Tartu müürilehtedest, 1. osa

1920. aastal, Pallase asutamise aegu, otsustasid kolm noort kunstnikku Ferdi Sannamees, Felix Randel ja Eduard Wiiralt välja anda linoollõigete albumi. Linoollõigete valmistamine oli käepärane ja odav, lõigetest tõmmiste tegemine aga märksa kallim ja keerukam. Suuresti Sannamehe initsiatiivil hangiti vajalikul hulgal paberit ja sokutati ennast Mattieseni trükikotta (ehk siis kusagile Plink Plonki alla keldrisse) äratõmbeid tegema. Sannamees muretses paberid, Wiiralt pani klišeed paika ja Randel väntas masinat. Muide, osa Mattieseni trükitehnikast on tänaseks jõudnud Pärmivabriku trükikotta, ehk on ka jutuks olev käsipress Presspärmi valdustes. Igal juhul – paar nädalat hiljem ilmusid albumid Postimehe kaupluse vaateaknale. Mõne kuu pärast neid enam ei olnud, ju olid kõik välja müüdud, järeldasid noored kunstnikud. Sellest, kas Sannamees müügist teenitud rahaga paberikulud katta suutis, ajalugu vaikib. Möödus aastat viisteist ja Randel kuulis kunstiajaloolaselt Julius Genssilt järgnevat (tsiteerin Randeli Heini Paasile antud intervjuust): “Kas te teate ka oma linoolalbumite saatusest? – Lähen kord 20nda aasta sügisel Tartus ühte vürtspoodi. Näen letil Wiiralti, Sannamehe ja teie albumit. Küsin kaupmehelt, kas need on müüa? Ei! Need on pakkimise paberiks, vastab tema. Ostsin siis kaaluhinnaga kõik need albumid ära. Küsitlemisel selgus, et kaupmees oli albumid ostnud raamatukauplusest makulatuurina. Jooksin seepeale kõik Tartu vürtspoed läbi. Päästsin, mis päästa sai. Kuulsin veel, et albumeid oli nähtud ka Tartu rupskiturul. Läksin ka sinna ja nägin, et kalanaistel oli albumeid letil. Ütlesin, et mina ostan need ära. Nad ei tahtnud algul müüa, ütlesid, et olla hea paber heeringate pakkimiseks. Lõpuks saime siiski kaubale.” Võin eksida, aga minu arust on osad nendest “pakkimise paberitest” kõrvuti Otto Dixiga eksponeeritud Tartu Kunstimuuseumi praegusel Pallase näitusel. Välja on pandud Sannamehe “Ülikool” ja “Agul”, Wiiralti “Töölised” ja “Baleriinid” ning Randeli “Agul” ja “Pargis” – kõik aastast 1920.

Lugu eesti esimestest linoolalbumitest (varem olid ilmunud veel Ado Vabbe ja Paul Liivaku albumid) meenutab mulle plakatikunsti kaduvat iseloomu. Mäletan kui ilmus Müürilehe esimene number (siiani kõige taibukama ja kunstiväärtuslikuma kujundusega – lehe võis lahti voltida ja plakatina, s.o müürilehena seinale riputada), siis parajasti oli Eha tänava poistekambal käsil järgneva Vastiku Disko korraldamine. Plakatite tegemine toimus tavaliselt Juka K. Rüütli tänava korteri esikus. Too kord tuli kellegil “geniaalne” plaan teha plakatid Müürilehele (plakatite tegemiseks kasutasime reeglina šablooni ja aerosoolvärve). Nii muretseti “trükikotta” hunnik Müürilehti ja “trükkimine” võis alata. Ei tea mitmekümnenda plakati juures otsustati ühiselt, et aluspaber on liiga värviline ja õhuke ning jätkata tuleb vanal heal pruunil jõupaberil. Korteri esikus peaks tänaseni vedelema pool Müürilehe esimesest tiraažist. Plakatiteks muudetud Müürilehtedega köeti juba samal õhtul ahju. Võib-olla on samamoodi ka “tervete” lehtedega käitutud.

