EKA vana maja
–
Jutustus EKA vana maja kunsti päästmisest. Kirjutasin n-ö tunde pealt ja ühe ropsuga, sellest ka vead, kordused ja emotsionaalne keelekasutus. Tahtsin kõik ühe korraga kirja panna, sest mõned päevad hiljem sõitsin Peterburi õppima.
Avaldatud Artishokis, 04.01.2011. http://artishok.blogspot.com/2010/09/eka-vana-maja.html
Avaldatud Artishokis, 04.01.2011. http://artishok.blogspot.com/2010/09/eka-vana-maja.html
2010. aastal lammutati EKA kauaaegne kodu Tartu maantee alguses. Järgnev jutt ja pildimaterjal on järelehüüe kaunile majale ja üldse üliolulisele ruumile. Kirjutas ja pildistas (kui pole teistmoodi märgitud) Gregor Taul. (Kui keegi tahab veel oma fotosid jagada, siis saatke need gregortaul@hotmail.com, lisan need siia)
Astusin EKA magistrantuuri 2009. aasta sügisel, seega jõudsin vanas majas õppida vaid pool aastat, mis on loomulikult tühine võrreldes paljude teiste tudengite seal veedetud mitmete aastatega, rääkimata siis õppejõudude aastakümnetest. Ja ega ma enne EKAsse õppima tulemist selles majas eriti käinud ka ei olnud. Olin mõned korrad sööklas praadi söönud ja kirjutasin muist oma Tartu Ülikooli bakalaureusetööst EKA raamatukogus. Puumajas olin käinud vaid korra maalitudengite peol. Mainin üürikest tutvust, et lugeja teaks, et ma pole see päris õige inimene kirjutama kadunud maja nekroloogi. Selliseks kirjutiseks on palju teisi inimesi ette nähtud ja nende suled tuleb ära oodata. Kuigi ma hästi ei mõista, miks pole seni keegi maja järele hüüdnud. Põhjendan seda vaikimist häbi- või piinlikkusetundega, et midagi nii olulist nii brutaalselt lammutati. Loodan, et kirjutajaid hoiab tagasi vähemalt häbi, mitte ükskõiksus või minnalaskmine.
Miks lammutamine nii loll tegu oli?
Peamise etteheitena tooksin välja mitmel pool kõlanud argumendi, et kui eesti kunsti ajalugu on vaevu 150-aastane (Köler alustas Peterburi Kunstiakadeemias õpinguid 1848. aastal), siis on põhjendamatult barbaarne pühkida maamunalt hoone, mis on seda noorukest kunsti mahutanud iseseisvalt pea sada aastat. EKA vana maja Gonsiori tänava poolse osa varaseim kihistus (kihistus sellepärast, et iga uue ümberehituse korral jäeti eelmine täieliselt uue sisse alles) ehitati 1885. aastal Riikliku Tütarlaste Kroonugümnaasiumi tarbeks. 1917. aastal kolis nimetatud majja Riigi Kunsttööstuskool. 1922 - 1923 lisati sellele hoonele arhitekt Tõnis Mihkelsoni projekti järgi kolmas korrus ning mansardkorrus. 1965 - 1974 läbis toonane ERKI järgmise uuenduskuuri, vana maja ümber ehitati Peeter Tarvase projekti järgi uus korpus ning hoonele lisati veel uus tiib vstibüüli, aula ja rohkete töökodadega.
Kunstikoolimaja 93-aastase ajaloo kestel ladestus nähtavatele ja vähem nähtavatele riiulitele, seintele ja seinapragudesse, toanurkadesse, keldriurgastesse ja pööningusoppidesse hindamatu kogus maale, freskosid, sgrafiitosid, plakateid, kirju, skulptuure, graafilisi lehti, ajakirju, raamatuid, nikerdusi, vihkamisi, armastamisi, helisid, vaime ja filmirulle. Maja sisemus oli nn geeniuse väli ja geenius ei tähenda mitte tingimata kahe käega paralleelselt maalivat Leonardot. Võiks ju luuletada nii ja naa, et mis see kihistus seal kõik tähendas, aga mõte peaks sõnadetagi igale kunstitudengile arusaadav olema - traditsioonidega hoones on headel ideedel silmaga nähtav vundament. Tahtamata kommenteerida tulevase EKA maja arhitektuurilist sobivust või funktsionaalsust, ütlen lihtsalt, et selles majas õppivad inimesed on mälust samamoodi klaarid ja läbipaistvad nagu nende koolimajagi. Ja nii järgmised kakskümmend aastat vähemalt. Minu arust oli maja lammutamine üüratu rumalus.
Lootusetu pöördumatu
Küllap oli EKA lammutamine üks järjekordne vältimatu lõpuga lugu, mille puänt oli sisse kirjutatud juba selle algusesse. Tagantjärele pole ju kuigi raske seletada Sakala keskuse, Linnahalli, Tatari tänava puumajade või Pronkssõduri kadumist. Nii pidi lihtsalt minema, ka EKAga, sest see, 1) et maja Teises maailmasõjas püsti jäi, oli niigi jumalik kingitus ja kauaks seda armu ikka jätkuma pidi; 2) et maja 70ndatel “koledaks” polsterdati tingis nullindate “ilusa” silma, mis koleda kõrvaldab; 3) et Ando Kesküla 90ndatel EKA naaberkrundi (mis oli planeeritud kooli laienemiseks) City Plazale maha parseldas, oli kümnendile nii omane tegu, et nullindatel ei jäänud muud üle kui vastata endale nii omase teoga – s.o klaastahuka ehitamisega. Persse. Mõttekäik on lõtv ja fatalistlik, kuid tõin selle sisse, et vähemalt endale kinnitada, et EKA uus maja pole akadeemia juhtkonna või rektori geniaalne sooloprojekt või lahinguvõit ministeeriumide üle, vaid lihtsalt üks järjekordne tobe ja õpetlik ajastu märk. Samad inimesed, kes ihu ja hingega kaitsesid Sakala keskust või sõdisid Vabadusristi vastu, müüsid uue klaasi miljonite eest maha kunstihariduse hälli või midagi seesugust igal juhul juhtus.
Loomulikult ma demagoogitsen, jättes välja vana maja puhtpraktilised vead. Näiteks rõhutati uue maja vajalikkuse puhul vana maja ruumipuudust. Mina seda puudust isiklikult ei tundnud, kuid tuttavad on rääkinud, et mõned aastad tagasi oli tavaline, kui mõni loeng koridoris toimus. Ju on neil on õigus. Ju tilkus ka katus läbi. Rikun nüüd tulevase peo, kuid võin küüne anda, et ka uues majas on esimesest päevast kitsas. Lihtsalt on, sest elu on selline. Ja sinna midagi parata. Või oli? Minu loogika ütleb, et kõige õigem olnuks 70ndate juurdeehituse lammutamine või selle otsa ehitamine. Aga jumal teab, mis paberimajandus sellega kaasas käinuks. Igal juhul see 70ndatel ehitatud lohakas majake oli niigi juba iseenese rõskuse all kokku vajumas. Juurdeehituse kohta ütles hästi usutavalt üks lammutusaegne töömees: “Selle uue osa võinuks muidugi maha võtta, pude juba, aga mis te sellest vanast majast lõhute, sellest ma aru ei saa, tugev nagu kurat teine.”
Vana maja (täpsuse huvides peaks seda nimetama EKA vana maja vanaks majaks) kuradi tugevust sain omal käel tunda, kui mind koos Kati Ilvese ja Rebeka Põldsamiga kutsuti kureerima maja lõpupeo näituseid. Aitasin siis mina oma täditütrel fotode jaoks raame seina raiuda, tagusin ühe ja teise haamriga, täristasin trelliga, tulemuseks ikka vaid betoonseinast välja välgatavad sädemed. Sel seinal polnud veel kaugeltki plaanis end maha murda lasta.
