Mobiilsed meistrid

1948. aastal Inglismaal ilmunud raamatus „Mehhaniseerimine võtab võimust. Kaastöö anonüümsele ajaloole” („Mechanization Takes Command: A Contribution to Anonymous History“) arutleb kunstiajaloolane Siegfried Giedion terminite meuble and mobilier päritolu üle, märkides ühisosa liikumise ja sisustuse vahel. Nimelt olukorras, kus kogu ühiskonda iseloomustas elukorralduse ebaturvalisus ei saanud ükski surelik oma elutähtsaid asju pikemaks ajaks omapäi koju jätta. Seega, kui näiteks prantsuse kõrgklassi aadlik ei viibinud oma residentsis, seisis tema loss sisutühjana. Maha jäeti ainult seinte ja lagede külge kinnitatud dekoratsioonid, kõik muu reisis kaasa, et see ei jääks kergeks saagiks rüüstajatele. Nii väidab Giedion, et kui hoone ja sellest lahutamatud kujunduselemendid olid immeubles, siis kogu muu kraam oli meubles – mobiilne/mööbel. Kuna frankofoonne moebles pärineb omakorda ladina mobile’st (vallasvara), siis kahtlustan, et sarnane tähendus oli sellel terminil juba palju varem. Aga see ei olegi hetkel kõige olulisem. Tähtis on see, et Giedion arutles just nõndamoodi mobiilsust püünele tõstes ja seeläbi mööblidisaini ja sisearhitektuuri paindlikkust väärtustades 1948. aastal, s.t sõjast rüüstatud Vana Maailma varemetel. On ju teada, et sõdadevahelise perioodi totalitaarsed püüdlused olid oma konservatiivsuse ja „immobiliseerimisega“ ahvatlenud ka muidu demokraatlikult meelestatud päid. Sestap domineerisid ka mitmetes pealtnäha vabades ühiskondades läbi kolmekümnendate aastate monumentaalarhitektuur, -plastika ja -kunst, kõige laiemas mõttes seintepüstitamine, mis pidi ühe mehe sõnul kestma terve millenniumini. Sõjajärgsetel kümnenditel tõttasid progressiivsed Euroopa intellektuaalid – mis parata, paljud neist olid enne sõda „teises paadis“ olnud – neid füüsilisi ja moraalseid müüre lõhkuma, alaväärtustama ja ümbermõtestama. Uueks kultuuriliseks leitmotiiviks sai müürile vastanduv nõtke nomaadlus, mis kõlab ühtlasi läbi Giedioni arutlusest astuda anonüümse mehhaniseerimise kandadele ja väärtustada keskajale omast „jalgadel“ sisekujundust.

Itaalia kunstiajaloolane Romy Golan kõneleb sellega seoses oma monograafias „Nomaadmaal“ („Muralnomad“), kuidas 1950. aastate sisearhitektuuris kujunesid iseäranis tooniandvateks kujunduselementideks kaasaegsed gobeläänid, mis mitte ainult oma pehme iseloomu vaid ka rännurikka ajaloo poolest klappisid ajastu vaimuga – päritolult orientaalsed, liikusid need esmalt Bütsantsi, kust ristirüütlid need omakorda Lääne-Euroopasse importisid, kus keskaegsed isandad neid just nagu telke lossist lossi kaasa vedasid. Nõukogude Liidu kosmopoliitsete suurehitiste puhul domineerisid sellised impulsid veel kaheksakümnendatelgi. Enn Põldroosi kavandi järgi valminud Linnahalli eesriie on selliste püüdluste ilmekas näide, sest särtsaka piltvaiba „mobiliaarset“ olemust rõhutab tõsiasi, et kangad selle loomiseks toodi Itaaliast.