Veel omast kogemusest. Sõber Kaarel V. korraldab Tartus NO teatriga sarnast poliitilist massinäitemängu nimega Kongress. Mõned kuud tagasi kurtis ta mulle oma kurba saatust, et on plakatite ülespanemisega jäänud üksi ning lisaks tegutsevad linnas inimesed, kes tema tööd nullivad. Kuid enne veel kui Kaarli loo lõpetan, tuleb teha üks kõrvalepõike. Nimelt on plakatite üksipäi üles panemine väga närune tegevus: hakkab igav, plakatid ei taha seinale jääda, puudub kõrvalolija kriitiline pilk ning kiiresti lahtub riskialtis initsiatiiv, mis riputaks müürilehed “ohtlikematesse” kohtadesse. Palju tulemuslikum on plakateid üles panna mitmekesi. Kodust tuleb lahkuda südaöö paiku (siis on inimesi tänavatel vähem ja pärast paaritunnist plakatite panemist jõuad veel lokaalis sümboolse õlle juua) ning tegutseda tuleb südamerahus, nagu oleksid tavaline teetööline keskpäevases Tartus. Siin tuleks täpsustada, et on üritusi, mille puhul plakatite jagamine toimub tsiviliseeritult ja päevasel ajal (Müürilille täika, Uus Teater, Tartu lood) ning on sündmusi, mille puhul öine romantiline guerillandus kuulub peo juurde niisama olemuslikult nagu helisüsteem ja baar. Viimaste hulka kuulus ka VD, mille puhul öine plakatikunst pidi ühelt poolt tagama (ebaausate võtetega) suure publikumenu, kuid teisalt edastama linnakogukonnale ka teatava loosungi, mis VD inimestega kaasa tuleb. Aga tagasi Kaarli juurde. Sõitis tema, plakatirull kaenlas, mööda öist Tartut ning vastu jalutas tüdruk, kel samamoodi plakatid kaenla all ning teatas: “Oh, sa kogud ka plakateid?!” Kaarel oli ilmselgelt pettunud ega teadnud, kuidas tütarlapsele seletada, et viimane tema tehtud tööd tühjaks muudab. Huvitav, kui palju Tartus selliseid kollektsionääre leidub?

Kogusin Tallinnas keskkooli ajal flaiereid ning lõpetasin siis, kui toaseinale neid rohkem ei mahutunud. 2008. aasta sügisel otsustasin hakata igast Uue Nooruse korraldatud üritusest ühe plakati kõrvale panema. Plakateid kogunes ja kogunes, siis tulid külmad ilmad ning keegi ei viitsinud ega raatsinud ega eriti saanudki korralikku hakatispaberit ahju kütmiseks muretseda. Suve alguseks oli mu kollektsioon ära põlenud. Sellest oli maru kahju juba 2009. aasta jõuludel, kui EKAs toimus Uue Nooruse matus-näitus ja VD plakateid otsustati eksponeerida raamitult (institutsioonikriitiline eneseiroonia). Sellega seoses jäi eelmisest sügisest meelde Kunstnike Liidu (võin eksida) abipalve EKA foorumis – ees ootas 80ndate aastate nõukogude plakatikunsti näitus Moskvas, aga Eesti poolt polnud midagi üles panna, paluti abi “erakogudelt”. Tänapäeva plakateid on aga märksa lihtsam koguda – kõik on arvutis. Valdav enamus Tartu plakateid valmistataksegi arvutiga, linnaseintele jõuavad need tööd tänu printeritele. Tunnistan, et minu poolehoid kuulub esmajoones “käsitsi” valmistatud müürilehtedele ning seejärel arvutiga loodud plakatitele, mis kasutavad täiel määral ära tehnoloogia filigraanseid võimalusi. Muide, Tallinnast on hea näide klassikalise trükikunsti kohta Kunstihoone ja Polümeri trükikoja koostöö. Loodetavasti leiab ka Pärmivabriku trükikoda endale mõne sellise “meediapartneri”.

