Monumentaalsuse iha

Peeter Volkonski ja Piret Raua aabitsas saadab jotti järgnev värss:

„Juuri leiab igas metsas
väikeses ja suures
küll on ilusasti öeldud:
ole minu juures!“

Artiklisarjas „Müür monumendi juures“ kavatsen keskenduda monumendi rebule, milleks on müürid, seinad ja piirid – heal lapsel mitu nime. Teistpidi rehkendades paistab ka valli, olgu siis Berliini müüri või Trumpi wall’i keskmes olevat monumentaalsuse iha, kus segunevad rahvuskesksus, riikluse väärtustamine, usk maamärkidesse, aga ka siiras soov mitte hämada ja rääkida asjadest nii, nagu need on.

Franz Kafka mõistujutus „Seaduse ees“ soovib mees pääseda seaduse juurde, kuid väravavaht takistab teda surmatunnini. Kui maamees lõpuks uurib, miks keegi teine pole kõigi nende aastate jooksul tihanud sealt läbi minna, saab ta vastuseks, et värav on mõeldud ainult temale. Minu arvates kõlab selles loos tõdemus, et nii müür kui ka avaus on peidus mehe sees, tema juures. Avatud ust ei saa avada, iseäranis siis, kui müüri suletus on omaks võetud ja settib arvamus, et teisele poole polegi asja.

Ammu enne Trumpi kaitsevalli kerkimist on Argentina päritolu New Yorgi kunstnik Mika Rottenberg oma videoteoses „Kosmiline generaator“ (2017) visandanud Ameerika Ühendriikide ja Mehhiko piiri alla tohutu tunnelite süsteemi, mis ühendab kaht naaberriiki plastikutehasega Hiinas.

artrabbit

Seinad omakorda on arhitektuuri põhikomponent. Sattusin arhitektuurist kirjutama üsna juhuslikult, kui õppisin Peterburis. Ühe Tallinna õppejõu soovitusel kohtusin sealse arhitektuuriajakirja Project Baltia toimetajaga, kes kutsus mu Baltimaid kajastavaks kaasautoriks. Ehkki olin toona kunstiteaduse tudeng, polnud ma ehituskunstist julgenud varem kirjutada. See tundus olevat suletud ala, privilegeeritute bisnis, eemal minu juurest. Linnas, kus keegi mind ei tundnud ning eemal kodusest ruumikultuurist sain autsaiderina vaikselt kanda kinnitada – ja ühtäkki olingi vist sees. Kas nii saab kõikjale siseneda? Olgu siis seest või väljast vaadates, igal juhul paistab paljudele, et arhitektuur on praeguseni säilitanud range tsunfti paleuse – viieaastase õppeta ja liikmepiletita sinna asja ei ole. Huvitav, et arhitektuuri puhul ei seisa piiride kaitsel mitte erialainimesed (meie arhitektuurimuuseum on regiooni üks säravamaid, arhitektuurikeskus panustab südamest ehituskunsti populariseerimisse ja ka kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital ergutab arhitektuurimõtte levikut), vaid keski muu. Miks kipub arhitektuur distsipliinina monumendistuma, aga näiteks muuseumid, visuaalkunst, disain või muusika mitte nii väga?

Kafka tõstab ühes oma teises tõket lahkavas tekstis „Hiina müüri ehitamisel“ esile selle meeletu objekti sotsiaalse funktsiooni kogukonna struktureerijana. Selgub, et keisririigi sidumine on käinud eelarvamuste produtseerimise kaudu, sest sajandeid kestnud müüriehitamise on hiinlased vastandanud mingisugustele rändrahvastele, keda keegi pole õieti näinud, rääkimata nendega sõjalisse konflikti sattumisest. Meenub poola esseisti Ryszard Kapuściński lugu tema „Impeeriumis“, et ekvaatorist pikem Nõukogude Liidu riigipiir olevat palistatud roostetava traataiaga, mis tulnud iga paari aasta järel kogu pikkuses välja vahetada. Mõelda vaid, sellisele materjalivajadusele toetus terve metallurgiasektor, ühendades miljoneid töölisi!

Ammu enne Trumpi kaitsevalli kerkimist on Argentina päritolu New Yorgi kunstnik Mika Rottenberg oma videoteoses „Kosmiline generaator“ („Cosmic Generator“, 2017) visandanud Ameerika Ühendriikide ja Mehhiko piiri alla tohutu tunnelite süsteemi, mis ühendab kaht naaberriiki plastikutehasega Hiinas. Tema teos näib alla kriipsutavat tõsiasja, et ajalugu pole näinud veel müüri, mis ei oleks ärgitanud uudishimu või hoogustanud piiriäärset infovahetust. Rottenbergi absurdne taies, mida eksponeeriti 2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Ühendriikide rahvuspaviljonis, viitab ühtlasi ka füüsiliste barjääride paradoksaalsusele üha globaalsemas maailmas ja kodanikkonnas.

Takistuste ja monumentaalsete vahipostide juurest jõuame lõpuks avausteni. Uks on ühtviisi nii transgressiivsust rõhutav sild kui ka lootuse sümbol, võib-olla ka kinnitus, et arhitektuur võiks olla täieõiguslik filosoofiakunst ja kujutlusvõime teenistuses inimsuhete edendaja. See on essentsiaalne küsimus, kuhu ja kuidas me avanemisi ja kokkupuutepunkte kujutleme ja rajame. Ma leian, et nii Maarjamäe uue kui ka vana memoriaali edu tuleneb nende avatud perspektiivist. Kommunismiohvrite memoriaaliga on representeeritud koduõueväravat eriti südamlikul moel. Mõeldes nüüd tuleviku monumentidele, nagu Talsingi tunnel või Rail Baltic, siis kes ei sooviks oma hoovi väravat, mis viiks otse Teise juurde? Nagu on kuulda, siis pool rahvast tahab ja pool ei taha. Selle üle peaks olema sellevõrra lihtsam arutleda, et monumendid ja memoriaalid küsivad klaari keelekasutuse järele, püüavad eemale hoida metafooridest, kuid saavad enamasti teoks vaid ühe rangelt järgitud ideoloogia piires.