Pagulastund Londonis

Pärast ülikooli esimest õppeaastat võtsin akadeemilise puhkuse ning lahkusin, kaks kätt taskus, Londonisse. Kummatigi oli see veel aeg, mil ühelgi mu sõbral polnud isiklikku sülearvutit ega osatud unistada nutitelefonidest. Piisas sellest, kui käisin korra nädalas internetikohvikus e-kirju ja Eesti uudiseid lugemas. Olin kodust kaasa võtnud paarkümmend CDd, millel tallel „Ööülikooli“ loengud. Oli interneti- või isegi inimeste-eelne aeg.

Mul ei tulnud Londonis aasta jooksul kordagi õues magada, kuigi tuli ette, et hakkasin toidupoes enesehaletsusest nutma, kui mul ei jätkunud penne enamaks kui piimapakiks. Ma ei olnud mingi erand: minu ja minust vanema põlvkonna esindajad, kes olid üles kasvanud1990ndatel ja 2000ndate alguses mööda Euroopat ringi hääletades (ma ehk ei liialdagi, kui ütlen, et Inglismaa oli rohkem Sauteri kui Shakespeare’i nägu), on ilmselt ööbinud iga vana maailma suurlinna katedraalis või raudteejaamas. Vaevalt et me siis ennast just pagulasena tunnetasime, kuigi praegu oleks moekas seda nii sõnastada. Olime pelgalt uudishimulikud rändurid, kellel oli raha vähe. Igal juhul oli see iseenesestmõistetav, nii-öelda tunnetatud paratamatus. Aiman, et sääraste ekslemiste kuldaeg on Eesti kultuuriloo seisukohalt möödas, hoolimata sellest, et rahvusvahelisi Nipernaadisid on jooksus rohkem, kui kunagi varem.

Londonis oli mu parim sõber Kosovo albaanlane Fidan, kes eelistas end identifitseerida kui illüürlast või vähemalt selle antiikse rahva järeltulijat. Fidan ei olnud mõni udupeen rännupagulane, vaid pesueht sõjapõgenik, kes oli pagenud kodunt siis, kui Balkani sõda oli täies hoos. Ta varastas oma rahvuskirjanikust isa tagant kogu tema dollarite tagavara, et maksta inimkaubitsejale, kes pidi Ford Transiti pagasiruumis Saksamaale toimetama paarkümmend noort meest. Kahjuks avati bussi pihta tuli juba poole päeva möödudes: mitu reisijat suri sealsamas, Fidan põgenes metsa. Ta jõudis hiljem Saksamaale, elas seal aastaid hulkurielu, kolkis juhuslikke ohvreid, et neilt ära võetud asjade eest süüa osta. Keegi soovitas talle Taani minna ning seal asüüli taotleda – olevat unistuste maa. Nii ta käituski. Kui tal aga sealses „Vao laagris“ igav hakkas ning ta bensiinijaamast asja eest teist taga toitu pätsas ja vahele jäi, juhtus midagi ootamatut. Turvatöötaja kutsus kohale sotsiaaltöötaja, kes maksis kinni Fidani arve ning ulatas närused suupisted süüta vargale. Mu sõber ütles, et ta pole ennast kunagi nii alandatult tundnud. Järgmisel nädalal põgenes ta maisest paradiisist, kus ei ole isegi varastada võimalik, tagasi Saksamaale.

Ma ei ole temaga pea kümme aastat suhelnud ning kuna tal ei ole Facebooki kontot, siis ainus viis tema ülesleidmiseks on mööda Londonit sihitult ringi uidata, mida ma ka enamasti püüan teha, kui sinna satun. Maailm, kus meil pole Inimese leidmisel internetist tolku, võib olla päris veetlev, sünnitades jõudsalt värskeid mõtteid.

