Monumentaal-dekoratiivne eesriie

Nõukogude ajal kasutati avaliku ruumi kunstist kõnelemisel sõna monumentaal-dekoratiivkunst. See mõiste oli iseloomulik perioodile, kui tõsteti esile dialektilist mõtlemist: vasturääkivad kategooriad asetati kõrvuti, nende sünteesimine sillutas tee uuele dünaamilisele vaatepunktile. Monumentaalsega rõhutati kunsti esteetilist ja ideoloogilist ulatust ruumis ja ajas (mäluaspekt on monumentide puhul keskne), dekoratiivsega viidati aga kollektiivse ruumikujunduse nõudele (piltlikult öeldes ei saa kasutajate meeleheaks kaunistatud metroo­seinu individuaalse kasu nimel galeriis eksponeerida ega turustada). Ehkki see oksüümoronlik kontsept on kunstiringkonna kõnepruugist taandunud, on selle osised monumentaalsus ja dekoratiivsus praegugi laialdaselt kasutusel juhtsõnad, mille varal kaunis operatiivselt kultuuritekste lahterdada. Mõlemad evivad tiba halvustavat tähendusvälja: monument on mühaklik ja deklaratiivne, dekoratsioon aga põhimõttelage ja maotult piiripealne. Ent, nagu keele puhul ikka, teeme endale karuteene, kui piirdume mõne mõiste kitsa ja loosungliku referendiga. Seoses 2018. aasta Veneetsia arhitektuuri­biennaali Eesti paviljoni näitusega „Nõrk monument“ (kuraatorid Laura Linsi, Roland Reemaa ja Tadeáš Říha) on monumentaalsuse vaimuväge juba piisavalt avardatud, nüüd võiksime sama teha ka dekoratiivsusega.

Ühe võimaliku niidiotsa on pakkunud välja briti kultuuriteoreetik Malcolm Miles oma 2000. aasta raamatus „Dekoratsiooni kasutusvõimalused. Igaühe arhitektuur. Esseid“ („The Uses of Decoration. Essays in the Architectural Everyday“). Ehkki tema monumendi­käsitlus on traditsiooniline (korduvad sellised stambid nagu kord, puhtus, jälgimine, tähenduste äravõtmine), siis dekoreerimist on ta käsitanud mõnevõrra ootamatult monumendi rohkem või vähem strateegilise demonteerimisena. Kui monument, aga ka vaade (ing vista) ja fassaad paikavad domineerivat linnanägemust, siis dekoreerimises väljendub Milesi arvates üksikisiku püüd tuua sellesse oma igapäevategevusega (Michel de Certeau) sisse identiteeti toetavaid nihestusi. Seega on dekoratsioon individuaalne, vastuokslik ja korrapäratu ning lisab tähendusi. Teisisõnu võiks öelda, et tegu on käepäraste vahenditega oma elu päikselisemaks muutmisega. Võib-olla on mõiste sellises kasutuses arvestatud ka etümoloogiaga, sest ladina decere (sobiv olema), vanakreeka dokein (näima, tunduma) ja sanskriti dacati (austama, jagama) väidetakse olevat seotud protoindoeuroopa tüvega dek ’võtma, aktsepteerima’. Küllap on siin midagi elujaatavat ja võib-olla sarnast ka eesti võidega (vrd ma võin, ma olen selleks võimeline), millest oleks võinud saada omakeelne vaste sõnale kunst.*

Ehkki Miles näeb dekoratiivsuses pelgalt üksikisiku mõjusfääri, oleks ehk väljakutsuvam ja aktuaalsem kompida institutsionaalse dekoratiivsuse piire, s.t uurida näiteks monumente sepistavate asutuste potentsiaali igapäevaste dekoratiivtööde läbiviimisel. Kui otsida näiteid muuseumimaailmast, siis on sümpaatne algatus näiteks tarbekunsti- ja disainimuuseumi näituste sari „Tuba“, aga ka arhitektuurimuuseumi keldrisaali hariduslik püsiekspositsioon „Uuri ruumi!“, mis teeb sõnumi ja mastaapsusega (ikkagi tubli veerand näitusemajast) silmad ette mäluasutustele üle kontinendi. Vastupidiseks näiteks selle kohta, et institutsioonid ei suuda mõelda ega tegutseda paindlikult ja dekoratiivsuse nimel, piisab linnahallist. Selline distsiplinaarne müüriladumine (olgu siis eesmärgiks ooperiteater, konverentsisaal või midagi kolmandat) ei ole seni tulemuslik olnud ja kahtlen, kas on tulevikuski.

Viimati panustati dekoratiivsuse teemal teoretiseerimisse tänuväärselt Tallinna arhitektuuribiennaalil, mille alapealkiri oli „Ilu loeb. Ilu tagasitulek“ (kuraator Yael Reisner). Festivali peanäituselt arhitektuurimuuseumis jäi silma, et osalejad püüdsid trikitades kõrvale puigelda ilu loomisest ja piirdusid selle kategooria problematiseerimisega. Ürituse formaati arvestades olidki ilu kõnetamiseks paremad võimalused ehk paralleelprogrammides osalejatel, keda ei kammitsenud näituseruum ega kuraatoripositsioon. Märkimisväärselt mõjusad olid Vladimir Frolovi kureeritud mininäitus „Avangardi lapsed“ Telliskivi loomelinnaku õuealal, kus lahati konstruktivistliku arhitektuuri- ja ilukeele kohandamatust praeguse aja Peterburi arendajate ja tellijate ootustega, ning Utrechti iseõppija Rikkert Paauwi installatsioon „Ilu on ümberringi“ Noblessneri kvartali laevaehitustsehhis. Pauuw oli kogunud kokku tühjaks tehtud majas vedelenud puidust detailid ja komponeerinud neist mõjuvõimsa dekoratiivse vaheseina, omamoodi nõrga monumendi. Ehkki BLRT Grupp on Noblessneri sadamalinnaku arendamisel teinud tänuväärset tööd, räägib linnalegend, et tööstuse väljakolimisel ei suhtutud ajaloolise mööbli säilitamisse just kõige heaperemehelikumalt, mistõttu hävis üksjagu dekoratiivset. Paauw kasutas oma teoses vaistlikult ära selle vähese, mis oli alles jäänud, ja nii valmis haarav eesriie uue ja vana eraldamiseks ja täheldamiseks. Dekoreerimine on alati olnud müüride hajutamise teenistuses, dekoratiivne vahesein aga selle žanri ja mõtteviisi levinuim näide. Vaataja mälu aktiveerides ja samal ajal ilukogemuse kollektiivsusele apelleerides õnnestus Paauwil luua parimas mõttes monumentaal-dekoratiivkunstiteos.

* Liisa Kaljula, Köler Prize, igakevadine hobukaarikute võiduajamine. – Kunst.ee 2014, nr 2.