Laekas
Kui 2009. aasta sügissemestril oli juba kõigile teada, et maja läheb lammutamisele, hakkasin erutatult EKAs leiduvatele asjadele silmi teritama. Koguja rõõm, on ju, mitte üldse piibellik tunne, vaid uue aja neuroos – omada ja vahtida ja siis see miski kunagi kellelegi kinkida. Olen erineva tempoga kogunud trükimasinaid, samovare, tuubasid, postkaarte, raamatuhoidjaid, pildiraame, metalle, millest juua ja igasugust muud jama. Iroonilisel kombel jagasin enamuse neist asjadest 2009. aasta kevadel Tartust lahkudes laiali. Et oleks puhas leht ja koguks edaspidi enam pähe kui käe peale. Sulavas EKA kullapotis hakkasid käed loomulikult jälle sügelema. Millalgi sügisel, kui maja juba maha hakati jätma, saatsin EKA listi kirja, et mida tehakse majas olevate maalide, skulptuuride ja muu varandusegs, et kas neid on võimalik soetada või muidu koju viia. Juhtkond saatis selle peale õigustatult diplomaatilise kirja, et midagi puutuda ei tohi, kõik varutakse kokku ja talletatakse ning pannakse seejärel oksjonile, mille tulud lähevad uue maja toetuseks. Kuni jõulupeoni minu silm mingisugust süstemaatilist talletamistegevust ei märganud (kui ainult nii palju, et erinevad osakonnad toimetasid oma uutesse ruumidesse need tööd, tööriistad ja dokumendid, mida kõige tähtsamateks peeti), klassiruumid olid ikka täis läbi aastakümnete sinna kuhjunud koolitöid. Aga keeld oli siiski vajalik, sest rüüstamist ei toimunud ning vana maja “kollektsioon” püsis täielikuna. Vähemalt kuni lõpupeole järgnenud päevadeni, mil üleüldise pohmelli raames kasvatasid endale jalad alla nii projektorid, dvd-mängijad kui maalid, millest eriti kahju oli. Üheks selliseks maaliks oli ükssarvikuga vapiloomapilt, kus oli inimestele mõeldud peaauk. Või äkki oli see kellegi oma ja see viidi koju. Keegi teab?
Lõpupeo järel
Juhtus nii, et näitustega jäädi rahule ja juhtkonnast küsiti, kas meie näitusetoimkond ei tahaks ka kevadist oksjonit korraldada. Preilidele ei olnud aega, nii võtsin ülesande üksipäi vastu. Siinkohal ei saa ma tuhat korda jätta tänamata EKA avalike suhete juhti Solveig Jahnket, kes mulle selle võimaluse usaldas ja üldse kogu aeg väga mõistev ja toetav oli ning üldse üliinimlikult hea, sest lammutamise ajal ju kired möllasid ja naabrid möllasid, sest nemad ei tahtnud oma päikest kaotada ja pikad näpud toimetasid, mis tahtsid KTIst vanu puust uksi ja töömehed ägestusid, sest nemad nõudsid objektil korda. Samal ajal ehitati aga õhulossi nimega Art Plaza, millest kõik osakonnad tahtsid magusaimat tükki. Nii mulle tundubki, et rüselus uue maja ruumide jagamise üle, pani inimesed unustama vana maja. Ju oligi parem.
Mind uus maja ei huvitanud ning sain rahus keskenduda tööle, milleks mind palgatud oli. Ülesanne oli järgmine: koguda enne maja lammutamist kokku kõik, mis vääriks säilitamist ja oksjonil müümist. Müttasin järgmisel kahel kuul mööda vana maja, urgitsesin prahikihi alt välja sadu kui mitte tuhandeid teoseid, mida siis hindavalt silmitsesim, et seejärel oma pooleaastase kunstiteadlase ajuga langetada jumalik otsus –alles jätta/ maha jätta. Kuid olnuks see siis vaid ei-või-jah küsimus. Otsustada sai tuju ja tahtmise korral veel saja teise küsimuse üle: kui see asi on väärt säilitamist, kas ma siis üldse jõuan selle esimese korruse klassiruumi tassida, kust transamehed selle Raja tänavale hoiule toimetavad; kas see asi pole mitte liiga väärtuslik oksjoni jaoks ning kuidas teha nii, et see jääks EKAsse ning jõuaks tagasi uude majja?; kas ei peaks ühe või teise teose tagastama selle omanikule, aga kes on selle teose autor?; kas ei peaks ehk kõik asjad omale kohale jätma, sest naabrid läksid kooli vastu kohtusse ning uus maja ei pruugi üldsegist ehitusluba saada? Jne jne jne.
Kuna maja anti pärast pidu üle ehitusfirmale, oli nii minule kui teistele huvilistele objektil viibimine keelatud. Aga lubamatuid vaime sigines majja küll ja küll. Kes tuli akna kaudu, kes tagauksest, kes suutis turvamehele augu pähe rääkida, et tal on siin tähtsat tegemist. Minu juttu, et olen ametlikul missioonil kunstipäästjana, ei uskunud keegi, ei turvamehed ega robotlikud töömehed. Elututes koridorides valitses üldse meeleolu, mille järgi kahtlustati kõiki vastujuhtuvaid inimesi. Et kas ta nüüd käratab mu peale, et ma siin kiivrita ringi liigun või on ta mõni pätt või on ta kaastudeng, kes majast viimast võtab. Ja ega meil üliõpilastel polnudki seal õigust nina püsti ajada. Kusagil pidi ju olema töödejuhataja või rektor, kes kellavärgiga pommi sees ringi askeldavate inimelude eest vastutas. Vastik olnuks ju lugeda, et see või teine jäi naela taha kinni või talle sein pähe kukkus ja ta õnnetult.. Kuigi ma salaja kartsin ja lootsin, et maja suudaks oma raevu kokku võtta ja vähemalt ühe ohvri endale lepituseks nõuda. Muidugi mitte inimohvri, vaid pigem tehnilist laadi talle. Ja võttis ka, kui häbistatud kopp suvel maja varemetelt City Plaza otsa kukkus. Imekombel keegi surma ei saanud, ptüi-ptüi-ptüi, ju siis andestas.
Märtsi lõpus tassisin kolmandalt korruselt alla kipskuju, kui kuulsin tulistamist. Tulistamist ja lõhkumist, karjutud korraldusi ja lakkamatut trampimist. Ja seal nad olid – K-komandolased või mõni muu politsei rügement või teab mis, harjutamas lahingut maha jäetud majas. Sellest kambast sain mõned ägedad fotod ka, kui nad minust parasjagu vaenlast varitsedes möödusid. Mina ei olnud selles mängus ilmselgelt vaenlane, kuna nad oma tontlike kiivrite tagant mind isegi märkama ei teinud. Jeesus, ma pole pärast Külma sõda ühtegi teist sõda näinud, aga ma arvan, et just niisama tarbetult tunnevad ennast lihtsad inimesed Afganistani tänavatel, kui nad turule kõndides endast NATO rügemendi mööda kõndida lasevad.
Aga politsei tegutses minu ahnete silmade kasuks. Neil näis olevat missiooniks maha lüüa kõik suletud uksed. Lõid ukse maha, trampisid ringi, lõhkusid midagi, tulistasid moe pärast mõned kuulid maalidesse ja läksid järgmist ust õhkima. Löö või kampa! Või mitte.
Eliitrühma rünnaku järel ilmutas maja oma tõelist sügavust. Wolandi ball – avanesid uksed viiendale ja kuuendale korrusele. Olin varem kuulnud üht-teist müütilisest Heavenist, bändiruumist, millele eesti alternatiivmuusika võlgneb lõpmatult tänu, ja olin kuulnud müütilisest Koljast, kes elanud katuse all ja müünud seal lõuendit, pintsleid ja värve, kuid mul polnud õrna aimugi, et viienda korruse endises lasketiirus asus EKA kunstikogu, nn MET-fond (ei tea, miks selline nimetus – kas keegi teab?). Neid lisakorruseid oli raske seedida pärast seda, kui olin ülejäänud korrustelt endisesse õppeosakonda kokku tassinud tonni jagu “parimat kraami”. Kujutage ette üht soolikasugust kahekümne meetri pikkust pimedat mitmetasandilist ruumi, mille mõlemad seinad on täiedetud riiulitega, millel ootavad paremaid aegu kümned rulli keeratud lõuendid, stsenograafide pompöössed maketid, külmkapisuurused sõjaeelsed projektorid, mis tahavad näidata slaide, mida riiulitel on tuhandete viisi ja viimased ei mahu riiulitele, kuna seal on lademetes vinüüle, arhitektide joonistusi, samizdat-kirjandust, tekstiilikunstnike väljalõikeid lääne moeajakirjadest, ehtekunstnike medaljonide kavandeid.. Ja selles ruumis pole võimalik varbaid ära löömata kõndida, sest sa koperdad monumentaalsete molbertite ja veidrate tinakottide otsa. Või on see tina või mis see üldse on, aga keegi armas inimene on kottidesse kogunud lõputul hulgal tühjasid kokku kägardatud värvituube, sest mine tea, neid võib ju kunagi tarvis minna. Kallistaks seda kogujat.
