Hüvasti, salved! 

Tanja Muravskaja näitus „Split Mind” („Lõhenenud vaim“) Tartu Kunstimuuseumis kuni 28. XI. Nüüd orjaunest ärkameja ühes sõtta tõttamesest priius läigib meie eelja varsti Eesti Vabariigi peal Ööl vastu 1882. aasta 6. augustit vahistati Riidaja intellektuaal Andreas Dido süüdistatuna isevalitsusevastases meelsuses. Üheks süüdistusmaterjaliks oli ka ülaloleva luuletuse käsikiri. Räägitakse, et see on esmakordne Eesti Vabariigi kirjasõnas mainimine. Dido sai kaks aastat ja kaheksa kuud vanglakaristust. Pärast pääses ta Euroopasse, õppis Genfis kaks aastat sotsiaalteadusi ja andis (1906–1908) Pariisis välja ajakirja La Justice, Journal Estonien (Õiglus, eesti ajakiri). Eesti ajalehtedele saatis Dido kirju A. Tuleviku nime all.    

Mis oli ja on see õiglus, millele toetudes nõuda väikese rahva iseseisvust? Et Vabaduse väljakul kõrgub ristiusu range sümbol, võiks uskuda, et kehtiva riigivõimu sõna kohaselt õigustab riigi suveräänsust teatav kristlik narratiiv, mõni piibellik moraal, millest iga vaenlane ühisel kontinendil aru peaks saama.       Tanja Muravskaja on ukraina juurtega kunstnik, kes viimasel viiel aastal on oma näitusetegevuses süüvinud eesti identiteedi küsimustesse: rahvusmeelsete sõnul provotseerivalt, rahumeelsete arvates väljapeetud esteetilise vormiga. Mis mind seekordse „retrospektiivi” puhul üllatas, oli väljapaneku otse piibellik ülesehitus.

Hakka või mõtlema, et teistmoodi polegi võimalik Eestis kehtivat moraali kõnetada. Kõnni näitusel kui Püha Vaimu kirikus: krõbe keldrivalgus, seintel religioossed jutustused ning alateadlikult avalduv kristlik numeroloogia.      

Galeriisse sisenedes võtavad vaataja vastu kaksteist apostlit, nemad, kes laulsid koos. Võta näpust, kas dineele kutsus nad A. Tulevik või T. Muravskaja. Vabadusekuulutajatele järgnevad sõdurid (seeria „Eesti rass”), kes on asendamatu lüli igas ideaalses riigis. Kolmas saal on „Positsioonide” päralt: sari seitsmest noorest eesti kunstnikust, kes varjavad oma alastust sini-must-valge trikolooriga ning kes kehastavad sellel näitusel seitset surmapattu. Säärase tõlgenduse kutsub esile tõik, et Muravskaja on (kiviga?) rünnanud klaasi taha raamitud kolleege. Kallaletungi mõistan õigustada vaid sellega, et modellid kehastavad alpust, kiima, viha või igal juhul midagi laidetavat. Jalutades tagasi näituse algusesse, märkab külastaja, et on vahele jätnud ühe väikese ruumi, kus näidatakse videot, kus kunstnik haamriga oma „Positsioone” (positsioone??) kildudeks viskab. Kuidagi variserlikult mõjub see esimesena kivi haaramine. Kui juba visata ja end kivist kõrgemale asetada, siis mille nimel? Milles süüdistatakse rünnatavaid? Et noor kunst ei täida oma eesmärki? Ei tegeleta õige asjaga?      

Vesteldes sel teemal kunstnikuga, selgus, et tema ei pidanud kordagi silmas persoonide ründamist, see oli oma varasema loomingu vastu suunatud ikonoklastia. Põhjenduseks rahulolematus (ja küllap leppimine ning edasiliikumine) naiivselt astutud sammude üle. Tunnistan, et mulle jääb arusaamatuks, millistest ebaõnnestumistest Muravskaja räägib. Ta on kõik oma näitused kümneid kordi läbi seedinud ja tulemus alati on olnud sedavõrd konstruktiivne tervik, et raske on neile midagi ette heita (peale maitse-eelistuste stiilis „mulle meeldiks enam juhuslikkust”). Kuid siiski, ühe häiriva mõra ma Muravskaja loomingust leidsin.    

Et avada selle vea tausta, toon näite 1930ndatest. 1937. aastal algatasid rahvusmeelsed kriitikud Loomingu veergudel keskustelu kõlblusest kirjanduses. Hämmastava jama kõrval avaldati ka nördinud A. H. Tammsaare sõnad: „Juba sellest kahest näitest peaks jätkuma, et igat mõtlejat inimest arvama ajada: kas kirjandusega pole nagu põlluga, kust tahetakse lõigata puhast jumalavilja? Puhas vili ei kasva muidu, kui vea põllule haisevat sõnnikut. Kirjandus kui elav jumalasõna sigib ainult usupahede räpasel taimelaval. Vagadele, kõlbelistele ja positiivsetele inimestele on see üpris kurb tõde, aga tänini pole sellele võinud parata ei palvete ega paastumisega”. Muravskaja fotodel puudub just seesamune sõnnik, mis teostele elavaid argumente lisaks. Kui näiteks Muravskaja pildistab stuudios neonatse, muutuvad viimasedki kuidagi sümpaatseteks, armsalt lollakateks. Pole ju mõeldav, et need end ateljees ebasündsalt üleval pidasid. Kunstniku stuudio klaar aeg teeb sõkaldega puhta töö. Kui fotodelt üldse kusagilt sõnnikut leida, siis kaheteistkümne apostli kortsuvagudelt ning olgu see siiras kompliment eesti maastikule, mida need näod kahtlemata on. Kui mainisin kunstnikule kõneks tulnud sõnniku puudumist, hakkas ta üllatunult naerma, põhjuseks mälupildid surmahirmust külmrelvadega neonatside ees või korduv kriitika teemal, kust võtab mitte-eestlane julguse või jõhkruse Eesti kõige tähtsamaid poliitikuid portreteerida (ja veel nii, et lahtised poorid järel!). Kunstnikul on siin õigus: minu argument oli elu suhtes liiga kauge, ütleme, intellektuaalne.

Kokkuvõttes ilus ja meeldejääv kunst, mille peamiseks tugevuseks on kahtlemata detailideni läbi mõeldud ülesehitus. Mingisugune veider realism, mis ammutab ühiskonna asemel inspiratsiooni kunstnikust enesest, sealjuures kordagi romantiliseks muutumata. Kahekümne aasta pärast räägitakse depressiooniaegsest fotograafiast ja tuuakse välja Muravskaja hoiatavad positsioonid.