Giidina arhitektuuris

Gregor Taul

Giidina arhitektuuris

Jaak Jõerüüdi novellis „Mr. Dikshit“[1] juhatab minategelane üht salapärast hindu külalist läbi stagnatsiooniaegse Tallinna. Turist on vaikne, ent aeg-ajalt vaimustub pealtnäha ebaolulistest asjadest, viies kimbatusse giidi, kelle tundub, et ta ei suuda oma kultuuri huvilisele vahendada. Tallinnas giidina töötades olen selle novelli õhustikku omal nahal korduvalt läbi elanud, samal ajal selle algust ja lõppu ümber sõnastada püüdes. Kirjanik portreteerib oma tekstis teatud mõttes ideaalset turisti, sõbralikku, tarka ja uudishimulikku inimest, keda iga giid loodab tööle minnes kohata. Teisalt ei tahaks sellist klienti siinkohal ülemütologiseerida, sest minu kogemuse põhjal on enamus külalistest toredad vestluspartnerid. See on ka igati mõistetav, sest turistid väljuvad oma kodusest mugavustsoonist vabatahtlikult, olles avatud uutele kohtumistele ja teistsugusele keskkonnale. Sõnaga, reisides pole me päris ise.

Üleüldse on positiivsuse imperatiiv turismindusse kui rõõmu vahendavasse meelelahutusärisse sisse kirjutatud. Näiteks manitseb giidieetika hoiduma teemadest, mis võiksid esile kutsuda negatiivseid reaktsioone. Seega peavad giidid teatud määral elu ilustama ja varjama ühiskondlikke probleeme nagu vaesus või diskrimineerimine. Giid ei tohiks kaevuda oma jutuga sügavamale, kui silm seda lubab (silmal on kombeks peatuda ainult ilul). Teisalt on hea giiditöö aluseks usalduse loomine kõneleja ja kuulaja vahel. Minu kogemuse põhjal tajuvad turistid kohe ära, kui jutt liiga magusaks kisub. Giidi eesmärgiks on leida tasakaal mesijutu ja reaalsuse, ajaloo ja kaasaja, geograafia ja rahva, kultuuri ja poliitika ning kõige laiemas mõttes nähtava (arhitektuuri) ja nähtamatu (lugude) vahel.

2017. aastal külastas Eestit üle kuue miljoni inimese, kellest ligikaudu pooled peatusid majutusettevõtetes. Ülejäänud viibisid siin ühe päeva – suurem osa neist olid põhjanaabrid, kuid Tallinnat ja Põhja-Eestit väisasid ka ligi pool miljonit kruiisituristi, kes veetsid siin keskmiselt kaheksa tundi. Turisminduse osatähtsus Eesti SKP-st on umbes seitse protsenti, lisaks panustavad väliskülalised ekspordituludesse. Need on olulised numbrid, mida üle riigi püütakse ühisel nõul ja jõul tõsta, kuid kui palju arvestatakse (massi)turismi varjupoolega? Puupüsti täis vanalinnas tunnevad ennast kohalike kõrval ebamugavalt ka turistid, kes iseenda paratamatut süüd selles tunnistavad ja minult tihti küsivad, millal oleks parim aeg Eesti külastamiseks väljaspool kõrghooaega? Tavaliselt vastan ma, et praegu ongi parem aeg ja mis puudutab täis tuubitud vanalinna, siis võib-olla just see emotsioon sarnanebki kõige enam „autentse“ keskaegse Revali ruumikogemusega. Tegemist oli oma regiooni ühe olulisima sadamaga, mille tänavaid täitsid tuhanded kaupmehed üle terve Vana Maailma. Nii see peabki olema.

Teisalt tuleb tänastel tallinlastel – aga ka kolleegidel Gdanskist, Helsingist, Stockholmist ja Kopenhaagenist – tõdeda, et suurem osa Läänemere kruiisituristidest on siin selleks, et külastada viisavabalt, mugavalt ja turvaliselt  Peterburi, kus viibitakse kaks või kolma päeva. Lisaks tuleb arvestada sellega, et Läänemeremaadega tutvumise kõrval on kruiisituristide jaoks sama oluline laevamelu nautimine. Nii Lääne- kui Vahemerel, aga ka Kariibidel leidub puhkajaid, kes kogu mereisi vältel laevalt ei välju. Lõbusõidulaeval enese väljalülitamine on nende eelistatud puhkamisviis ja seda ei saa mõistagi ette heita.