Ma arvan, et see oli kõikidest ruumidest, kuhu ma enda elu jooksul jala tõstnud olen, kõige muljetavaldavam. Koht, kuhu lihtsurelik ei tohiks sattuda. Võõra vaarao hauakamber.
Rullinud lahti paarkümmend papüüruse ilmega kartulikotti, tuli välja, et tegemist on maalitudengite töödega 1950ndatest (enamasti mulle tundmatud nimed nagu Moskovski või Suusoo). Aga nende maalide hulgas oli ka üks, millel oli kujutatud Kunstihoones näitust uurivat professori olemusega härrasmeest ning maali tagaküljele oli kirjutatud “Enn Põldroos, 1958”. Järgmisel päeval mööda Weizenbergi rattaga nõukogude naise näitusele kihutades, sõitsin mööda Jaak Kangilaskist. Hüppasin rattalt maha ja rääkisin leiust sümpaatsele õppejõule. Tema sõbralikud silmad lõid särama kui ta teatas, et oo, see on ju Põldroosi diplomitöö, Leo Soonpää portree! Enam ei meenu, kas rääkis seda Kangilaski või oli see Arne Mesikäpp (muide – ainuke õppejõud, kes vanas majas kuni viimase päevani truult ringi jalutas, oma osakonna vara eest hoolitses ning mind ja teisi alati hea nõu ja lõbusa jutuga toetas), kes rääkis, et oli Põldroosi diplomitöö kaitsmise juures olnud ja näinud, kuidas Venemaalt toodud rektor Friedrich Leht karjuma pistis: “Kaks, kaks!” Sõjajärgset eesti maalikunsti ma praktiliselt ei tunne, kuid kui võrrelda Põldroosi maali teiste lahti rullitud teostega, julgen öelda, et see oli üks üsna impressionistlik julgustükk, mis rektori nõnda marru ajas. Muide, otsige raamatupoest Jaak Kangilaski koostatud Põldroosi albumit. Selle kogumiku varaseim reproduktsioonkajastab1967. aasta maali. Kas vanemaid üldse ongi? Vägisi tahaks diplomitöö reproduktsiooni albumi frontispissiks kleepida, et oleks nagu ausam ja täielikum..
Oh seda rulli keeratud kulda. Rahvuse genofond või genotekst , peidus ära põlatud MET-fondis. Siirad tänud Eesti Politseile ukse maha löömise eest. Need 50ndate maalid transportisime Solveigiga EKA muinsuskatise ja restaureerimise osakonda. Ei tea, mis neist saanud on. Kuigi mulle tundub, et kahte neist mõni aeg tagasi Suur-Kloostri tänava õppehoone ühes klassiruumis akna tagant nägin. Parajad pähklid tulevastele maalirestauraatoritele. Kuigi tahaks loota, et vähemalt see Põldroosi maal KUMU ekspositsiooni jõuaks. Kindel kodu talle. Smas tekkis MET-fondis teistmoodi mõte, et EKAl peaks uues majas galerii kõrval olema ka muuseum, kus eksponeeritaks oma ajaloolist kogu. Unistada ju võib? Siinkohal meenub vestlus Maarin Mürgiga, ta olevat EKA galeriis ühe näituse MET-fondi kogu põhjal teinud. Keegi nägi?
MET-fondi avanemise aegu sattus maja peale kolama vabade kunstide tudeng Kaarel Kütas, kes jäi laevale samuti selle põhjaminekuni hetkeni. Tuhat tänu ka temale, sest koos oli lõbusam ja asju oli kaks korda kergem tassida ja üle pea käivast absurdist on palju elutervem kõnelda kui selle sisse nagu tindipotti uppuda.
Mis MET-fondist veel meenub? Kümnendi jagu ajakirja “Sovetskoje Foto” numbreid. Kusagilt leidsin väikese totaka kollaaži, millele oli alla kirjutanud Triinu Jürves. Kui Triinu ühel õhtul Kaarliga kaasa tuli ja talle seda tööd näitasin, siis ta naeris, et see olevat mingile selverile 90ndatel tehtud lastenurga seinamaali kavand või nii. Mulle ei meenu, kas ta ka mainis, et see teostati. Aga sääraseid uuemaid ja vanemaid kavandeid leidsime veel kümneid ja kümneid. Juhtus ka nii, et esmalt tuli välja kavand ja siis hiljem maal ise ka. Niimoodi juhtus näiteks Harri Joonase 1968. aasta diptühhonist diplomitööga, mis muide tänaseni Estonia pst õppehoone koridoris ootab, et järeltulevad põlved talle järele tuleksid. Mitmete Uno Roosvalti kavandite hulgast leidsin ka foto, millel kunstnik seisab ühe oma seinamaali ees. Mulle tundub, et see seinamaal pidi kunagi kaunistama 21. Keskkooli trepikoda. Kangesti tuttavad käsipuud. Keegi teab?
Ei mäleta, mis päev (kas aprillis või mais?) see kõige viimane EKAs oli. Tolle päeva hommikul (või oli see juba varem?) avastas Kaarel, et vana maja keldrist saab ronida aknast välja, aga mitte õue, vaid kahe seina vahele. See oli too sein rattaparkla taga. 1885. aasta Riikliku Tütarlaste Kroonugümnaasiumi fassaad, arhitekt Rudolf Otto von Knüpfferi planeeritud sein oma uhkes üksinduses. Sünge ja üdini kõigutav vaatepilt, kadunud tsivilisatsioon või mõn muu ülendav epiteet. Nende kahe seina vahel (ruumi natuke vähem kui pool meetrit) sai liikuda kümme sammu ühele poole ja kümme teisele poole ja kurat, sealt sai veel ümber nurga ka kõndida! Mäletate küll – kui KTIst fotokate poole kõndida, siis tuli minna üles väikesest trepist. See trepp viis 1885. aasta majast 1970ndate majja ja seda ühenduskohta oli sealt maja alt või vahelt võimalik näha jaaimata. Unenäoline värk.
Sel viimasel päeval otsustasime Kaarliga majja jäänud asjad õue tassida, et need prügimäe asemel linnakodanike kodudesse jõuaksid. (Asjade Raja tänavale toimetamine õigupoolest ei toimunud või toimus hädiselt, sest autot polnud või oli auto täis). Tassisime tänavale MET-fondi lõputuid teoseid, kui märkasime, et töömehed olid lahti muukinud veel ühe neljanda (või oli see kolmanda?) korruse klassiruumi, mis varem kahe silma vahele oli jäänud. Haa! See oli täiesti puutumata graafilise disaini kogu. Jumal teab, miks selle kogu talletamise vastu keegi huvi ei tundnud. Metall- ja klaasraamidesse pakendatud eesti plakatikunsti klassika. Neid kilosid õue tassides sai ühtlasi majast ka siiber. Mille kuradi pärast oli seda vaja lammutada. Noh ja kui me siis tassisime ja uudistama tulnud tudengid ja vilistlased ja muidu inimesed hakkasid pahandama, et miks te neid asju alles nüüd õue tassite või miks te neid nii vähe toote ja tooge paremaid palasid ka, siis sai lõplikult küll. Kobisin tagaukse kaudu välja ega näidanud oma nägu rohkem sinna. Mõned päevad hiljem fuajeed ja aulat enam polnud. Ainult Tütarlaste kooli fassaad oli välja tulnud. See oli pimedas palju võluvam.
