekib õpilaste vahel mingi täiesti uus vaim, inspireeriv resonants, mis paneb gümnasiste nõutama oma õiguseid. Seepärast on minu arust siinse maja kunstiteos – Edith Karlsoni “Lennula” – täiesti suurepärane, sest ta on just selline, mis näib sisendavat õpilastele, et elame kaasajas, aastal 2014, vaatame üheskoos edasi, tegeleme kaasaegse kultuuri ja eluga, lahkame seda julgelt ning vajadusel pakume oma ajale vastavaid lahendusi.

Gregor Taul pidas selle ettekande kevadel Haapsalus Läänemaa ühisgümnaasiumis Lennula-teemalisel arutelul.