Portugali pidu meis eneses

Ühel sügisel pakkisime oma elamisse autosse ja võtsime suuna Lissaboni. Olime mõelnud, et kui me praegu välismaale ei koli, avaneb järgmine võimalus paarikümne aasta pärast, kui lapsed on suured. Portugalis ootas mind ees doktorantuur ülikoolis, mille olen välja valinud, sest lisaks atraktiivsele asukohale ja programmile peibutas see igakuise 960-eurose doktorandipalga ja õppemaksu hüvitamisega. Tundus hea pakkumine, ehkki mu abikaasa Christin muretses, et võib-olla on see neljaliikmelise pere ülalpidamiseks siiski liiga väike summa.

Enne seda reisi oli laste kõige pikemaks autosõiduks olnud Viljandi-Tallinna ots, mina sain aga vahetult enne teeleasumist load kätte. Värskes olukorras häälestud mõne päevaga uuele režiimile ümber, võtad omaks uue, ainukese ja seetõttu kalli reaalsuse. Poeg Tormile mõjus autosõit nii hästi, et tänaseni on tema üheks lemmikmänguks ummik, s.t üksteise taga seisvate mudelautode järk-järguline edasinihutamine. Kusagil Belgia kiirteel sain e-kirja, milles teatati, et ma ei pälvinud õppestipendiumi, aga kui soovin, võin oma kulu ja kirjadega õppima tulla. Ma ei julgenud seda pommuudist Christini ees õieti lagedale tuua. Mitte niivõrd selle pärast, et püsiva sissetuleku asemel ootas meid ees igakuine õppemaks, vaid närune oli tunnistada, et ma ei saanud kandideerimisega hakkama. Etteruttavalt olgu öeldud, et nüüd, kaks aastat hiljem, tean ma väga hästi, et enamike jaoks tähendabki doktorantuur üht etapiviisilist eneseusu allatampimise kuuri! Küsisin Christinilt, kas pöörame otsa ringi ja sõidame koju tagasi? Ta vastas nördinult, et meil ei ole enam kodu ja pealegi on see meie pulmareis. Leinameeleolu jätkus terveks päevaks. Järgmistel päevadel utsitasime teineteist heale tujule ning püüdsime naerda olukorra absurdsuse üle. Meid ootas ees riik, kus selliseid otsuseid antakse teada nädal aega enne õppeaasta algust! Olime enne reisi kokku leppinud, et kui läheme tülli vms, ei hakka me jonnima ja kohe kallistame. Oli hea meel, et see toimis algusest peale. Otsustasime, et tagasi me ei pöördu. Rehkendasime, et pulmadeks kingitud raha eest peame vastu aasta lõpuni, eks siis otsustame, mida teha. Õnneks saatsid meie autoreisi mitmed meeldivad ended, mis kannustasid jätkama. Toon ühe näite: Prantsusmaal telkides tutvusid lapsed meie kõrval ööbinud saksa perekonna pisipoisiga. Neli päeva hiljem peatusime kämpingus Portugalis, kus märkasin, et lapsed mängivad selle sama poisiga, kelle perekond juhtus samas kohas peatuma. Kas öelda lastele õpetlikult, et oo, milline tore juhus või pigem, et siin elus pole midagi juhuslikku?

Lissaboni esimesed kuud möödusid nii, et mina ajasin päeval paberiasju ning käisin õhtul koolis, samal ajal kui Christin hoolitses laste eest. Lihtne see ei olnud, sest sisseelamiseks olime suure hurraaga üürinud kolmeks nädalaks Airbnb korteri Alfamas, kus elu käib treppidest tänavatel ning parke naljalt ei leidu. Pärast esimest nädalat, kui Christin oli päeva jooksul mitu korda vankrit koos ühe jonniva ja teise magava lapsega kolmandalt korruselt alla ja üles tassinud, ning adunud, et ilma igasuguse tugistruktuurita (vanemad, vanavanemad, sõbrad, töökaaslased, lasteaed, mänguväljakud jne.) elu on masendav, saabusid esimesed kurbuse- ja kahetsuspisarad. Püüdsin olla lohutav, kuid olin ise samavõrd pahviks löödud lämmatavast bürokraatiast ja võõristavalt hierarhilisest ühiskonnast. Toon ühe näite: parkisime autot kodu lähedal, kuid ühel päeval seda enam ei olnud. Tuli välja, et “õnneks” oli teisaldajaks kohalik mupo. Kui masina priske trahvisumma vastu välja lunastasin, nentis ametnik, et no-jah, tegelikult seal ju keelavat silti polnud, aga on parem, kui välismaal registreeritud autod pargiksid linnaservas.