Puumaja kohta kuulsin EKA lõpupeol ühe vanahärra käest, et seal olevat Esimese maailma sõja päevil koos käinud eesti poliitikud, kes arutasid, kus ja kuidas täpselt uus riik luua. Olen olnud laisk ja pole seda edasi uurinud; samas oli vanaonu jutt nii meeldiv ja ärgitav, et tahtsingi rohkem ta jutu enese tõe pähe meelde jätta. Tallinna kaart oli muuseas suurepärane kunstiteos avalikus linnaruumis. Enne lammutamist räägiti pikalt, et maja on kaitse all ja seda maha ei võeta. Tühjagi. Ja teate, mis kõige tobedam - selle maja tükid (oma tonnijagu kindlasti) on nüüd nagu krips ja kraps Raja tänava laos, ilusasti muinsuskaitses arvel ja säilitatud. Mille jaoks?
Perfokas garderoobi ees 2009. aasta sügisel.
2009. aasta jõuludel tegi rühmitus "Uus Noorus" EKA vestibüülis enda esimese näituse. Jõhker iroonia, sest minu arust pärast seda näitust rühmitus ka lagunes. Kuigi paljud sellega ei nõustuks. Maru kihvt näitus oli.
See on üks nendest maalidest, mis pärast lõpupidu kaduma läks.
EKA jõulupidu.
KTI jõulupidu.
Viimane plakatiaktsioon EKAs. Sigasid jätkus igale poole.
Kusagil 2009. aasta detsembris astusin õhtuhämaruses vestibüüli, et enne Viljandi bussile minekut internetiputkast üles kirjutada Dylan Thomase luuletus "Among Those Killed in the Dawn Raid Was a Man Aged a Hundred", et see siis õnnetu armununa bussis pähe õppida. Sobis meeleoluga ja tagantjärele vaadates ka majaga, mis äpardunult otsa sai, kuigi oli sajandi turjale võtnud:
Kes tunneb ära maali autori? See oli üks nendest raamidest, mida politseinikud tulistasid. Üüratu, kolme meetri kõrgune maal. Anna-Liisa Liiveri foto.
Mu kirjutis oli selles mõttes üks suur egoistlik vääratus, et lugejale jäi mulje, et kui poleks olnud mind, siis oleks EKA varandus koos majaga ära lammutatud. See on eksitus, mida ei osanud välja kraapida, kuna muidu oleks jutt olnud umbisikuline ja eemalolev. Kui poleks olnud mind, täitnuks Sisyphose rolli keegi teine. Nii nagu uue maja eest oleks lobitööd teinud keegi teine, kui rektor poleks olnud praegune. Vaadates pealt hävingut, hakka või uskuma Hegeli-nimelist nätsu närinud suurt ajaloolast Tolstoid, kui ta keisritest järgmist kirjutas:
"Napoleon ja Aleksander, kellede sõnast näis olenevat, kas sündmus toimub või ei toimu, olid oma tegudes niisama vähe sõltumatud kui iga soldat, kes läks sõtta liisu järgi või värbamise korras. Teisiti ei saanud see olla, sest selleks, et Napoleoni ja Aleksandri (nende inimeste, kellest sündmus näis olenevat) tahtmine teostuks, oli tarvis arvutute asjaolude kokkulangemist; kui ükski neist oleks puudunud, siis poleks sündmus saanud toimuda. Oli tarvis, et miljonid inimesed, kelle käes oli tegelik jõud – soldatid, kes tulistasid ja toidumoona ning suurtükke vedasid -, oli vaja, et nad nõustuksid täitma seda üksikute ning nõrkade inimeste tahtmist ja et neid selleni viiks arvutu hulk keerulisi, mitmekesiseid põhjusi.
Fatalism on ajaloos paratamatu, et seletada mõistmatuid nähtusi (s.t neid, millede mõistlikkusest me aru ei saa). Mida enam me püüame mõistlikult seletada neid nähtusi ajaloos, seda mõistmatumaks ja arusaamatumaks nad meile muutuvad.
Iga inimene elab enesele, kasutab vabadust oma isiklikkude sihtide saavutamiseks ja tunneb kogu oma olemusega, et ta võib praegu teatava teo sooritada või sooritamata jätta; aga niipea kui ta selle sooritab, muutub see teataval ajamomendil sooritatud tegu tagasivõtmatuks ja hakkab kuuluma ajalukku, milles tal on mitte vaba, vaid ettemääratud tähendus.
Iga inimese elul on kaks külge: isiklik elu, mis on seda vabam, mida abstraktsemad on selle huvid, ja loodusepärane karjaelu, milles inimene paratamatult täidab talle ettekirjutatud sadusi.
Inimene elab teadlikult enesele, kuid on ebateadlikuks tööriistaks ajalooliste, üldinimlikkude sihtide saavutamisel. Sooritatud tegu on tagasivõtmatu ja selle mõju omandab teiste inimeste miljonite tegudega ajas ühte langedes ajaloolise tähenduse. Mida kõrgemal inimene seisab ühiskondlikul redelil, mida rohkemate inimestega ta seotud on, seda rohkem on tal võimu teiste inimeste üle, seda ilmsem on iga tema teo ettemääratus ja paratamatus.
“Keisri süda on jumala käes.”
Keiser on ajaloo ori.
Ajalugu, s. o inimkonna ebateadlik, üldine karjaelu, kasutab keisrite elu iga minutit enda heaks kui tööriista oma sihtide taotlemisel."
Head kolleegid-tööriistad, head lugejad, vabandan, et käeolev artikkel pole läbinud Artishoki toimetuse kätt. Tavaliselt ikka toimetame, sest nii on parem ja lapsused jäävad välja, aga see siin oli pigem väljavõte päevikust ja las ta selline olla. Toimetamine lükanuks teksti avaldamise teadmata kaugele ning siin ei ajanud ma taga kriitiku kohust olla see- või naasugune, vaid tahtsin lihtsalt mõneks ajaks tühjaks lobiseda ja eelmisest aastast lahti saada. Sest kahte vestlejat ühendab ikka kõige rohkem kolmandast tagarääkimine ning antud juhul oli kolmandaks aeg, mis võiks arutust anda.
Astusin EKA magistrantuuri 2009. aasta sügisel, seega jõudsin vanas majas õppida vaid pool aastat, mis on loomulikult tühine võrreldes paljude teiste tudengite seal veedetud mitmete aastatega, rääkimata siis õppejõudude aastakümnetest. Ja ega ma enne EKAsse õppima tulemist selles majas eriti käinud ka ei olnud. Olin mõned korrad sööklas praadi söönud ja kirjutasin muist oma Tartu Ülikooli bakalaureusetööst EKA raamatukogus. Puumajas olin käinud vaid korra maalitudengite peol. Mainin üürikest tutvust, et lugeja teaks, et ma pole see päris õige inimene kirjutama kadunud maja nekroloogi. Selliseks kirjutiseks on palju teisi inimesi ette nähtud ja nende suled tuleb ära oodata. Kuigi ma hästi ei mõista, miks pole seni keegi maja järele hüüdnud. Põhjendan seda vaikimist häbi- või piinlikkusetundega, et midagi nii olulist nii brutaalselt lammutati. Loodan, et kirjutajaid hoiab tagasi vähemalt häbi, mitte ükskõiksus või minnalaskmine.
Miks lammutamine nii loll tegu oli?
Peamise etteheitena tooksin välja mitmel pool kõlanud argumendi, et kui eesti kunsti ajalugu on vaevu 150-aastane (Köler alustas Peterburi Kunstiakadeemias õpinguid 1848. aastal), siis on põhjendamatult barbaarne pühkida maamunalt hoone, mis on seda noorukest kunsti mahutanud iseseisvalt pea sada aastat. EKA vana maja Gonsiori tänava poolse osa varaseim kihistus (kihistus sellepärast, et iga uue ümberehituse korral jäeti eelmine täieliselt uue sisse alles) ehitati 1885. aastal Riikliku Tütarlaste Kroonugümnaasiumi tarbeks. 1917. aastal kolis nimetatud majja Riigi Kunsttööstuskool. 1922 - 1923 lisati sellele hoonele arhitekt Tõnis Mihkelsoni projekti järgi kolmas korrus ning mansardkorrus. 1965 - 1974 läbis toonane ERKI järgmise uuenduskuuri, vana maja ümber ehitati Peeter Tarvase projekti järgi uus korpus ning hoonele lisati veel uus tiib vstibüüli, aula ja rohkete töökodadega.