Tartu plakatite peamine esinemiskoht on kesklinn, mis jaguneb kultuuri- ja toitlustusasutuste siseseinteks, tänavapildi ametlikeks ja poolametlikeks plankudeks ja ülejäänud seinaks, kus müürilehed ei ole lubatud. Igal seinal on omad kombed ja määrused. Ülikooli raamatukogu reklaamtahvlitel näeb tava ette, et veel toimumata ürituse plakatile teine inimene oma plakatit ei kleebi. Kui uus plakat ära ei mahu, siis tuleb vaeva näha ja nihutada eesolevaid. Selline reegel ei laiene fuajee esimesele plangule, mille uudisväärtus on kõige kõrgem. Sellel esineb vaos hoitud vandaalitsemist. Ise olen sellest püüdnud hoiduda, sest pinnal on akadeemiline maitse. Mõned korraldajad on minu silmis seetõttu oma resümeele liiga teinud. Raamatukogu juures on Kitsas tänav, kus nurgapealse maja sein on traditsiooniliselt plakatilembeline olnud. 2008. aasta paiku otsustas majaomanik kaose ära lõpetada ning edaspidi tohtis seina kasutada ainult raha eest. Hiljem ilmus protestiaktsioonina seinale mustvalgetest fotodest koosnev pildikogu - avalik sein muudeti anonüümseks perekonnaalbumiks. “Tänu” mööduvate inimeste initsiatiivile vabastati sein juba järgmiseks päevaks mõnesajast ebaseaduslikust fotost. Tänaseks päevaks on majaomanik ümber otsustanud ning sein vohab jälle plakatikunstist. Müürilehtede meelepäraseim koht kesklinnas on Werneri kõrval olev värav, mille puhul paberist kultuurikiht küll niisama paks on kui kõrval asuva maja sein. Sellel seinal on plakatipanejatel õigus mõistuse piires omavolitseda. Tänu sellele tekivad seinale kohati lausa suurepärased kompositsioonid. Näiteks täitsid ühel ööl täitsid ürituse “Tartu sucks, minimal rocks” autorid oma mustvalgete plakatitega kogu seina malelauamustriliselt. Järgmisel päeval kleepisid teitse ürituste korraldajad plakateid ainult malelaue “mustadele” ruutudele. See “vaba” sein kasvatab samas ka koolipoisilikku vägivalda. Üks kord ajas konkureeriva ürituse südi vastupanu maksa päris tulipunaseks – üksteise plakateid tuli üle kleepida nädal aega jutti. Selline sabotaaž ei mõju rahakotile ega närvidele hästi. Imelikul ja õnnelikul kombel ei olnud meie kambal kunagi õnne oma “vaenlasega” kohtuda. Küllap oleksime kohtumise korral lihtsalt sõbrunenud ja edaspidi oleks lahinguhasarti seetõttu vähem olnud. Kesklinna seintest tooksin veel välja Athena väikse plangu, erinevad elektrikapid ja Super Alko trepikoja reklaamseina. Nende nimel käib pidev võitlus, kuigi kohad on nirud – pidevalt sopased, narmendavad ja üle soditud. Võimaluse korral seadustaksin nendel ainult aerosoolvärvipõhise plakatikunsti.

Lisaks on südalinnas veel alternatiiv.tartu spetsiaalselt plakatite jaoks mõeldud reklaamplangud. Nende olemasolu kinnitab seda, et Tartu on linnaruumilises arengus Tallinnast valgusaastaid ees. Aga see plangu-eelis on pisut kahtlane – isiklikult ei ole ma nendele seintele ühtegi plakatit klammerdanud. Tundub nagu liiga lihtne ja käsitsi tehtud plakati suhtes ebaaus, mõjudes teataval määral etableeruvalt. Arvan, et alternatiiv.Tartu plangud on märgid “põhjamaastumisest”. Alternatiiv pole enam kellegi tagatoakunst, vaid värske mõtlemine on vähemalt ühes Eesti linnas muutumas teedrajavaks suunaks. Piltlikult öeldes näeb olukord välja järgmine – selmet öösel rattaga ringi vändata ja oma aega seinte salaja täis kleepimisele kulutada, võib nüüd autor ööläbi kodus istuda ja end disainerina lihvida. Hommikul postitab ta plakati võrku ja toob südamerahus mõned eksemplarid ka linnarahvale eksponeerida. Mis aga ei tähenda, et öised boheemlastest guerilla plakatikunstnikud kuhugi ära kaoksid – sellised tegelased on kultuuriliselt vajalikud linnakõhus kääriva peeru välja laskmiseks. Üldse tuleks plakatikunsti kohta öelda, et see kndlasti ei ole ühiskonnale vastanduv subkultuur, vaid pigem vabatahtlikult fookusest väljas olev kunst, mille eesmärgiks on estetiseerida igapäevaelu. Tühjad seinad muudetakse kunstisaalideks ja teose kõrvalt saab nagu muuseumis lugeda, mis see või teine teos endast kujutab. See, kas õhtune kontsert on samuti elu estetiseerimine, on juba oma ette küsimus. Kesklinna plankudega seoses lisaks veel seda, et alati teeb südame soojaks, kui kohtan mõnda plakatit kusagil “äärelinnas” nagu Karlovas ja Supi- või Annelinnas. Elav linn ei tohiks piirduda kesklinnaga.

