Peterburi seinad

1

Viibin Peterburis vahetusüliõpilasena, minu läkitajaks on kunstiakadeemia Kunstiteaduse instituut ning vastuvõtvaks institutsiooniks Peterburi Tehnoloogia ja Disaini Instituudi kunstiajaloo fakulteet. Stipendiumi saan Kultuurkapitalilt ja Tallinna linnalt, mida juhib väidetavalt kahtlaselt vene-sõbralik erakond. Ma ise arvan, et see on suurepärane, et linn oma kulude ja kirjadega kultuuridiplomaate naaberriiki saadab ja vastu võtab.

Läksin Peterburi, kuna mulle on lapsest saati räägitud, et see on kõige ilusam linn. Niiviisi kõneles mul vanaisa, kes seal sündis, koolis käis ja hiljem ülikoolis õppis. Vanaisa sugupuu on lugu briti diplomaatide perekonnast, vürts muidu tuimale talupojajuurele. Mul on Peterburis natuke sugulasi, mistõttu metropoli kodulinnaks nimetan. Lapsepõlves kuuldud lugudele järgnes keskkooliaegne vasikavaimustus kunstiajaloost ja sellega tõugatuna Tallinnas giidina tööle hakkamine. Kunagised kelgumäed (Hundikuristik) said Peeter Esimese suure näo. Mõned aastad hiljem võttis mulje üle Tartu Ülikooli semiootika osakond, mis on iseenesest nagu Peterburi eeslinn (õigemini ärandatud südalinn). Üks asi, et Juri Lotman sündis seal, teisalt aga suur osa kirjandusest, mida siin analüüsitakse, kuulub Peterburi teksti hulka. Kokkuvõttes olen alati Peterburis elanud, nüüd seal käsipidi sees olles avanes võimalus seal mitte olla ja kogu loole kõrvalolija pilk heita. Seinasisene vaatevinkel.

Kuigi jah, siit vaadates on Peterburi seina taga. Peale gümnasistide seal keegi naljalt ei käi. Levinud on valearusaam, et sinna on keeruline jõuda, et selleks tuleb alatult kaua järjekorras seista, peab vormistama kalli viisa, milleks on vaja kutset jne. See on kõik jama – viisa taotlemine ja sinna sõitmine on hõlbus ja õigupoolest ma ei kahtle, et viie kuni kümne aasta pärast on see tavapärane, et Tallinna ja Tartu noored sõidavad nädalavahetuseks või ainult üheks õhtuks Peterburi peole, kontserdile või näitusele. Mõjun nüüd hirmus pedagoogiliselt, aga Peterburi on siinse intelligentsi häll ja sellest magnetist ei saa me üle ega ümber. Teisalt vajab Peterburi ka ise Tartu ja Tallinna noori, sest tegemist on välismaalastele ehitatud linnaga. Märgiksin, et praegugi paistavad mulle seal kõige põnevamate tegemistena need, mille autoriteks on välismaalased: arhitektuuriajakirja Project Baltia algatas hollandlane, pesumaja-baar-kohvik Stirkale pani aluse seal õppinud saksa kunstitudeng, Rosfoto galerii programm toetub Euroopa riikide kultuuriinstituutide abile ja linna ainukesed hulljulged jalgratturid on usbekkidest ja tadžikkidest autodeta võõrtöölised.

2

Tänavakunstist kõnelemine on teatud mõttes lihtsama teeotsa valimine, sest tegemist on ajakohase ja populaarse teemaga, millega paljud samastuda oskavad. Selles on annus põlvkondlikkust, revolutsioonilisust, see on öine ja seksikas. Etableerunud kunstižanrina iseloomustab seda ennekõike uudsus, selle käega katsutav ajalugu mahub põhiosas 20. sajandi teise poolde, mistõttu kimbutab kõnelejat oht end ekslikult teemas erudeerituna tunda. Olgu kunstilooga, kuidas on, minu suhe tänavakunsti (sh ka kõige ilgemasse grafitisse) on leplik, isegi ehk soosiv. Püüan kõigesse inimlikku suhtuda marslase positsioonilt, kes Maale sattudes aiva imestab ja keda kõik nähtu ühtmoodi kõht kõveras naerma ajab. Viimane ei tähenda seda, et ka kriitikuna marslane peaksin olema.

3

Kui rääkisin 16-aastasele tarmukale naabripoisile, et lähen Eestisse Piiteri tänavakunstist rääkima, tundis ta end solvatuna. See pole mingi (Peterburi) kunst, vaid huligantstvo, skandeeris ta. Objektiivsetel põhjustel oli tal õigus, sest südalinna põlisasukad ongi tuttavad vaid marodöörlusesse kalduva täägimisega. Piltlikult öeldes – ja mitte üldse liialdades – on Peterburi kesklinnas raske leida maja, elektrikappi, liiklusmärki, bussipeatust või mistahes vara, millele poleks soditud, kritseldatud, sirgeldatud või kleepekat peale topitud. Ühtlase sogase tapeedi  vahelt on originaalse ja eneseküllase tänavakunsti märkamine kaunis lootusetu üritus.