Kunstikoolimaja 93-aastase ajaloo kestel ladestus nähtavatele ja vähem nähtavatele riiulitele, seintele ja seinapragudesse, toanurkadesse, keldriurgastesse ja pööningusoppidesse hindamatu kogus maale, freskosid, sgrafiitosid, plakateid, kirju, skulptuure, graafilisi lehti, ajakirju, raamatuid, nikerdusi, vihkamisi, armastamisi, helisid, vaime ja filmirulle. Maja sisemus oli nn geeniuse väli ja geenius ei tähenda mitte tingimata kahe käega paralleelselt maalivat Leonardot. Võiks ju luuletada nii ja naa, et mis see kihistus seal kõik tähendas, aga mõte peaks sõnadetagi igale kunstitudengile arusaadav olema - traditsioonidega hoones on headel ideedel silmaga nähtav vundament. Tahtamata kommenteerida tulevase EKA maja arhitektuurilist sobivust või funktsionaalsust, ütlen lihtsalt, et selles majas õppivad inimesed on mälust samamoodi klaarid ja läbipaistvad nagu nende koolimajagi. Ja nii järgmised kakskümmend aastat vähemalt. Minu arust oli maja lammutamine üüratu rumalus.
Lootusetu pöördumatu
Küllap oli EKA lammutamine üks järjekordne vältimatu lõpuga lugu, mille puänt oli sisse kirjutatud juba selle algusesse. Tagantjärele pole ju kuigi raske seletada Sakala keskuse, Linnahalli, Tatari tänava puumajade või Pronkssõduri kadumist. Nii pidi lihtsalt minema, ka EKAga, sest see, 1) et maja Teises maailmasõjas püsti jäi, oli niigi jumalik kingitus ja kauaks seda armu ikka jätkuma pidi; 2) et maja 70ndatel “koledaks” polsterdati tingis nullindate “ilusa” silma, mis koleda kõrvaldab; 3) et Ando Kesküla 90ndatel EKA naaberkrundi (mis oli planeeritud kooli laienemiseks) City Plazale maha parseldas, oli kümnendile nii omane tegu, et nullindatel ei jäänud muud üle kui vastata endale nii omase teoga – s.o klaastahuka ehitamisega. Persse. Mõttekäik on lõtv ja fatalistlik, kuid tõin selle sisse, et vähemalt endale kinnitada, et EKA uus maja pole akadeemia juhtkonna või rektori geniaalne sooloprojekt või lahinguvõit ministeeriumide üle, vaid lihtsalt üks järjekordne tobe ja õpetlik ajastu märk. Samad inimesed, kes ihu ja hingega kaitsesid Sakala keskust või sõdisid Vabadusristi vastu, müüsid uue klaasi miljonite eest maha kunstihariduse hälli või midagi seesugust igal juhul juhtus.
Loomulikult ma demagoogitsen, jättes välja vana maja puhtpraktilised vead. Näiteks rõhutati uue maja vajalikkuse puhul vana maja ruumipuudust. Mina seda puudust isiklikult ei tundnud, kuid tuttavad on rääkinud, et mõned aastad tagasi oli tavaline, kui mõni loeng koridoris toimus. Ju on neil on õigus. Ju tilkus ka katus läbi. Rikun nüüd tulevase peo, kuid võin küüne anda, et ka uues majas on esimesest päevast kitsas. Lihtsalt on, sest elu on selline. Ja sinna midagi parata. Või oli? Minu loogika ütleb, et kõige õigem olnuks 70ndate juurdeehituse lammutamine või selle otsa ehitamine. Aga jumal teab, mis paberimajandus sellega kaasas käinuks. Igal juhul see 70ndatel ehitatud lohakas majake oli niigi juba iseenese rõskuse all kokku vajumas. Juurdeehituse kohta ütles hästi usutavalt üks lammutusaegne töömees: “Selle uue osa võinuks muidugi maha võtta, pude juba, aga mis te sellest vanast majast lõhute, sellest ma aru ei saa, tugev nagu kurat teine.”
Vana maja (täpsuse huvides peaks seda nimetama EKA vana maja vanaks majaks) kuradi tugevust sain omal käel tunda, kui mind koos Kati Ilvese ja Rebeka Põldsamiga kutsuti kureerima maja lõpupeo näituseid. Aitasin siis mina oma täditütrel fotode jaoks raame seina raiuda, tagusin ühe ja teise haamriga, täristasin trelliga, tulemuseks ikka vaid betoonseinast välja välgatavad sädemed. Sel seinal polnud veel kaugeltki plaanis end maha murda lasta.
Laekas
Kui 2009. aasta sügissemestril oli juba kõigile teada, et maja läheb lammutamisele, hakkasin erutatult EKAs leiduvatele asjadele silmi teritama. Koguja rõõm, on ju, mitte üldse piibellik tunne, vaid uue aja neuroos – omada ja vahtida ja siis see miski kunagi kellelegi kinkida. Olen erineva tempoga kogunud trükimasinaid, samovare, tuubasid, postkaarte, raamatuhoidjaid, pildiraame, metalle, millest juua ja igasugust muud jama. Iroonilisel kombel jagasin enamuse neist asjadest 2009. aasta kevadel Tartust lahkudes laiali. Et oleks puhas leht ja koguks edaspidi enam pähe kui käe peale. Sulavas EKA kullapotis hakkasid käed loomulikult jälle sügelema. Millalgi sügisel, kui maja juba maha hakati jätma, saatsin EKA listi kirja, et mida tehakse majas olevate maalide, skulptuuride ja muu varandusegs, et kas neid on võimalik soetada või muidu koju viia. Juhtkond saatis selle peale õigustatult diplomaatilise kirja, et midagi puutuda ei tohi, kõik varutakse kokku ja talletatakse ning pannakse seejärel oksjonile, mille tulud lähevad uue maja toetuseks. Kuni jõulupeoni minu silm mingisugust süstemaatilist talletamistegevust ei märganud (kui ainult nii palju, et erinevad osakonnad toimetasid oma uutesse ruumidesse need tööd, tööriistad ja dokumendid, mida kõige tähtsamateks peeti), klassiruumid olid ikka täis läbi aastakümnete sinna kuhjunud koolitöid. Aga keeld oli siiski vajalik, sest rüüstamist ei toimunud ning vana maja “kollektsioon” püsis täielikuna. Vähemalt kuni lõpupeole järgnenud päevadeni, mil üleüldise pohmelli raames kasvatasid endale jalad alla nii projektorid, dvd-mängijad kui maalid, millest eriti kahju oli. Üheks selliseks maaliks oli ükssarvikuga vapiloomapilt, kus oli inimestele mõeldud peaauk. Või äkki oli see kellegi oma ja see viidi koju. Keegi teab?
Lõpupeo järel
Juhtus nii, et näitustega jäädi rahule ja juhtkonnast küsiti, kas meie näitusetoimkond ei tahaks ka kevadist oksjonit korraldada. Preilidele ei olnud aega, nii võtsin ülesande üksipäi vastu. Siinkohal ei saa ma tuhat korda jätta tänamata EKA avalike suhete juhti Solveig Jahnket, kes mulle selle võimaluse usaldas ja üldse kogu aeg väga mõistev ja toetav oli ning üldse üliinimlikult hea, sest lammutamise ajal ju kired möllasid ja naabrid möllasid, sest nemad ei tahtnud oma päikest kaotada ja pikad näpud toimetasid, mis tahtsid KTIst vanu puust uksi ja töömehed ägestusid, sest nemad nõudsid objektil korda. Samal ajal ehitati aga õhulossi nimega Art Plaza, millest kõik osakonnad tahtsid magusaimat tükki. Nii mulle tundubki, et rüselus uue maja ruumide jagamise üle, pani inimesed unustama vana maja. Ju oligi parem.