Viimastel aastatel külastab Eestit üha enam Aasia turiste. Tihti uurin Pekingi, Hong Kongi, Singapuri, Taipei ja Bangkoki reisisaatjatelt, milline on nende lemmiksihtpunkt (nad töötavad üle terve maailma). Paljud on vastanud, et Põhja- ja Baltimaad, sest siin tunnevad nad ennast kõige turvalisemalt ega pea hommikust õhtuni muretsema oma klientide heaolu pärast. Ma leian, et see on väga suur tunnustus, mida me ise ehk ei oskagi tähele panna. Samas olen kuulnud, et mõned sealsed reisifirmad valivad oma sihtkohti vastavalt sellele, kus pakutakse kvaliteetset ja logistilises plaanis no-nonsense Ida-Aasia toite. Tallinn väidevatalt selles osas kaardile ei mahu, mistõttu mõned grupid siin (pikemalt) ei peatu.

Seoses Tallinnas pakutavate kaupadega meenub üks tuur, kus ainsaks kliendiks oli Ladina-Ameerika rikkur. Käisime kauplusest kauplusesse, kust härra ostis kokku matrjoškasid ja merevaiku. Kohvipausil söendasin ümber nurga kommenteerida, et see pole kohalik kaup, et vahest huvitab teda... Mees katkestas mind rangelt ja teatas, et ta saab sellest väga hästi aru, aga ta eelistab oma raha siia jätta, mitte vene mafioosodele viia.  Nojah, eks tal oli selleks täielik õigus, ehkki ma pole sugugi kindel, et siinne merevaiguäri puhtam tegevus on. Kuigi jah, kui ma veel mõned aastad tagasi püüdsin turiste aktiivselt kohalike suveniiride juurde suunata, siis praegu tundub mulle, et võib-olla polegi nii paha, kui nihutaksime „oma“ kultuuri servad riigipiirist kaugemale ja ei esitleks mitte ainult kitsalt rahvuskultuuri, vaid kogu oma regiooni. Hansa liit tähendabki ju Läänemere erinevate kallaste traditsioonide tutvustamist, esitlemist ja kaubastamist.

Viimane märkus oli poliitilise alatooniga. Pole midagi parata, sest nii nagu ülejäänud elualadel, on ka giidinduses pärast Trumpi ja Brexitit muutunud poliitikast rääkimine või vaikimine märgiliseks. Mäletan, et kui ma oma giidikarjääri algusaastatel läksin neljatunnise vanalinna ekskursiooni ajal näiteks Hansaliidust kõneldes üsna detailseks, siis nüüd enam selleks aega ei jagu. Päevapoliitika trügib vana linna keskele. Sel aastal, kui Taavi Rõivas esines telesaates The Daily Show, tuli mul tihti sel teemal kommentaare jagada. Pronksiöö aegu tuli rääkida hoopis teistel teemadel, mis nüüd, Ukraina sündmuste valguses, on taas esiplaanile kerkinud. Briti pensionärid, kelle jaoks Läänemere kruiis on tihtipeale esimeseks reisiks siiakanti, on minu arust tihti melanhoolsed, sest neil tuleb jätta hüvasti selle osaga Euroopast, mida seni kogeti läbi ajakirjandusliku kõverpeegli.