Christin otsis alguses tööd kohvikutes, kuid kõikjal vastati, et ilma keeleoskuseta ei saa. Mina võtsin vastu väljakutse hakata ingliskeelseks giidiks, viies läbi jootrahapõhiseid nn tasuta linnatuure. Minu karjäär jäi paraku üürikeseks. Kui ma bossilt küsisin, miks ta mu teenetest loobub, vastas ta “too many facts”! Püüdsin seda kriitikat komplimendina võtta, sest oma arust olin millegi ülivõimsaga hakkama saanud, kui olin kahe nädalaga õppinud võõras linnas ekskursioone läbi viima. Eks see free tours ongi üks paras komejant, mis minu iseloomule ei sobi, ehkki, kui perel on süüa vaja, siis võin ma mistahes klounaadi teha. Ootamatult selgus juba nädal aega hiljem, et mulle määrati Eestist õppestipendiumi, mis järel otsustasime, et me ei peaks lisaraha teenimise nimel ennast ja teineteist kulutama. Kavatsesime püüda elada distsiplineeritult ning viia kulutused miinimumini.

Kui üürisime endale täiesti tühja korteri, leidsime pea kogu sisustuse linnatänavatelt. Sel ajal tehti meie maja kuurides suurpuhastust, mis tähendas, et kõik naabrid tassisid oma ebavajaliku kola keset hoovi. Selle kola seast leidsime endale antiikse olemisega tabureti, koidest näritud, ent võrratult romantilise raamatukapi, ornamenteeritud metallist raamiga peegli ja muud träni. Mitmed nendest armsaks saanud esemetest tõime hiljem Eestisse.  Sellise mööblikogumise taustal kujunes laste jaoks enesestmõistetavaks, et ka mänguasjad ei tule mitte poest, vaid need tuleb ise üles leida, ehitada või välja mõelda. Säde ja Tormi eriliseks lemmikuks said tühjad pappkastid. Üks kord vedasin meie hoovi autosuuruse pappkasti, milles oli eelnevalt mootorratast transporditud. Kas te kujutate ette sellele järgnenud mängurõõmu? Kuna Säde ja Tormi olid selle kahe aasta jooksul teineteise ainumad ja parimad mängukaaslased – lasteaeda meil ei õnnestunudki neid panna –, kasvasid nad tohutult lähedasteks.

Talve hakul hakkasime viljelema dumpster diving’ut, mis tähendas, et  hilisõhtuti läksin ma matkakoti ja kummikinnastega üle linna ökopoodide prügikaste läbi kahlama. Alguses oli õudselt raske saada üle piinlikkuse- ja enesehaletsusetundest, mis mind valdas rahvarohketel tänavatel prügikasti kaant lahti tehes ja sinna häbelikult sisse piiludes. Paari nädala pärast polnud esialgsest valehäbist midagi järel, sest sain aru, et paljud poed on minusugustega arvestanud ning hoiavad tõelise prügi ja vabalt tarbitavad ülejäägid lahus. Ühel vihmasel õhtul jõudsin poe tagaukse juurde just siis, kui töötajad olid lahkumas. Nad vabandasid, et täna ülejääke polnud. Vastasin, et pole midagi, eks ma otsin edasi. Selle peale pistis üks töötajatest käe oma kotti ning ulatas sealt mulle ühe mahla ja õlipudeli, mis ta ise mahakantud toidust kaasa oli võtnud. Järgmistel kordadel kutsusid nad mind enne toiduainete prügikastidesse viskamist nende laoruumi, kui sain valida, mida kaasa võtta. Nendega mul vedas, sest mõned teised kauplused solkisid vihase meelega isegi kõige korralikuma toidu ära. Neil õhtutel tutvusin kümnete teiste tudengite, rändurite, punkarite ja ökofännidega, keda ajendasid dumpster dive’ima väga erinevad põhjused ja tõekspidamised. Sõbrunesin isegi terve brigaadiga, kes kogus toitu populaarse kogukonnamaja köögi tarbeks, kus pakuti ühe euro eest lõunasööki. Ent õhtupimeduses tegutsesid prügikastide juures ka üsna jubedad skinheadid, kelle käitumist ma ei osanud ette arvata ning turvalisuse kaalutlustel naasin mõnel õhtul koju tühjade kätega. Lisaks sellele, et meie pere toidueelarve kahanes poole võrra, oli selles tegevuses midagi erutavalt ürgset (à la jahilkäik), mis perele palju lõbu ja närvikõdi pakkus. Elu muutus gastronoomiliselt köitvamaks, sest kunagi ei teadnud, millest ja kuidas järgmine kord süüa teeme. Ehkki jah, üks kord, kui tulin koju paarikümne brokkoliga, sõime nädal aega jutti püreesuppi, mis lapsed ilmselgelt närvi ajas! See-eest teine kord tõin koju 15 kg kvaliteetset riisijahu, mis tähendas mitme kuu jagu võrratuid pannkooke!