Miks selline pikk sissejuhatus? Mulle tundub, et sisearhitektuur asub praegu märkimisväärsel teelahkmel. On ju teada, et ühe sisearhitektuurse projekti elueaks on viis aastat, kui sedagi. Pidades silmas ökokatastroofi, mille serval me seisame, on see kõle fakt ega tekita usaldust distsipliini vastu, mis nii lühikese perspektiivi valguses nõnda palju ressursse nõuab. Selles mõttes tõmbavad tänapäeval kõik vastutustundega disainiülikoolid oma uutele tudengitele esimese asjana rohelise mütsi pähe ja sätestavad moraalsed lähteülesanded. Mida tähendab „pigem jäta tegemata“ sisearhitektuuri jaoks? Õhus on mitmeid keerulisi vastuolusid, millele tänased tudengid peavad tulevikus lahendusi välja pakkuma. Näiteks kui peaksimegi ühiskonnana õppima oskuslikult kahanema, tarbima ja tootma vähem, siis teiselt poolt õõnestab see paratamatult nomaadlust ja kultuuridevahelist infovahetust, mis semiootikuna näib mulle ühiselu rikkuse allikana. Tahaks loota, et meie roheline tulevik ei ole masajas, kinnisvaraline ja piiretõmbav.

Olles EKA sisearhitektuuri tudengite õpetamisega seotud läbi viimase kuue aasta, olen täheldanud, kuidas see maailm, kuhu tudengitel tuleb pärast lõpetamist siseneda, tekitab pigem ärevust kui elevust. Eks see on mõistagi individuaalne ning leidub ka optimiste, kuid ülikool õpetab ennekõike küsima. Ehkki vastse bakalaureuse või magistri sees pulbitseb oma ala meister, kes tahaks lihtsalt tööga pihta hakata, siis vaim ei anna järele. Teisalt on tudengid enda jaoks konstrueerinud ka teatavaid ideaalmaailmasid, mille printsiipide järgi sisearhitektuuri töö võiks toimida. On tähelepanuväärne, et üheks selliseks on hilisnõukogude „autoriruum“ à la Vello Asi. Väärtustatakse ja imetletakse „vanaisasid“, kellel oli privilegeeritud võimalus luua iseseisva kunstilise väärtusega ajas püsivaid allkirjaga ruume, mida toetasid nii targad tellijad kui õpihimulised ruumikasutajad. Ma muidugi utreerin ja eks tudengid isegi mõistavad sotsialismiaja võlusid ja valusid, kuid selge on see, et sellise kujutluspildi eesmärgiks on esile manada alternatiive kahtlase väärtusega „üheksast-viieni“ kontoritöö asemele.

Eelneva taustal tahaksin mõne sõnaga tutvustada kahte sisearhitektuuri osakonna magistritööd, mida käesoleval ja eelmisel õppeaastal kõige kõrgemini hinnati. Siim Karro 2019. aasta lõputöö „Tajuline lootusetus pinnapealsuse ajastul“ lähtus just eelpool kirjeldatud stsenaariumist. Ta oli mõned aastad varem lõpetanud bakalaureuseõppe, töötanud seejärel edukalt ambitsioonikas büroos KAOS Arhitektid, kuid seisnud siiski silmitsi ruumikultuuris domineeriva nõutuks tegeva üheplaanilisusega ja astus seejärel magistriõppesse, et võtta ühelt poolt aega enese „sisselugemiseks“ kaasaegsetesse kriitilistesse ruumiteooriatesse, mis aitaksid maotut olukorda lahti mõtestada ja teiselt leida endale vahendid, mis aitaksid tulevikus oma tööd sügavamalt praktiseerida. Kui kriitikapoole põhiliseks tööriistaks sai Frederic Jamesoni analüüs postmodernismist kui hiliskapitalismi kultuuriloogikast ja loovusepoole teritamisel sai määravaks fenomenoloogiliste tüvitekstide tundmaõppimine, siis magistritöö põhiliseks töövahendiks kujunes näituseformaat. Lõputöö esimene näitus toimus vastavatud EKA galeriis ja püüdis ruumi-ja heliinstallatsiooni näol sedastada lõputöö pealkirjas avalduva „tajuline lootusetuse pinnapealsuse ajastul“. Kuna näitus toimus kuus kuud enne lõpetamist, siis oli mul juhendajana väga sümpaatne vaadelda, kuidas läbi aasta arenes töö sünkroonselt paberil ja praktikas. Paljudes kunsti- ja disainiakadeemiates on leitud, et looverialade tudengitel pole mõtet „viletsat teadustööd“, et see ainult pärsib lõpetajate disainiambitsiooni ja -julgust, aga sellise vungiga tehtud uurimused kinnitavad, et oleme õigel teel. Karro lõputöö päädis teise näitusega, mis oma tohutu manuaalse töö ja sisulise jõulisuse poolest oli justkui vastuargumendiks esimese näituse küsimusepüstitusele.  