Mind uus maja ei huvitanud ning sain rahus keskenduda tööle, milleks mind palgatud oli. Ülesanne oli järgmine: koguda enne maja lammutamist kokku kõik, mis vääriks säilitamist ja oksjonil müümist. Müttasin järgmisel kahel kuul mööda vana maja, urgitsesin prahikihi alt välja sadu kui mitte tuhandeid teoseid, mida siis hindavalt silmitsesim, et seejärel oma pooleaastase kunstiteadlase ajuga langetada jumalik otsus –alles jätta/ maha jätta. Kuid olnuks see siis vaid ei-või-jah küsimus. Otsustada sai tuju ja tahtmise korral veel saja teise küsimuse üle: kui see asi on väärt säilitamist, kas ma siis üldse jõuan selle esimese korruse klassiruumi tassida, kust transamehed selle Raja tänavale hoiule toimetavad; kas see asi pole mitte liiga väärtuslik oksjoni jaoks ning kuidas teha nii, et see jääks EKAsse ning jõuaks tagasi uude majja?; kas ei peaks ühe või teise teose tagastama selle omanikule, aga kes on selle teose autor?; kas ei peaks ehk kõik asjad omale kohale jätma, sest naabrid läksid kooli vastu kohtusse ning uus maja ei pruugi üldsegist ehitusluba saada? Jne jne jne.
Kuna maja anti pärast pidu üle ehitusfirmale, oli nii minule kui teistele huvilistele objektil viibimine keelatud. Aga lubamatuid vaime sigines majja küll ja küll. Kes tuli akna kaudu, kes tagauksest, kes suutis turvamehele augu pähe rääkida, et tal on siin tähtsat tegemist. Minu juttu, et olen ametlikul missioonil kunstipäästjana, ei uskunud keegi, ei turvamehed ega robotlikud töömehed. Elututes koridorides valitses üldse meeleolu, mille järgi kahtlustati kõiki vastujuhtuvaid inimesi. Et kas ta nüüd käratab mu peale, et ma siin kiivrita ringi liigun või on ta mõni pätt või on ta kaastudeng, kes majast viimast võtab. Ja ega meil üliõpilastel polnudki seal õigust nina püsti ajada. Kusagil pidi ju olema töödejuhataja või rektor, kes kellavärgiga pommi sees ringi askeldavate inimelude eest vastutas. Vastik olnuks ju lugeda, et see või teine jäi naela taha kinni või talle sein pähe kukkus ja ta õnnetult.. Kuigi ma salaja kartsin ja lootsin, et maja suudaks oma raevu kokku võtta ja vähemalt ühe ohvri endale lepituseks nõuda. Muidugi mitte inimohvri, vaid pigem tehnilist laadi talle. Ja võttis ka, kui häbistatud kopp suvel maja varemetelt City Plaza otsa kukkus. Imekombel keegi surma ei saanud, ptüi-ptüi-ptüi, ju siis andestas.
Märtsi lõpus tassisin kolmandalt korruselt alla kipskuju, kui kuulsin tulistamist. Tulistamist ja lõhkumist, karjutud korraldusi ja lakkamatut trampimist. Ja seal nad olid – K-komandolased või mõni muu politsei rügement või teab mis, harjutamas lahingut maha jäetud majas. Sellest kambast sain mõned ägedad fotod ka, kui nad minust parasjagu vaenlast varitsedes möödusid. Mina ei olnud selles mängus ilmselgelt vaenlane, kuna nad oma tontlike kiivrite tagant mind isegi märkama ei teinud. Jeesus, ma pole pärast Külma sõda ühtegi teist sõda näinud, aga ma arvan, et just niisama tarbetult tunnevad ennast lihtsad inimesed Afganistani tänavatel, kui nad turule kõndides endast NATO rügemendi mööda kõndida lasevad.
Aga politsei tegutses minu ahnete silmade kasuks. Neil näis olevat missiooniks maha lüüa kõik suletud uksed. Lõid ukse maha, trampisid ringi, lõhkusid midagi, tulistasid moe pärast mõned kuulid maalidesse ja läksid järgmist ust õhkima. Löö või kampa! Või mitte.
Eliitrühma rünnaku järel ilmutas maja oma tõelist sügavust. Wolandi ball – avanesid uksed viiendale ja kuuendale korrusele. Olin varem kuulnud üht-teist müütilisest Heavenist, bändiruumist, millele eesti alternatiivmuusika võlgneb lõpmatult tänu, ja olin kuulnud müütilisest Koljast, kes elanud katuse all ja müünud seal lõuendit, pintsleid ja värve, kuid mul polnud õrna aimugi, et viienda korruse endises lasketiirus asus EKA kunstikogu, nn MET-fond (ei tea, miks selline nimetus – kas keegi teab?). Neid lisakorruseid oli raske seedida pärast seda, kui olin ülejäänud korrustelt endisesse õppeosakonda kokku tassinud tonni jagu “parimat kraami”. Kujutage ette üht soolikasugust kahekümne meetri pikkust pimedat mitmetasandilist ruumi, mille mõlemad seinad on täiedetud riiulitega, millel ootavad paremaid aegu kümned rulli keeratud lõuendid, stsenograafide pompöössed maketid, külmkapisuurused sõjaeelsed projektorid, mis tahavad näidata slaide, mida riiulitel on tuhandete viisi ja viimased ei mahu riiulitele, kuna seal on lademetes vinüüle, arhitektide joonistusi, samizdat-kirjandust, tekstiilikunstnike väljalõikeid lääne moeajakirjadest, ehtekunstnike medaljonide kavandeid.. Ja selles ruumis pole võimalik varbaid ära löömata kõndida, sest sa koperdad monumentaalsete molbertite ja veidrate tinakottide otsa. Või on see tina või mis see üldse on, aga keegi armas inimene on kottidesse kogunud lõputul hulgal tühjasid kokku kägardatud värvituube, sest mine tea, neid võib ju kunagi tarvis minna. Kallistaks seda kogujat.
Ma arvan, et see oli kõikidest ruumidest, kuhu ma enda elu jooksul jala tõstnud olen, kõige muljetavaldavam. Koht, kuhu lihtsurelik ei tohiks sattuda. Võõra vaarao hauakamber.
Rullinud lahti paarkümmend papüüruse ilmega kartulikotti, tuli välja, et tegemist on maalitudengite töödega 1950ndatest (enamasti mulle tundmatud nimed nagu Moskovski või Suusoo). Aga nende maalide hulgas oli ka üks, millel oli kujutatud Kunstihoones näitust uurivat professori olemusega härrasmeest ning maali tagaküljele oli kirjutatud “Enn Põldroos, 1958”. Järgmisel päeval mööda Weizenbergi rattaga nõukogude naise näitusele kihutades, sõitsin mööda Jaak Kangilaskist. Hüppasin rattalt maha ja rääkisin leiust sümpaatsele õppejõule. Tema sõbralikud silmad lõid särama kui ta teatas, et oo, see on ju Põldroosi diplomitöö, Leo Soonpää portree! Enam ei meenu, kas rääkis seda Kangilaski või oli see Arne Mesikäpp (muide – ainuke õppejõud, kes vanas majas kuni viimase päevani truult ringi jalutas, oma osakonna vara eest hoolitses ning mind ja teisi alati hea nõu ja lõbusa jutuga toetas), kes rääkis, et oli Põldroosi diplomitöö kaitsmise juures olnud ja näinud, kuidas Venemaalt toodud rektor Friedrich Leht karjuma pistis: “Kaks, kaks!” Sõjajärgset eesti maalikunsti ma praktiliselt ei tunne, kuid kui võrrelda Põldroosi maali teiste lahti rullitud teostega, julgen öelda, et see oli üks üsna impressionistlik julgustükk, mis rektori nõnda marru ajas. Muide, otsige raamatupoest Jaak Kangilaski koostatud Põldroosi albumit. Selle kogumiku varaseim reproduktsioonkajastab1967. aasta maali. Kas vanemaid üldse ongi? Vägisi tahaks diplomitöö reproduktsiooni albumi frontispissiks kleepida, et oleks nagu ausam ja täielikum..