Väheke intrigeerivam osa grafitist pesitseb keskusest eemale jäävates linnale  iseloomulikes sisehoovides, kus tänavakunstnikel on paremad võimalused oma tööde viimistlemiseks. Need on kohad, kus salapärane, kuid teisalt tüütult otsekohene viina- ja kusehaisune raskolnikovilik kangialuste-kultuur on täies elujõus. (Kesklinna sisehoovid on rangelt suletud.)

Sellest hoolimata ei ole ma oma jalutuskäikudel läbi kõikvõimalike Peterburi urgaste (sh ka internetiavaruste) leidnud piisavalt põnevat pildimaterjali. Kui tekstilised sodingud katavad linna pea täielikult , siis pildilist grafitit ja muud kujutuslikku tänavakunsti napib. Miks see nii on, püüan põhjendada järgnevate hüpoteeside abil.

I Üldiselt sarnaneb Peterburi mistahes surnuaiaga: sinna on võimalik püstitada ainult kabeleid ja (haua)monumente. Mulle tundub, et seal allub isegi grafiti memoriaalkunsti reeglitele. See, mis ma räägin, kõlab üdini peterburilikult, aga kuratlikul – ja tihti igaval – kombel see ainult niiviisi toimib. Nii kui keegi selle linna asjus suu lahti teeb, kisub jutt hirmutavalt tekstuaalseks ja monumendi-altiks. Vabaneda sellest ei saa, sest siis räägitakse kohe hoopis muust asjast. Alternatiiv on vaikida, kuid seegi on monumentaalne seisund.. Hüpotees: Peterburi grafiti on üks pikale veninud pühendus hauakivil.

II Peterburi iseloomustab obsessiivselt kirjandusekesne kultuurilugu – linn toetub tekstilisele traditsioonile.  Mitte eriti teaduslik oletus: sealne grafiti toetub tekstile, aga mitte pildile või värvile, sest nii on alati olnud.

III Poliitiline protest. Venemaa nn põhjapealinna tänavatel on Ühtse Venemaa vastased sõnumid tavapärased. Hüpotees: Piiteri tänavatel kirjutatakse seintele sajal erineval moel “Dimad on lollid”, kuna Moskvale vastandumine on linna orgaaniline vajadus.

IV Tihti paistab, et peterburlased ei pea linna enda omaks: miks muidu seal nii palju lagastatakse? Peterburi meenutab eriti kevadeti kõrtsi – kõikjal tarbitakse avalikult ja ohjeldamatult alkoholi, urineeritakse selleks kohta valimata jne. Kultuur olevat ennekõike keeldude süsteem. Mis asub teispool keeldude keelt? Glossolaalia? Oletus: Peterburi grafiti on kõik see, mis (vaimult) leningradlastest kõrtsi peldikuseintele maha jääb.

V Võib-olla ma eksin eelmises punktis – ehk on peterburlased linna ja selle tänavad just üdini omaks võtnud ja tunnevad end eriti vabalt. Hüpotees: Peterburi seinad on kõik see, mis sticky paperitele ära ei mahu..

VI Üldjoontes tunnen kolme sorti linnasid. Esiteks linn-aiad, nagu näiteks Rakvere ja Viljandi, kus inimesed elavad pisut urbaanses Eedeni aias; teiseks linn-metsad nagu Tallinn või Tapiola; ja kolmandaks linn-masinad, mis on ümberplaneeritud liiklusvahendeid silmas pidades. Peterburi liigitub viimaste hulka, kuigi museoloogilistel põhjustel pole sinna kerkinud kõrghooneid. Seetõttu pole temast saanud betoonist džunglit, küll aga inimeste loomaaed. Džungli ja zoo põhiline vahe seisneb selles, et viimases ei toimi looduslik valik – kõik jäävad ellu ja kõike on üleüldse liiga palju. Oletus: Peterburi täis kritseldatud seinad kõnelevad džunglirahva keelt.

VII Peterburi iseloomustab intensiivse ja turismihooajast sõltumatult rahvarohke kesklinn. Seal on lõputult väikeseid poode, ärisid, tänavakaubitsejaid, plakatiseinu. See on nii tänu suhteliselt kõrgele inimasustuse kontsentratsioonile. Urbanistid hindavad hästi toimiva südalinna vajaduseks 5000 inimest ruutkilomeetrile. Jõukamates Euroopa linnades pole see tihti enam võimalik, kuna (rikkad) inimesed pole nõus elama 30 ruutmeetristes uberikes. Loosi lähevad kokku traageldatud 200-ruutmeetrised kodud, nii aga jääb inimesi vanalinnades aina vähemaks. See-eest Peterburi südalinn on tänaseni mehitatud peaasjalikult kommunaalkorterite, nn kommunalkade, asunikega. Hüpotees: Peterburi kesklinnas elab rohkelt inimesi, kelle jaoks kodune ümbrus pole hermeetiline muuseumikeskkond, vaid lihtlabane hoov, kus tekstilised roppused on iseenesestmõistetavad.

VIII Viimaks kõige praktilisem seletus asjade seisule. Peasüüdlasena tuleks näha 1990. aastatel noorte poolt massiliselt omaks võetud ameerika tänavakultuuri. Hüpotees: Peterburi täägilahingud on MTV muusikavideote (järel)kajastus ja need ei lõppe nii hea.