Johnson & Johnson

Mis toimub? Kriitikud on lukustatud ruumi, kus peavad välja tulema olukorrast, mil uurimisobjektiks on galeriisaal, nn valge kuup. Valgeks võõbatud kunstieksponeerimissaal „kujunes välja“ nii 1930. aastatel. Kõnealune ruum on idee poolest neutraalne ega sega kunstiteoste iseseisvat eksisteerimist. Universaalsel seinal rippuv teos jääb ideaalis samaks teoseks nii Tartu, Berni või Tokyo galeriis. Seesinane kuup omandas eelmise sajandi keskpaigaks müstilise oreooli, „muutes kõik enda sisse sattuva kunstiks“. Galerii jumaldamine sünnitas loomulikult ka sellise kultuuritüübi materdajaid, lammutajad või lihtsalt küsimärgi alla seadjaid. Viimaste hulka kuuluvad oma teosega ka Johnsonid, kelle teos ei püri kunstiteose staatusesse, ega taotle originaalsust või šokeerimist. „Untitled“ on kutse diskussioonile, arutlemaks kunstnike ja kriitikute peamise töövahendi, galerii üle.

Kui inimesed oma igapäevaelust midagi nõnda fundamentaalset küsitavaks muudavad, käib sellega kaasas hea annus absurdi ja eneseirooniat, anekdootide rääkimist. See on kunstnike poolt „auru väljalaskmine“, aga ka altruistlik žest, loobuda „oma oskuste näitamisest“ (kuraatori sõnul on tegemist zeitgeisti kajastava näitusega, kümme kunstnikku on „Best of 2010“ või kui mitte parimad, siis vähemalt hetke representeerivad küll) ning anda kogu sära kriitikutele (mitte et selline žest ei näitaks kunstnike „oskust“...).

Võtan väljakutse vastu ning sukeldun ajaloost mittehuvitatute õnnetuseks minevikku, sest nagu papa Lotman kirjutas: „Kunstiajalooline retrospektiiv kuulub esteetilise elamuse põhieelduste hulka.“ Järgnevad mälutükid peaksid maitsestama Johnsonite käkki ning tekitama lugeja mälus esteetilise elamuse.

1968. aastal täitis Walter de Maria Heiner Friedrichi Müncheni galerii põrandad mitmetonnise mullakihiga. Ukseava valvas põlvekõrgune klaas, sealt edasi liikumist ei toimunud. Johnsonitega seoses pakub huvi näituse plakat, mis oli omaette kontseptuaalse kunsti tippteos. Sellele olid ranges rasvases kapitaalkirjas trükitud sõnad: „NO OBJECT IN IT, NO OBJECT ON IT. NO MARKING IN IT, NO MARKING ON IT. NO GROWING IN IT, NO GROWING ON IT.“ Plakati pildimaterjaliks oli galerii põrandaplaan, tavaline skeem, ainult põranda kohale oli kirjutatud SOIL. Räägin sellest, kuna samasuguse ruumiplaani saatsid kriitikutele projektikirjeldusena ka Johnsonid: pearuumi on märgitud WHITE CUBE, kõrvalruumidesse TEXTS. Ei rohkemat ega vähemat, kogu tõde on näha. Muide, teose pealkiri „Untitled“, on sarnane tsitaat 1960. aastate Lääne kontseptuaalsest kunstist, mil oli „heaks tavaks“ teosed nimeta jätta. Nomen est omen, milleks ideed koormata?

Teine asjakohane näide pärineb 1991. aasta Londonist. Royal College of Artsi lõputöödenäituseks puhastas skulptuuritudeng Gavin Turk oma ateljee kogu kolast ning eksponeeris tühjusjääki lõputööna. Ainukesena „mööbliesemena“ riputas ta toa otsaseina sinise mälestussildi (sellise nagu Suur-Britannias muinsuskaitsetähised on): „GAVIN TURK. Sculptor. Worked here 1989–1991.“ Noormees kukutati läbi, kuid ta korjas üles kohalik galerii, mis pani ta „lõpumärgi“ saja autorikoopia näol müüki. Kiiduväärt julgus või ülbus, teha praktiliselt midagi nii lolli pärast aastaid kestnud kipsi- ja pronksivalamist. Märkigem, et nii Indrek Köster kui Taavi Talve on kõrgharitud skulptorid. Riik koolitas nad ruumi ja masse aduma.