Ent suures plaanis on poliitiliste võimumängude asemel viimase kümnendi turismindust hoopis enam mõjutanud nutitelefonide võidukäik. Järjest enam turiste irdub traditsioonilistest reisimisviididest, mille juurde kuuluvad hotellid, turismifirmad või atesteeritud giidide poolt juhendatud ekskursioonid. Kui ma Lissabonis õppisin, tuli mul olude sunnil juba kuu aega pärast sinna kolimist hakata giidina raha teenima. Võtsin ühendust ühe n-ö tasuta tuure pakkuva firmaga, mille sarnastega võitlevad linnavalitsused kõikjal maailmas. Tasuta tuuride skeem on üldjuhul järgmine: tuure viivad institutsionaalse ettevalmistuseta giidid, ekskursioonil osalemine on kuulajatele tasuta, kuid eeldatakse, et turist jätab giidile tippi (millest giid hiljem kopsaka osa „firmale“ maksab). Võtsin väljakutse vastu, „tuupisin“ paar nädalat Portugali ajalugu ja Lissaboni arhitektuuri ja sain oma arust esimese tuuriga hästi hakkama. Minu teisel tööpäeval ajas aga üks pahatahtlik Põhja-Ameerika turist iga minu esitatud fakti peale Wikipedias järge, proovides minu väiteid ümber lükata või lihtsalt kahtluse alla seada. Mulle tundus, et ta oli sügavalt häiritud sellest, et üks „mittekohalik“ esitleb talle portugali, sest reisimise eesmärk on ju tõelise autentsuse tunnetamine.

See valus kogemus aktualiseeris minu jaoks mitmeid küsimusi, mille üle olen kunsti- ja arhitektuurikriitikuna pikalt juurelnud. Giiditöö on sarnaselt kunstiajaloole traditsiooniliselt rahvuskeskne distsipliin, kus terminid „meie“ ja „nemad“ on rangelt paika pandud. Lissabonis local guide’ina töötades oli mul enda näitel huvitav jälgida, millal ma rääkisin portugallastest kui meiest või nendest. Pean tunnistama, et olin varasemalt sellist piiritegemist jälginud huviga oma eesti-vene kolleegide puhul, kel tuleb eksursiooni vältel end korduvalt ühele või teisele poolele „meid“ asetada. Mõne jaoks süünib see väga lihtsalt ja loomulikult, teise jaoks võib see valulik ja keeruline protsess olla.

Keeruline sellepärast, et giidina töötades muutud sa kutsespetsiifikast lähtudes paratamatult hegeliaaniks, kes tõlgitseb oma linna, maa ja rahva ajalugu nii ratsionaalselt kui ta vähegi suudab. Sellises narratiivis suhestuvad kõik lood ja faktid, kausaalselt tänase päeva ehk ajaloo „tulemusega“. Ajaloost kui sähvatuste jadast saab reeglipärane jutustus. Piltlikult öeldes, kõik, mis siin maal on toimunud, juhtus sellepärast, et me saaksime nüüd siin vabas riigis õppida riigikeeles (aga mis siis, kui see ei ole sinu emakeel?), valida vabadel valimistel (aga kui nad ei kipu sind esindama?), helistada Skype’iga (kas kõikidele nendele sõpradele, kes on siit maalt lahkunud?), maksta eurodega, müüa päris oma metsa jne. Eks igasuguseid lugusid on lihtsam jutustada üheseltmõistetavatena, ehkki ma usun, et parimad giidid suudavad giidieetikat rikkumata minna teisele poole single story’t, nii nagu seda on mõtestanud nigeeria kirjanik Chimamanda Ngozi Adichie.

Kesiganes on osalenud mõne väga hinnatud kunsti- või arhitektuuriajaloolase ekskursioonil, teab, millest ma räägin. Säravate kõnelejatega seoses meenub mulle, kuidas Roland Barthes olevat öelnud, et ega ta surmast suurt ei pea, aga kui tema vanakreeka keele õpetaja siit ilmast lahkus, oli ta sügavalt löödud, sest ta tundis, et mitte ükski raamatukogu ei suuda asendada sellist teadmiste sünteesi, mis selle mehega hauda läks. Jutustan seda selleks, et anda mõista, et olgu turistil kaasas kas või piiramatus koguses roamingu-internetti, siis ühe suurepärase giidi ekskursiooni vastu see ei saa. Näiteks ajendas mind ajendas giidiks pürgima elamus, mille sain teismelisena Ufizzi galeriid külastades, kus ekskursiooni viis läbi Giorgio Vasari, 16. sajandi humanist ja nimetatud muuseumi alusepanija, keda peetakse kunstiajaloo kui distsipliini alusepanijaks. Olin kunstiajaloo tundidest tema nimega tuttav, kuid see viis, kuidas artistiks riietunud giid Vasarina esines oli absoluutselt rabav.