Siseruumid on plakatikunstile üldiselt igavamad. Ühikatest mõjub inspireerivalt Narva mnt vana ühikas, sest seal on reklaamsein alati tühi. Uute ühikate seinad on kurnavalt reglementeeritud (tihti otsustab majavaht ise, kuhu ja millal ta plakati üles paneb), nendesse plakatit alati ei viigi. Suure eelarvega ürituse puhul on aga iga peolise hing arvel ning siis ei tule mitteviimised kõne alla. Laias laastus on aga plakatite mõju publikuhulgale mulle tänaseni selgusetuks jäänud (kuigi Peeter M. Pärmivabrikust on öelnud, et Tartus on nii – mida rohkem nimesid plakatile paned, seda rohkem inimesi peole tuleb). Niikuinii on esmatarbe informatsioon võrku kolinud ja räägitakse, et inimesed otsustavad väljamineku üle selle järgi, millised inimesed on facebookis oma ilmumisest märku andnud. Plakatikunstil on inimeste mobiliseerimisel mängida teistsugune roll, selleks on sündmuse visuaalse identiteedi loomine. Visuaalne väljendus kannab endas ürituse autorite (Tartus on korraldajad ja plakatikunstnikud enamasti samad inimesed ning klassikaline autoriplakat, mille puhul elukutseline kunstnik on kusagil omaette tegutsev instants, on kadunud pea täielikult; ainsa nähtava erandina võiks välja tuua Martin Rästa, kunstnikunimega mammut) väärtuseid ja hoiakuid, millega vastava ürituse külastaja end samastab.

Palusin tuttavatel korraldajatel-plakatikunstnikel jagada oma arvamust Tartu müürilehtedest. Pikemad vastuseid sain Müürilille täika korraldajalt Nele Tammeaiult ja tantsuõhtu Melodroom ühelt korraldajalt Jürgen Tammelt. Et mõlemad vastused olid kaunis põhjalikud ja kõnelevad ülevaatlikult “olukorrast riigis”, siis otsustasin needd mõlemad täies mahus välja tuua. Esmalt Nele:

“Plakatite kujundused olen teinud kõik mina, selle erandiga, et logo töötas välja Teele Strauss (lõpetanud Kõrgemas Kunstikoolis meedia, praegu EKA joonistamine). See logo on saanud Müürilille näo kujunduses väga suure osa. Osa plakateid on saanud ka ainult logole ja värvidele üles ehitatud.

Aga Müürilille alustades tahtsin plakateid ise tegema hakata, mitte paluda oma andekaid kujundajatest sõpru, kuigi mul ise väga kogemusi ei olnud. Seda väga isekatel põhjustel. Ise tegelen peamiselt fotoga ja mõtlesin, et see oleks hea viis oma töid n-ö avalikult näidata. See on ka plakatikunsti eesmärk, andes võimaluse esitleda plankudel ja seintel kunsti.

Kui läbivalt Müürilille plakateid vaatan, siis alguses olid need ikka amatöörlikud ja kohmakad, aga vaikselt-vaikselt on ikka paremaks läinud. Päris oma joont ei olegi välja kujunenud, kuid mingi iseloomulik nägu neis kindlasti on. Foto ei olegi alati sisse tulnud, sest vahel on plakati tegemine läinud väga kiireks ja foto + plakatiformaadi + teksti sidumine on mulle endiselt probleem, millele head lahendust proovin leida. Ise väga naudin, kui näen, kuidas on plakatitel seda hästi suudetud lahendada.

Endale meeldivad ikka just need fotodega plakatid. Erki käest küsisin, tema lemmikuks oli viimane uduse maastikuga. See Lada laadaplakat oli (silmnähtavalt) Erki idee, seega see sai erandiga ka hoopis teist nägu. Aga eks need plakatid ongi mingi segu meist endist.

Ahaaa, kohmakus on tegelt vahel päris lahe, pigem vaatan naljakaid, natuke ebaõnnestunuid plakateid, kui neid standardseid suuretiraažilisi jubedusi. Eks ma seda võtsin tegemisel arvesse ka, et Müürilille plakat võiks olla omanäoline, aga selle teostus ei pruugi õnnestuda.

Samas ma olen väga rahul, et sellise tee valisime, sest üha enam tuleb inimestelt vastukaja, seega võib järeldada, et inimesed märkavad neid ja neil on mingi iseoomulik joon.

Kui üldiselt tartu plakatitest rääkida, siis ise olen ikka kõige rohkem mammuti ideoloogiast mõjutaud. Seega plakat ei pea edasi andma infot stiilis suur kiri + taustapilt. Kui plakat on ise huvitav, leiab ka info üles. Jazzlessonsi plakatid on ikka täiesti ainulaadsed ja alati hästi värsked. Ootan põnevusega järgmist! Lauri järvlepp tegi Motelile ka laheda jänesega plakati, mis minu arvates väga mõjuv oli http://kultuuriaken.tartu.ee/epic.php?id=1225875811 . Kindlasti on Tartu tänapildile hästi omased ka uuenooruse šablooniplakatid. Jällegi väljunud sellisest tavalisest plakatiformaadist.

Lahe kui tänavapilt on kirju!