Toomas Thetloff & Taavi Piibemann

Gregor: Kas mõistan siis õigesti, et Schrödingeri kassi seletus on umbes, et kohvris on kass ja mürk, siis mingil suvalisel hetkel me ei tea, kas kass on juba surnud või mitte? Kass vs mürk tulemusest saame teadlikuks ainult läbi vaatluse. Tiit Kändleri sõnadega: “Ometi teame, et kass ei saa olla korraga elus ja surnud. Kui avame kasti, veendume ju ise, et kassiga on lood nii või naa. Tuleb välja, et kassi päästab või hukutab meie pilk.”

Rebeka: Ma ei tea, kes on Schrödinger ja mis kass. Või heaküll, guugeldasin asja, tegemist on viitega Erwin Schrödingeri (väljamõeldud) kassile 1935. aastast. Tiit Kändler on Eesti Päevalehes kirjutanud Schrödingeri ambitsioonist välja töötada ilus teadus, ning et tänu kassi-näitele muutus paljude inimeste mõtteviis: vaatlus muudab maailma (otsustab elu või surma), kas tahame seda või mitte. Kvantmehhaanika tõlgendab mürgiga radioaktiivses kastis olevat kassi korraga elusa ja surnuna. Ütleme, et füüsikat ma tõesti keskkoolis ei jaganud, nii et minu poolest võib see kass seal kastis olla elus või surnud – maailmale on ta kadunud niikuinii, sest avamine – mis tähendaks samavõrd kassi tapmist kui tema päästmist – on igal juhul karm tegu. Kus on loomakaitsjad!? Kas laborirott oleks äkki parem loom olnud või on see osa Schrödingeri teaduse ilust, et kasti on pandud kass, üks armastatumaid lemmikloomi? Kas Piibemann ja Thetloff on pannud kasti kassi pildi, karbil on ometigi kirjas, et sees on fotopaber ja ilmutusvahendid.

Gregor: Muide, kui Kändleri sõnul võib paikneda Schrödingeri kasti sisemus kahes kohas, siis Piibemann-Thetloff on oma füüsikas veel kaugemale läinud, nagu kirjutab seletus kastil, on sisul neli võimalikku kohta.

Rebeka: Ma saan aru, et kastil on neli võimalikku saatust. Kas foto ilmutatakse, hävitatakse ühes või teises vales valguses avamisega või jäetakse kinni. Kunstnikud püüavad omaniku panna osaliselt sarnassese olukorda Schrödingeri kassi kasti avamisega, ainult et kuna tegemist pole elu peale mänguga, muutub kõik.

Gregor: Tõden, et minagi füüsikast palju ei tea, kuigi tõtt-öelda polegi see selle teose mõistmise juures kõige olulisem. Mulle meeldib rohkem taga ajada teoste kultuuriloolisi niite, millest paraku kunstnikud küll alati teadlikud ei ole (s.t mul on kalduvus asju üleinterpreteerida või unustada nähtav ning seletada nähtamatut)...

Rebeka: Aga nähtamatust tulebki ju rääkida, sest selles peitub tavaliselt teose kunstiline osa. “Väikse printsi” rebanegi teab, et “Oluline on silmale nähtamatu.”

Gregor: Just! Seega, kohvriga seondub mulle kõikide laegaste ema - Pandora laegas. Laegas, mida ei tohi avada, mille avamisega on seotud risk. Kohver on aga detektiivide ja diplomaatide atribuut, mõeldud mingisuguse materiaalse või vaimse varanduse transportimiseks.
OK, tüiltan lugejat veel sümbolis(eeri) mi(se)ga. Laekas on meile teadaolevalt säritatud paber, erineval kujul hõbedat ja miski eriline vedelik. Paber on habras reaalsuseasendaja, hõbe, igavene Teine, on ihatud kuulsus, mis lööb inimesed mõnikord arustki ära.