Selles mõttes on giiditöö äärmiselt performatiivne tegevus, kus esineja kehastub perfektse diktsiooni ja vaimuka huumorimeelega rollitäitjaks, kes ta tegelikult ei ole. Giidi töövahenditeks olevad sõna ja hääl on harjutades võimalik timmida viimase piirini, samuti tulevad kasuks haaravad sententsid, leidlikud anekdoodid või ootamatud viited popkultuurile. Semiootik Peeter Torop refereerib oma monograafias „Tõlge ja kultuur“ vene sümbolismi teoreetikut Andrei Belõit, kelle mõtted „Sõna maagiast“ (1909) sobivad ka siia konteksti: „Sõna loob uue, kolmanda maailma – heliliste sümbolite maailma, mille abil saab heita valgust väljaspool mind asuva maailma saladustele, nagu ka minusse kätketud maailma saladustele; väline maailm valgub mu hinge; seesmine maailm valgub minust koidikusse, puude kohinasse; sõnas ja ainult sõnas taasloon ma enda jaoks mind väljastpoolt ja seestpoolt ümbritseva, sest ma olen sõna ja ainult sõna.“

Giidi jaoks on sõnad laitmatult toimiva kommunikatsiooni teenistuses. Selles mõttes võib giidi pidada tõlgiks ja tema tööd tõlketeoseks, mille puhul ta vastutab selle eest, et kohalik kunsti- või arhitektuuriteos saaks võõramaalasele mõistetavaks tehtud. Kuna eesmärgiks on õnnestunud suhtlus, siis eelistavad giidid mõistagi edasi anda selliseid teemasid, mis lihtsamini „kohale jõuavad“. Toon ühe näite. Pärast seda, kui Vabariigi Presidendi Kantselei õuele ilmusid mesitarud, võin ma rääkida nii haaravalt kui vähegi suudan Peeter I-st, Kadriorust, presidentidest ja Kumust, kuid lugu sellest, et riigipea kingib väliskülalistele siinsete rooside mett, ületab kõik muu. See väike, kuid üldinimlikult puudutav lugu läheb iseäranis korda Aasia turistidele, kelle jaoks mõisted nagu Peeter I või barokk mõjuvad niiehknaa eksotismidena nii nagu meie jaoks keiser Kangxi või Mingi dünastia maalikunst.

Seepärast meenutab presidendi mesila mulle universaalset monumenti. Prantsuse ruumiteoreetik Henri Lefebvre on monumentidest kõneldes toonud välja võrdluse tavakeelega: oletame, et kaks inimest kohtuvad ja neil hakkab jutt jooksma; esmalt räägitakse tühjast-tähjast, siis tulevad mängu märksõnad nagu armastus ja viha, lapsepõlv ja vananemine, kodu, perekond ja lahusolek, kuni ühel hetkel ei ole kõnelejatel pääsu keerulisematest mõttekäikudest, viidetest filosoofilistele teooriatele või kirjandusteostele, läbi tuleb arutada küsimused, mis puudutavad inimeseks olemise baasväärtuseid. On kaunis tõenäoline, et just sel hetkel vestlus üleküllastub ja kõnelejad jooksevad oma mõtetega ummikusse. Lefebvre’i sõnul täidavad monumendid linnaruumis just seesugust rolli, olles kui tarkusest tulvil vanasõnad, mis kubisevad vastuoludest. Kõik teed ja vestlused viivad monumentideni, aga kuhu sealt edasi minna?

Võrdluseks giiditööga: pärast Vabadussõja võidusamba püstitamist tajusin õige pea, et on parem, kui ma sellest bussiga mööda sõites millestki muust räägin (niisamuti pole arukas kruiisituristidele Estonia huku monumendist kõneleda). See toob kaasa palju küsimusi, mille lahkamine pole lühikese ekskursiooni jooksul praktiline. Giidide õnneks on Tallinna vanalinn üsna monumentidevaene paik ja nii on tuuri peategelasteks linn ise ühes oma lugudega.