Oh seda rulli keeratud kulda. Rahvuse genofond või genotekst , peidus ära põlatud MET-fondis. Siirad tänud Eesti Politseile ukse maha löömise eest. Need 50ndate maalid transportisime Solveigiga EKA muinsuskatise ja restaureerimise osakonda. Ei tea, mis neist saanud on. Kuigi mulle tundub, et kahte neist mõni aeg tagasi Suur-Kloostri tänava õppehoone ühes klassiruumis akna tagant nägin. Parajad pähklid tulevastele maalirestauraatoritele. Kuigi tahaks loota, et vähemalt see Põldroosi maal KUMU ekspositsiooni jõuaks. Kindel kodu talle. Smas tekkis MET-fondis teistmoodi mõte, et EKAl peaks uues majas galerii kõrval olema ka muuseum, kus eksponeeritaks oma ajaloolist kogu. Unistada ju võib? Siinkohal meenub vestlus Maarin Mürgiga, ta olevat EKA galeriis ühe näituse MET-fondi kogu põhjal teinud. Keegi nägi?
MET-fondi avanemise aegu sattus maja peale kolama vabade kunstide tudeng Kaarel Kütas, kes jäi laevale samuti selle põhjaminekuni hetkeni. Tuhat tänu ka temale, sest koos oli lõbusam ja asju oli kaks korda kergem tassida ja üle pea käivast absurdist on palju elutervem kõnelda kui selle sisse nagu tindipotti uppuda.
Mis MET-fondist veel meenub? Kümnendi jagu ajakirja “Sovetskoje Foto” numbreid. Kusagilt leidsin väikese totaka kollaaži, millele oli alla kirjutanud Triinu Jürves. Kui Triinu ühel õhtul Kaarliga kaasa tuli ja talle seda tööd näitasin, siis ta naeris, et see olevat mingile selverile 90ndatel tehtud lastenurga seinamaali kavand või nii. Mulle ei meenu, kas ta ka mainis, et see teostati. Aga sääraseid uuemaid ja vanemaid kavandeid leidsime veel kümneid ja kümneid. Juhtus ka nii, et esmalt tuli välja kavand ja siis hiljem maal ise ka. Niimoodi juhtus näiteks Harri Joonase 1968. aasta diptühhonist diplomitööga, mis muide tänaseni Estonia pst õppehoone koridoris ootab, et järeltulevad põlved talle järele tuleksid. Mitmete Uno Roosvalti kavandite hulgast leidsin ka foto, millel kunstnik seisab ühe oma seinamaali ees. Mulle tundub, et see seinamaal pidi kunagi kaunistama 21. Keskkooli trepikoda. Kangesti tuttavad käsipuud. Keegi teab?
Ei mäleta, mis päev (kas aprillis või mais?) see kõige viimane EKAs oli. Tolle päeva hommikul (või oli see juba varem?) avastas Kaarel, et vana maja keldrist saab ronida aknast välja, aga mitte õue, vaid kahe seina vahele. See oli too sein rattaparkla taga. 1885. aasta Riikliku Tütarlaste Kroonugümnaasiumi fassaad, arhitekt Rudolf Otto von Knüpfferi planeeritud sein oma uhkes üksinduses. Sünge ja üdini kõigutav vaatepilt, kadunud tsivilisatsioon või mõn muu ülendav epiteet. Nende kahe seina vahel (ruumi natuke vähem kui pool meetrit) sai liikuda kümme sammu ühele poole ja kümme teisele poole ja kurat, sealt sai veel ümber nurga ka kõndida! Mäletate küll – kui KTIst fotokate poole kõndida, siis tuli minna üles väikesest trepist. See trepp viis 1885. aasta majast 1970ndate majja ja seda ühenduskohta oli sealt maja alt või vahelt võimalik näha jaaimata. Unenäoline värk.
Sel viimasel päeval otsustasime Kaarliga majja jäänud asjad õue tassida, et need prügimäe asemel linnakodanike kodudesse jõuaksid. (Asjade Raja tänavale toimetamine õigupoolest ei toimunud või toimus hädiselt, sest autot polnud või oli auto täis). Tassisime tänavale MET-fondi lõputuid teoseid, kui märkasime, et töömehed olid lahti muukinud veel ühe neljanda (või oli see kolmanda?) korruse klassiruumi, mis varem kahe silma vahele oli jäänud. Haa! See oli täiesti puutumata graafilise disaini kogu. Jumal teab, miks selle kogu talletamise vastu keegi huvi ei tundnud. Metall- ja klaasraamidesse pakendatud eesti plakatikunsti klassika. Neid kilosid õue tassides sai ühtlasi majast ka siiber. Mille kuradi pärast oli seda vaja lammutada. Noh ja kui me siis tassisime ja uudistama tulnud tudengid ja vilistlased ja muidu inimesed hakkasid pahandama, et miks te neid asju alles nüüd õue tassite või miks te neid nii vähe toote ja tooge paremaid palasid ka, siis sai lõplikult küll. Kobisin tagaukse kaudu välja ega näidanud oma nägu rohkem sinna. Mõned päevad hiljem fuajeed ja aulat enam polnud. Ainult Tütarlaste kooli fassaad oli välja tulnud. See oli pimedas palju võluvam.
Puumaja kohta kuulsin EKA lõpupeol ühe vanahärra käest, et seal olevat Esimese maailma sõja päevil koos käinud eesti poliitikud, kes arutasid, kus ja kuidas täpselt uus riik luua. Olen olnud laisk ja pole seda edasi uurinud; samas oli vanaonu jutt nii meeldiv ja ärgitav, et tahtsingi rohkem ta jutu enese tõe pähe meelde jätta. Tallinna kaart oli muuseas suurepärane kunstiteos avalikus linnaruumis. Enne lammutamist räägiti pikalt, et maja on kaitse all ja seda maha ei võeta. Tühjagi. Ja teate, mis kõige tobedam - selle maja tükid (oma tonnijagu kindlasti) on nüüd nagu krips ja kraps Raja tänava laos, ilusasti muinsuskaitses arvel ja säilitatud. Mille jaoks?
2009. aasta jõuludel tegi rühmitus "Uus Noorus" EKA vestibüülis enda esimese näituse. Jõhker iroonia, sest minu arust pärast seda näitust rühmitus ka lagunes. Kuigi paljud sellega ei nõustuks. Maru kihvt näitus oli.
See on üks nendest maalidest, mis pärast lõpupidu kaduma läks.
EKA jõulupidu.
KTI jõulupidu.
Viimane plakatiaktsioon EKAs. Sigasid jätkus igale poole.
Kusagil 2009. aasta detsembris astusin õhtuhämaruses vestibüüli, et enne Viljandi bussile minekut internetiputkast üles kirjutada Dylan Thomase luuletus "Among Those Killed in the Dawn Raid Was a Man Aged a Hundred", et see siis õnnetu armununa bussis pähe õppida. Sobis meeleoluga ja tagantjärele vaadates ka majaga, mis äpardunult otsa sai, kuigi oli sajandi turjale võtnud:
| When the morning was waking over the war He put on his clothes and stepped out and he died, The locks yawned loose and a blast blew them wide, He dropped where he loved on the burst pavement stone And the funeral grains of the slaughtered floor. Tell his street on its back he stopped a sun And the craters of his eyes grew springshots and fire When all the keys shot from the locks, and rang. Dig no more for the chains of his grey-haired heart. The heavenly ambulance drawn by a wound Assembling waits for the spade's ring on the cage. O keep his bones away from the common cart, The morning is flying on the wings of his age And a hundred storks perch on the sun's right hand. |
Vana maja lõpupidu. 19. veebruar 2010.
Safe sex guru
Anna Aua perfokas.
Peole järgnenud kuud
Minu mäletamist viisi jäid need uksed sinna (andeks - ma ei oska seda joont eemaldada)
Slaidid MET-fondist.
Kes tunneb ära maali autori? See oli üks nendest raamidest, mida politseinikud tulistasid. Üüratu, kolme meetri kõrgune maal. Anna-Liisa Liiveri foto.
Selle ja järgmise pildi autor on Erasmuse tudeng Marion. Pildid saatis Tiiu Parbus - siirad tänud!
Neid Polymeri plakateid võis maja pealt kokku lugeda sadu. Enamus läksid jagamisele sel päeval, kui asjad linnarahvale õue tassisime.