1994. aastal eksponeerisid Jens Haaning ja Magnus Willin Kopenhaagenis, Nicolai Wallneri galeriis kahte saksa hundikoera. Näituse pealkirjaks oli „We Live Here“, teose parameetritena märgiti „ruum, 2 saksa hundikoera“. Just nagu Johnsonid Tartus: ruum, 2 peidetud ukseava. Ja kes on kriitik kui mitte kodutu peni või ühiskonna valvekoer – küünik, s.o vanakreeka keeles „koerataoline“. Asotsiaalne filosoof sõna algses antiikses, halvustavas tähenduses või tõsine ja endasse tõmbunud kahtleja tänapäevases tähenduses.

Johnsonite teose varasem dialoogipartner on Malevitši 1918. aasta „Valge valgel“, valge ruut valgel lõuendil. Omas ajas võrdus säärane suprematistlik revolutsioon lõuendil meie aja lahingutega galeriisaalis. Kirjutatakse, et kunstniku jaoks oli teos n-ö vaimne ülesanne, leidmaks asendajat tühjusele, et vahest markeeris too valge värv vaimu võidukäiku kapitalismi üle.

Malevitši tühjusega seoses võiks küsida, miks keerleb eesti kunst turvalise valge kuubi ümber? Seletaksin seda sellega, et hoolimata avalike skulptuuride püstitamisest, ajutiste installatsioonide linnaruumi paigutamisest, kunstiajakirjadest või näitustest kohvikutes, on eesti ühiskonna arvates „õige kunsti“ koht muuseumis, s.t isegi mitte galeriis. Selle arusaama eest peame tänama või kiruma, kuidas kellelegi, meie poliitilist-, kultuurilist- või mis iganes eliiti, mis propageerib ja kummardab meditatiivset vaikust ja tühjust. Valge kuubi erinevateks avaldumisvormideks eestlaste peades on näiteks EKA maja lammutamine (ajaloopuntra asemele läbipaistev karp), poola telereklaamid (mis lubavad puhtust peas, suus ja kus veel), menukitest feng shui õpikud, jaantätted, „Püha Tõnu kiusamise“ mustad ja valged üldplaanid, Vilen Künnapu monumendid (olgu selleks vaimne arhitektuur Lilleoru näitel või käega katsutavad energiatornid Tallinnas Narva mnt alguses), vabadusmonuka klaas või tõsiasi, et viimasel paaril sügisel on EKA rebaste õppeaastat alustatud Lapini loenguga tühjusest. Tundub, et tühjuseigatsuse (mida serveeritakse ka lihtsuse, vaikuse või läbipaistvusena) tagamaaks on teatavast kapitalismipainest tulenev new age’i- või lihtsalt kõige idamaise järellainetus. Inimesed nagu sooviksid oma elukogemused läbi vaagida idamaiste tarkuste valguses. Eks kultuuril ole ikka aeg-ajalt vaja sisemisi ümberkorraldusi, ehk lihtsustatult – kunagise võõra Lääne asemel fännatakse nüüd võõrast ida.

Tulevasele kunstiajalooõpetajale on see igal juhul paeluv küsimus, kuidas leida pedagoogiline tasakaal ida (mittekujutava) ja lääne (kujutava) vahel, rääkimata siis põhjast ja lõunast. Õudselt ahvatlev oleks õpetada kunstikultuuri Kandinsky, Lapini, Johnsonite valge kuubi või 17. sajandi jaapani munkade abstraktsete joonistuste läbi, selgitades seejuures, et kunstnik ei pea tingimata oskama pintslit käes hoida. Mittefiguratiivse kunsti adumine teeks lapsest ju kihvtilt mõtleva inimene. Ent kui kauaks... Kardan, et sajandi kolmandasse kümnesse Eestis idavaimustust ei jagu, siis valitsevad uued tuuled. Ida värk tundub ajast ja arust, aga näiteks Aafrika on see õige. Või lööb jälle laineid lääs, stiilipuhtalt toores ameerika ning Artishoki biennaal toimub kogu täiega New Yorgis. Seniks aga võivad kriitikud end Tartu Kunstimaja suures saalis valge kuubi teemadel surnuks rääkida.