Olen oma märkmetes kirjutanud, et Karro retsensent Paco Ulman kommenteeris, et kuna mõlema näituse puhul on tegemist „subjektiivse autoriruumiga“, siis on magistritööd pea võimatu hinnata ning üleüldse on keeruline aru saada, kellena autor end positsioneerib, ons ta siis sisearhitekt, mööblidisainer, kunstnik või spatial designer? Ka hindamiskomisjon puistas tudengi kaitsmisel üle kõikvõimalike küsimustega nagu, kuidas siis autoriruumi linnaruumi planeerimisel rakendada, miks teoreetilise töö juhtumiuuringud ei haaku installatsioonidega, miks üldse teha suuri sõnu nagu „humaanne ruum“ ja „inimese täieliku potentsiaali avaldumine“ või kuhu jäid näitusel nägemise kõrval teiste meelte erutamine? Kõigest kriitikast hoolimata hinnati tööd ainsa „A“-ga, ehkki minu arust oli ka teisi väga häid töid. Ilmselt veensid komisjoni lõputöö väga selgelt sõnastatud eesmärk, hästi valitud teoreetiline raamistus, nutikas metodoloogia, kaks võimekat isikunäitust ja ambitsioon tegeleda ühelt poolt nii oma eriala alustaladega kui ka teiselt poolt eriala kujundava maailma tuumküsimustega.

2020. aasta lõpetajate seast pälvis „A“ Mariann Drell oma lõputööga „Sooline ruum. Normatiivid ja nähtused läbi sisearhitekti pilgu“. Nagu lõpetaja ise ütleb, sai uurimustöö alguse ühest tualettruumist, kus mehele ja naisele olid ette nähtud eraldi kraanikausid. Sellest kohtumisest hargnes edasi ruumianalüüs sooliste stereotüüpide üle, mida viljastasid suurepäraselt valitud feministlik erialakirjandus, performatiivsed ruumimängud oma keha peal, poeetilises registris vormistatud esseistika, mis pööras heas mõttes pea peale peale surutud akadeemilise formaadi, jäärapäise sihikindlusega tehtud katsetustööd puidutöökojas ja laitmatu visuaalne eneseväljendus. Veenev graafiline käekiri ei tähenda seejuures perfektset CADi valdamist, vaid iseseisva kontseptuaalse ja esteetilise maailma loomise oskust ja kirge, mis olemise virvarri ühise katuse alla koondab. Huvitav, et nii nagu eelneval aastal Siim Karrogi puhul, pakkus Drelligi puhul retsensent Ingrid Ruudi hindeks „B“, tuues välja, et jääb natuke arusaamatuks, kuhu magistrant oma tööga pürgib, mida see disainiambitsioon endast kujutab ja kas pole mitte ilukirjandusse kalduvas tekstiosas liiga palju suuri sõnu tehtud. Hindamiskomisjoni esimees Graeme Brooker Briti kuninglikust kunstikolledžist heitis tudengile teatud määral ette kolkapatriotismi (lõpplahendus nägi ette „templi“ ehitamist EKAsse TASE näitusele ja kutsus ka teisi tudengeid ennast ambitsioonikamalt maailmakodanikena määratlema. See viimane kommentaar oli põnev ja provokatiivne, ehkki Drelli töö osas võib-olla ehk ülekohtunegi. Kui vaadata viimaste aastate lõputöösid, siis tõepoolest valdav enamus tudengitest on oma projekti sidunud mõne konkreetse ruumi läbitöötamisega, mis puhtpraktilisel põhjustel asub enamasti käeulatuses (tänavu näiteks Kolga mõis, EELK Tallinna Diakooniahaigla või Tallinna Laste Turvakeskuse Nõmme tee hoone), kuid püüab suures plaanis järgida siiski diviisi „mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt.“ Eks sarnaselt Siim Karro tööle kutsus Drelli projekt esile palju põnevaid arutelusid, kuid paistis iseäranis silma oma iseseisva panuse eest sisearhitektuuri erialasse. Olles tuttav erinevates kunstiakadeemia teaduskondades tehtavate lõputöödega ja tudengite kimbatusega oma tee leidmisel selles protsessis, olen veendunud, et Drelli töö leiab tulevikus palju huvilisi üle terve kooli.