What's cookin'?
Muide, delfist võib leida pilte sellest päevast, kui inimesed õue pealt asju korjasid. http://pilt.delfi.ee/album/171065/ Seal istub asfaldil seesamune õmblusmasin.
Sotsiaalne grafiti. Anna-Liisa Liiveri foto.
Freskodest ja sgrafiitodest oligi kõige rohkem kahju.
Savileib.
Välissuhete osakond.
Kaarel Kütase maal.
"Hoop näkku, läbi saja aasta, kõige eest" 21.aprill 2010 Martin Miksoni foto
Maja tühjaks tegemine oli ehitusmeestele kerge. Asjad visati mistahes korruselt aknast välja EKA hoovi. Foto autor Anna-Liisa Liiver.
Vana maja teise korruse aknad (IT osakond?), mis vaatavad seina, mille taga rattaparkla oli. Kujutan ette, et IT-meestele oli tavaline praktika sulguda end nende akenda taha, nõjatuda tellisseinale, et siis suitsu pahvida. Foto autor Anna-Liisa Liiver
Kui pea aknast välja pistsid ja üles vaatasid, siis nägid seda. Allapoole jäi väike kuristik. Ikkagist teisel korrusel. Foto autor Anna-Liisa Liiver.
Foto autor Anna-Liisa Liiver.
Foto autor Anna-Liisa Liiver.
Foto autor Anna-Liisa Liiver
Kunstiteaduse Instituut
Heaven
Kunstiteaduse Instituut
Heaven
Eelmise nelja pildi autor on Anna-Liisa Liiver.
Põldroos ja teised, veel rullis.
Selle ja kümne järgneva foto autor Greiss Taul.
See ongi Enn Põldroosi diplomitöö - laadige pilt arvutisse ja pöörake tagurpidi. Tüüpilisel kombel ei teinud ma too päev ise fotoaparaadiga ühtegi pilti.
Vestibüül paljastatud juhtmetega. Anna-Liisa Liiveri foto.
Anna-Liisa Liiveri foto. Järgmised 6 ka.
Vaade fassaadile keldrist.
Eelmise pldi tegemiseks oli vaja siseneda/väljuda sellest aknast. Selle ja järgneva nelja pildi autor Anna-Liisa Liiver.
Arhitektuuritudengid uhkustasid igal peol, et neil on ainukesena katuseluugi võti.
Arhitektuuritudengid uhkustasid igal peol, et neil on ainukesena katuseluugi võti.
Õues tantsib kraanapaar. (http://www.artvalue.com/auctionresult--cartier-bresson-henri-1908-200-talinn-estonie-1452173.htm)
Selle ja järgneva nelja foto autor Karl Taul.
Monumentaalmaali klass uue maja neljandal korrusel.
Kui ma enne kirjutasin, et ma rohkem oma jalga EKA majja ei tõstnud, siis ma valetasin. Ühe korra läksime veel Solveigi, oma venna ja ta tüdruksõbraga "päästma" seinamaale. Mõtlesime, et oleks ilus, kui lööks seinast vähemalt kildegi välja, mida hiljem mosaiigina kokku saaks panna. Aga päästeretk ebaõnnestus totaalselt. Suvatsesid sa vaid kirkaga maalipinnale laiatada, kui kivi tüki asemel pudenes põrandale imepeenike värvipuru. Lootusetu missioon ja kudiagi halenaljakas.
Katse eraldada seinast käsi.
Katse eraldada seinast eesli pea.
Tütarlaste kooli fassaad. Vaadake pilte EKA uue maja lehelt: http://ekamaja.artun.ee/?page_id=7 , sealt on väga hästi näha, millise jupiga on tegu.
Need fotod on tehtud monumentaalmaale päästma minnes ja nii.
Töömehed autot pesemas.
Jasper Zoova, 1996, MET-fondist.
Jõhkardist kopp.
Träni Raja tänava skulptuurimajas.
Muist EKA puumajast furgoonis, teel Raja tänavale.
Hillar Jaanus fotol
Selle ja järgneva foto autor Tiiu Parbus.
Mu kirjutis oli selles mõttes üks suur egoistlik vääratus, et lugejale jäi mulje, et kui poleks olnud mind, siis oleks EKA varandus koos majaga ära lammutatud. See on eksitus, mida ei osanud välja kraapida, kuna muidu oleks jutt olnud umbisikuline ja eemalolev. Kui poleks olnud mind, täitnuks Sisyphose rolli keegi teine. Nii nagu uue maja eest oleks lobitööd teinud keegi teine, kui rektor poleks olnud praegune. Vaadates pealt hävingut, hakka või uskuma Hegeli-nimelist nätsu närinud suurt ajaloolast Tolstoid, kui ta keisritest järgmist kirjutas:
"Napoleon ja Aleksander, kellede sõnast näis olenevat, kas sündmus toimub või ei toimu, olid oma tegudes niisama vähe sõltumatud kui iga soldat, kes läks sõtta liisu järgi või värbamise korras. Teisiti ei saanud see olla, sest selleks, et Napoleoni ja Aleksandri (nende inimeste, kellest sündmus näis olenevat) tahtmine teostuks, oli tarvis arvutute asjaolude kokkulangemist; kui ükski neist oleks puudunud, siis poleks sündmus saanud toimuda. Oli tarvis, et miljonid inimesed, kelle käes oli tegelik jõud – soldatid, kes tulistasid ja toidumoona ning suurtükke vedasid -, oli vaja, et nad nõustuksid täitma seda üksikute ning nõrkade inimeste tahtmist ja et neid selleni viiks arvutu hulk keerulisi, mitmekesiseid põhjusi.
Fatalism on ajaloos paratamatu, et seletada mõistmatuid nähtusi (s.t neid, millede mõistlikkusest me aru ei saa). Mida enam me püüame mõistlikult seletada neid nähtusi ajaloos, seda mõistmatumaks ja arusaamatumaks nad meile muutuvad.
Iga inimene elab enesele, kasutab vabadust oma isiklikkude sihtide saavutamiseks ja tunneb kogu oma olemusega, et ta võib praegu teatava teo sooritada või sooritamata jätta; aga niipea kui ta selle sooritab, muutub see teataval ajamomendil sooritatud tegu tagasivõtmatuks ja hakkab kuuluma ajalukku, milles tal on mitte vaba, vaid ettemääratud tähendus.
Iga inimese elul on kaks külge: isiklik elu, mis on seda vabam, mida abstraktsemad on selle huvid, ja loodusepärane karjaelu, milles inimene paratamatult täidab talle ettekirjutatud sadusi.
Inimene elab teadlikult enesele, kuid on ebateadlikuks tööriistaks ajalooliste, üldinimlikkude sihtide saavutamisel. Sooritatud tegu on tagasivõtmatu ja selle mõju omandab teiste inimeste miljonite tegudega ajas ühte langedes ajaloolise tähenduse. Mida kõrgemal inimene seisab ühiskondlikul redelil, mida rohkemate inimestega ta seotud on, seda rohkem on tal võimu teiste inimeste üle, seda ilmsem on iga tema teo ettemääratus ja paratamatus.
“Keisri süda on jumala käes.”
Keiser on ajaloo ori.
Ajalugu, s. o inimkonna ebateadlik, üldine karjaelu, kasutab keisrite elu iga minutit enda heaks kui tööriista oma sihtide taotlemisel."
Head kolleegid-tööriistad, head lugejad, vabandan, et käeolev artikkel pole läbinud Artishoki toimetuse kätt. Tavaliselt ikka toimetame, sest nii on parem ja lapsused jäävad välja, aga see siin oli pigem väljavõte päevikust ja las ta selline olla. Toimetamine lükanuks teksti avaldamise teadmata kaugele ning siin ei ajanud ma taga kriitiku kohust olla see- või naasugune, vaid tahtsin lihtsalt mõneks ajaks tühjaks lobiseda ja eelmisest aastast lahti saada. Sest kahte vestlejat ühendab ikka kõige rohkem kolmandast tagarääkimine ning antud juhul oli kolmandaks aeg, mis võiks arutust anda.
Add a comment
Comments: 4