Sellisesse olukorda asetas professor Hannes Praks tänavu septembris ka üksteist EKA sisearhitektuuri teise kursuse bakalaureusetudengit, kes sõidutati 48 tunniks Londonisse, et nad seal raha ja telefonita, varustatuna vaid ühekordsete kaamerate, hädapärase toidupoolise ning müümiseks mõeldud sigaretiplokkidega, ellu jääksid. Mul oli au neid atsakaid noori arhitekte juhendada ja saata: reedesel keskpäeval jõudsime Citysse, et edasi istuda ringiratast sõitva Circle Line’i metroorongile, mille igas peatuses väljus omapäi vagunist üks „hariduse ohver“. Kaks ööpäeva hiljem ootasin ma neid närviliselt Liverpool Streeti raudteejaamas, lootes härdalt, et nad kõik elusana tagasi jõuavad.

Mida see ellujäämiskursus siis õieti kujutas? Kunstiakadeemia kontekstis: sisearhitektuuri uuenenud õppekavas on bakalaureusetudengite esimene aasta pühendatud süvendatult maale ja metsale. Nii alustas see kursus eelmisel sügisel oma õpinguid Alutaguse metsades Valdur Mikita juures, aine päädis äsja menukate metsaruuporite avamisega Võrumaal. Teine kursus on see-eest keskendatud linnale ja urbanistlikule mõttele ning algas šokiteraapiaga seal, kus linn on kõige elavamalt kohal. Lähtuvalt osakonna fookusest avalikule ruumile oligi peamine eesmärk linnaruumi tunnetamine ja mõtestamine oma nahal kõige nõrgema (või hoopis tugevama?) linnakasutaja, s.t kodutu pilgu läbi: kas ja mil määral on linna kujundatud nii, et iga hing saaks end seal inimlikult tunda? Ma usun siiralt, et pärast koolipagulase õppetundi on tudengite disainerimõte solidaarsem ja sotsiaalselt leidlikum.

Teisalt, tulenevalt sellest, et üliõpilased on akadeemiasse tulnud otse gümnaasiumist ning keegi neist ei olnud varem üksi reisinud, rääkimata tundmata kohas magamisest (ajateenistuse läbinud noormehed teevad selles osas küll paljudele pärispagulastelegi silmad ette), julgustasin üliõpilasi Tallinnas peetud sissejuhatavates loengutes eelseisvat rännakut mitte võtma ekskursioonina metropoli arhitektuuriilma, vaid iseendasse. Sellest ka nõue telefonid koju jätta: teeme endale teene ja aeglustame aja, eriti meedia dikteeritava aja kulu. Just neil päevil tekitasid väljaanded üle Euroopa paanikat seoses hullunud pagulastega, kes Calais’s rongidele hüppasid. Mitmed tuttavad küsisid minult, kas ma ei karda, et näljased põgenikud mu tudengid maha löövad. Meediamulli kõverpeeglisse vaadates kartsin tõepoolest, ja veel kuidas. Ent kohale jõudes – ise pargis kodutute kõrvale puhkama sättides –, üldsegi mitte. Vastuokslikul kombel oligi kursuse üks tagamõte minna probleemi keskele, et sellest siis kaugeneda, põgenedes ühtlasi nutitelefoni eest, mille menüüriba alalõpmata põgenikekriisi meelde tuletab. Nii sa siis jalutad päeva, kaks, räägid enda ja oma jalgadega (noh, ratsu, kas lähme piilume selle maja taha ka?), uudistekäsn sinus nõrgub tühjaks, muutud ise ka samm-sammult lihtsamaks (mis kasu on CVst, kui sa seal niimoodi astud?) ja loodetavasti ning küllap vist ka rohkem inimeseks.

Septembri keskel sõidutati EKA sisearhitektuuri üksteist teise kursuse bakalaureusetudengit 48 tunniks Londonisse, et nad seal raha ja telefonita, varustatuna vaid ühekordsete kaamerate, hädapärase toidupoolise ning müümiseks mõeldud sigaretiplokkidega, ellu jääksid.

Erakogu