Kui ma seni olen giiditööst kõneldes keskendunud tõlkimisele, lugudele ja kõigele sellele, mis on semiootilises plaanis sümboolne ja kokkuleppeline, siis paradoksaalsel kombel domineerib ekskursiooni tehes keele indeksiaalne ehk viitav dimensioon. Giid ei saa ennast unustada jutustama millest iganes, sest terve tuuri vältel määrab ja raamistab teemavalikut teda ümbritsev arhitektuur ja aineline kultuur. Seetõttu moodustavad määrava osa giidi „leksikast“ kehahoiak, miimika ja žestid, mille abil kodulinna vaatamisväärsustele tähelepanu juhtida. Kui giid mõistab näpuga õigetele asjadele viibata, hakkab linn ise ennast avama.

Mitmed linnauurijad on väitnud, et arhitektuuri iseloomustab lõputu semioos, s.t on peaaegu võimatu väita, mida üks või teine arhitektuuriteos või –detail tähistab. Giidil on seega lõputu vabadus, aga ka suur vastutus, väita, et ühe või teise maja tähendus on just selline. Mulle endale tundub, et arhitektuuriteose tähendus ja väärtus väljendub paljuski selle füüsilises kogemises indiviidi poolt. Ekskursioon pakub selliseks ruumikultuuri vahetuks kogemiseks suurepärast formaati. Esiteks on tuuri puhul oma silm kuningas, teiseks aktiviseerub ekskursiooni käigus ruumiline kujutlusvõime ning kolmandaks lisandub vaataja kogemusele kohaliku professionaali teadmistepagas.

Kõike eelnevat silmas pidades võtaksin giiditöö ja arhitektuuri suhte kokku järgmiste punktidena: a) giiditöö õilistab, kanoniseerib ja estetiseerib teatavad ruumid, seega ka fetišeerib ja muudab need visuaalse ihaluse objektideks; b) giiditöö süstematiseerib, kategoriseerib, aga ka võrdsustab, üheülbastab ja allutab eripalgelise arhitektuuri ühele diskursusele, et see oleks mõistetav ja jutustatav üle maailma; c) mistõttu võib öelda, et giiditöö ennekõike narrativiseerib arhitektuuri; d) ent annab samal ajal arhitektuurile tagasi selle radikaalselt kolmemõõtmelise, kehalise ja peripateetilise olemuse; e) giiditööl on tendents isikustada arhitektuuri, tehes selle ühelt poolt arusaadavaks läbi tuntud ajalooliste tegelaste, ent teiselt poolt soodustades selle mõistmist läbi giidi isikliku eluloo; f) giiditöö tõlgib arhitektuuri, kusjuures giidist saab sellisel juhul tõlk, arhitektuurist aga samal ajal nii originaal- kui tõlketeos; g) tõlkest johtuvalt võib arhitektuurist saada ajaloo aseaine, kohaliku eluolu metafoor;  h) kuid viimaks on kõige olulisem on see, et reisimise ja seega ka giiditöö tuumaks on uudishimu rahuldamine, inimeste soov lasta lahti kodusest rutiinist ja tahe kogeda võõrast ja teistsugust. Sellisena on arhitektuur giiditöös demokraatlik ja tervistav, kasvatades nii uudishimu kui mõistmist teiste kultuuride suhtes.

Tulles tagasi Jaak Jõerüüdi novelli juurde, mille peategelane muretses selle üle, kas ta suudab „kohaliku kõndiva, häälitseva riigi funktsioonis“ jõuda suhtlemises „kaugelt saabunud kõndiva ja häälitseva linna, riigi, maaga“ nii kaugele, et nad ei jää teineteisele „sümboliteks, vaid saavad jälle inimesteks“, siis loo lõpus adub giid, et turist oli oma tarkusele lisanud „halli vanamehe, mustad sõstrad ja minu. [....] Ta oli külastanud neid väikesi rahvaid, need olid olemas.“ Hall vanamees viitab novellis Ülemiste vanakesele ja veeuputuse-müüdile, mida mütoloogiast huvituv külaline oluliseks pidas. Mustad sõstrad sümboliseerivad kohalikku toidukultuuri, mida on võimalik kogeda kohalike seltsis vaid siis, kui marjad on korjatud. „Mina“ on jutustuses päris inimene, kes püüdis võõrale meeleheitlikult kohalikku ehituskunsti tippteoseid vahendada, kuid rääkis paratamatult ikka vaid iseendast ja oma kultuurist.

[1] Jaak Jõerüüt, Igavene suvi, Tallinn: Eesti Raamat, 1980, lk 5-13.