Kui esimesel aastal tuli Christinil rohkem lastega aega veeta, siis teine aasta algas nii, et tema käis kolm kuud hommikust õhtuni kursustel. Mina jändasin sellel ajal lastega, tegin süüa ja kui abikaasa koju jõudis, kihutasin kooli, sest doktorantide seminarid toimuvad “tööelu” respekteerivalt seitsmest kümneni õhtul! Lisaks leppisime kokku, et nädalavahetus on see aeg, kui mina töötan raamatukogus. Targemad inimesed manitsesid, et ega Piiblis ilmaasjata ei manitseta pühapäeval puhkama, kuid õnneks saime tagasilöökideta hakkama. Meie puhkusepäevad olid siis, kui keegi kodustest juhtus külla tulema: sellel ajal püüdsime õpingud ja töö sinnapaika jätta ja võtsime lähedastest viimast. Kui võrrelda seda, kuidas mina ja Christin lastega aega veetsime, siis põhiline erinevus oli selles, et kui lapsed olid isaga, tegid nad kõikvõimalikke väljasõite, avastasid koopaid ja külastasid muuseume. Üks kord lastega Sintrasse sõites otsustasin kaasa võtta ka meie austria sõbranna kolmeaastase poja Leoni, kelle jaoks oli see üldse esimene kord terve päev perest eemal olla. Kui uhke ja õnnelik ta oli, kui ta päeva lõpuks oskas mulle ja lastele mõningasi eestikeelseid käsklusi (tule! vaata!) jagada. Kui lapsed olid Christiniga, püüdis ta vastupidiselt juurutada rutiini ning säilitada vähemalt aimduse sellest, et kusagil (tulevases lasteaias) eksisteerivad konstandid nagu päevauni, puhketund või mängimise- ja lugemiseaeg. Eks me tegelikult sõitsime ka neljakesi päris palju ringi, nii Portugalis kui Hispaanias. Tegime südame kõvaks ja võtsime selliseid väljaminekuid kui hädavajalikke investeeringuid, mis on meie jaoks prioriteetsemad kui riided, tehnilised vidinad või muu meelelahutus.  

Meie rännak kestis kaks aastat. Tundub, et see on paras aeg õrritavaks seikluseks, sest kolmas aasta võib tähendada juba sisseelamist ja “päriseks” kolimist. Minu jaoks oli tagasitulek kergem, sest igatsesin siinset akadeemilist keskkonda. Christini jaoks oli lahkumine raskem, sest seni domineerinud emarolli asemel tähendas Lissabon tema jaoks loomingulist avanemist ja kalleid uusi sõpru, kellega koos luua. Kui nüüd sõbrad-tuttavad minult küsivad, kuidas Lissabon oli, satun vastates hätta. Lihtne oleks öelda, et oli nagu paradiisis, aga tegelikult oli ju kohati kohutavalt raske. Pealegi ei sobi taevaliku eluga kokku kõigi pereliikmete ääretud eneseohverdused, mis ühise heaolu nimel teha tuli. Aga nüüd ma kõlan nagu meid oleks Siberisse küüditatud! Selles mõttes oli tegu ikkagi vabatahtliku paradiisiga, hirmus privilegeeritud olemisega, peoga meis eneses, mis on võimalik, kui sa oskad ja tahad niiviisi elada. Kuidas see kõik paarisuhtele mõjus ja mis mõju see võib meile tulevikus avaldada? Ma arvan, et suurepäraselt. Kui sa oled põhimõtteliselt hommikust õhtuni kriisisituatsioonis (olgu siis majanduslikus, sotsiaalses, psühholoogilises, töö- või koolialases), siis sa pead endaga väga palju vaeva nägema. Kasinates tingimustes õpid väärtustama vähest ja olulist, ent ka usaldama elu ja oma kaaslasi. Eestist saadetud toidu- ja kingipakid mõjusid lastele just nagu 90ndate alguse rootslaste humanitaarabipakid, mis meeletult rõõmustasid. Ent kui kõigest oli kopp ees ja tundsid, et vajad edasiminemiseks vaheldust, said peagi aru, et sul pole kuhugi põgeneda, et need kolm inimest sinu ümber ongi kogu maailm, mida ei ole võimalik selja taga jätta. Mõistagi sa teed omad järeldused ja hindad seda kooslust veel rohkem kui kunagi varem.

Tallinn,

august 2018