Rebeka: “Schrödingeri kasti” võimalik sisu viib meid jällegi hetkeks fotoajaloos tagasi punkti, kus ilmutamine toimus pimikus mürgiste aurude vahel käsitsi (vt näiteks filmi “Anna” 1967, kus linn otsib tütarlast fotosuurenduse abil). Praegu aga on kõik väga puhas ja n-ö tervislik – viid filmi ilmutada ja tunnikese pärast saad ilmutatud filmi ja CD-plaadi digitaliseeritud piltidega. Kuigi väga trendikas ja omapärane on asju ise teha.

Gregor: Omamoodi paradoks - tundub, et Eesti on nn “fotokunstnikke” täis (sama kuulsin ka Ukrainas, et foto on eriliselt populaarne ja kõik nimetavad oma töövilju kunstifotograafiaks), aga pimikus viimistlevaid fotograafe on ainult käputäis. Kuigi, eks Photoshopistki saab kunagi anakronism. Ometi ümbritseb pimiku aura kasti sisu nagu klaaskirst Lumivalgukest! Noh, et ükskõik mis kirstus ka ei oleks, võime arvata, et see on surnud ja hirmus, kuniks inimese kätesoojus selle üles äratab.

Rebeka: Ma arvan, et see on kõige poeetilisem võimalik lähenemine “Schrödingeri kastile”!

Gregor: Haha, aitäh! Tundub, et Schrödingeri kass loob ja kirjeldab inimlikku ootusärevustunnet. Kohver oleks nagu kellavärgiga pomm: “Millal ta juba ...!” Aga ütle ausalt, kas sind huvitab, mis kasti sees on? Teeb see sind uudishimulikuks? Mind näiteks ei tee. Paneb lihtsalt kuidagi muhelema.

Rebeka: Alguses valdas mind mõningane uudishimu, aga kuna mingisugust vihjet kasti sisule peale fotoilmutusjuhiste pole, kadus huvi peagi. Mind pole fotode juures peale vaatamise eriti ükski tegevus kunagi paelunud. Lootsin ka huvitavat fotot, aga see fototehniline segadus, mille Thetloff-Piibemann kunstiteadlaste tehnikateadmiste kontrolliks loonud on, mõjub ausaltöeldes eemaletõukavalt nagu keskkooli füüsikatunnid.

Gregor: Küsin otse, kas see on Sinu arvates hea teos? Võrreldes nii teiste Artishoki näituse teostega või võrreldes ka kunstnike varasemate teostega?

Rebeka: Ma leian, et AB kõik näitused on head, kui neile heatahtlikult läheneda ning suurem osa on mittemidagiütlevad, kui neile läheneda ükskõikselt – kuraatori ambitsioon näidata noore kaasaegse kunsti hetkeseisu selles mõttes täiesti toimib! Thetloff-Piibemanni teos on huvitav detektiivi seiklus, aga mäng oleks mulle põnevam, kui kunstnikud annaksid pisut rohkem viiteid, näiteks saatetekstiga, milliseid jälgi on võimalik ajada, milliseid nad ise ajavad. Kunstnike varasemate teostega võrreldes jääb teos (kunstnikele omase lakoonilisusega) minu jaoks hoomamatuks, ehk isegi poolikuks. Aga kuidas Sina seda hindad?

Gregor: Minu arvates on see teos võrreldes Piibemanni või Thetloffi eelnevate teostega nõrk. On muidugi selline vastuolu, et isegi teos, mis sulle esmapilgul ei meeldi, muutub artiklit kirjutades südamelähedaseks – pühendad talle ju nii palju aega; aga kui oleksin kohanud Schrödingeri kasti näiteks augustis EKKMi “Next to Nothing’il” oleksin selle sügavama tähelepanuta jätnud. See-eest Thetloffi “Ideaalmaastik” (suur maailmakaart, sellised nagu geograafia klassis olid, ainult et ilma Venemaata) samalt näituselt hõivas küll pretensioonika koha minu mälus. Üldiselt kirjeldavad Thetloff-Piibemanni kasti hästi prantsuse kriitiku Jean Bazaine’i sõnad Duchamp’i pea sada aastat tagasi eksponeeritud klaasikillu kohta: “Segadust tekitav ese - see on esimene samm kunsti suunas.”