Rauno Thomas Moss

Hiljuti maeti Ameerika Ühendriikides New Mexicos maa alla tohutu kogus uraanijäätmeid. Vastik laadung polsterdati betooni ja spetsiifilise vahaga, keegi seal järgneva 10 000 aasta jooksul kaevandada ei tohi. Aga kuidas hoiatada kaevamise eest inimesi, kes elavad aastal 12010? Selleks kutsuti kokku kamp teadlasi, filosoofe ja psühholooge (kunstnikud jäeti välja, eelarvamuse kohaselt puudub neil võime ajas edasi-tagasi vaadata. Eeldatavalt raske vaimutöö järel otsustas töögrupp apokalüptilisele kalmistule püstitada obeliskid, mille kraabiti sõnad: „DANGER. POISONOUS RADIOACTIVE WASTE BURIED HERE. DO NOT DIG OR DRILL HERE UNTIL 12000 AD.“ Lisaks tekstile kanti obeliskile lõust Edward Munchi „Karjelt“. Ühesõnaga, parimad pead leidsid, et „Karje“ on see pilt, mis annab läbi aastatuhandete kõige universaalsemalt edasi abstraktset õudu.

See veider lugu meenus mulle, kui vaatasin artikli tarbeks Mossi varasemaid maale lahkamistest ja lõikelaudadest. Heiastus, et keskajauurija ja anatoomilise joonistamise õppejõuna, sobinuks Moss ideaalse ametnikuna tööle tollesse vabamüürlikku asutusse, mis järgnevate milleeniumide ikonograafilise tõe paika sätib. Sellisel ametipostil ei peaks Moss hommikust õhtuni tegelema sunnitud pallasliku värvi- uurimisega (ülikoolis Tartu koolkonna elushoidmine jms), vaid saaks südamerahus ja ilmses kires viia läbi eksperimente inimliha ja -hingega. Ja kui Moss seal juba töötaks, siis riputaks ta seintele graafilised lehed 19. sajandist, sekka mõned enda maalid ka. Nüüd, kus lugeja on enda peas Mossi kontori visandanud, siis võiksite ette kujutada ka üht kunstikriitikut, kes siseneks kirjeldatud ruumi ja ohkaks: „Kitš...“

Selle aasta 17. juunil lugesin saatuse tahtel Õhtulehte ja suur oli minu üllatus, kui leidsin melu-rubriigist artikli Caravaggiost. Seksika uudisena toodi välja 400-aastane jutt, et Juuditi maalimisel oli kunstniku modelliks prostituut Fillide Melandroni. Juudas! Kuhu me küll jõudnud oleme, et Õ kodustab Michelangelo Merisit! Või on see asjade loomulik kulg? Igal juhul loob selline tekst kunstnikust lihtsa ja „oma mehe“ kuvandi, mis ei nõua mõistmiseks liigset vaimset pingutust ning igaüks võib minna raamatupoodi ning kogeda Caravaggiot Tascheni demokraatlike väljaannete kujul oma elutoa raamaturiiulis. Sarnase loogika järgi talitab oma kunstis Moss, kes vahendab tänapäevasele pilgule vaatamiskaanoneid sajanditetagusest Itaaliast. Kuid ma ei läheks kitšilikkuse rõhutamisega liiga kaugele. Selge see, et Moss flirdib vanade meistrite maalikeelega, ent võrreldes poola aiapäkapikkude ja korstnapühkijatega on Mossi kunst määratult ägedam. Võrratu käsitöö + haaravalt totakad süžeed.

Eha Komissarov ütles 2008. aastal Mossi Vaala näitusest kirjutades, et kunstniku juured on 19. sajandi Tartu Ülikooli maalikabinetis. Nõustun ja lisaksin veel, et saksa klassitsism on pigem ratsionalistliku filosoofia pildiline väljendus kui eneseküllane maalikunst. Seda rääkis Kadrioru Kunstimuuseumi direktriss Kadi Polli, et Itaalias klassitsismi õieti ei tuntagi. Vastuolu tuleneb sellest, et Winkelmanni tuulest läks Saksamaalt Rooma palju maalijaid, kes olid küll väga head teoreetikud, kuid maalijana mitte just liiga meisterlikud. Samal ajal elas Itaalias näiteks Tiepolo näol edasi arusaam, et kunstnik on geenius, kes on sündinud pintsel käes. Tal ei ole surematute teoste jaoks vaja ratsionalistlikku filosoofiat. Moss on sellises duaalsuses tingimata Vahemerest pimestatud sakslane, kelle kissis silmadele tuleb appi kuningas Mõistus. Mõistus tegi näppudest kullaketrajad.

Autoportreest büsti lähim referents on siin samas saalis mõned päevad tagasi eksponeeritud Johannes Säre video Leonardo da Vinci peast. Geeniuse kosmodroom. Millal hea lugeja viimati kaasaegse kunsti näitusel mehebüsti nägi? Mina ise ei mäleta. Tähendab, et aeg on (vähemalt galeriis) selline, mis omistab mehe realistlikule büstile halva maitse (vahakujudemuuseum!). Moss on olukorrast teadlik ja püüab seda ühiskondlikku kompleksi omal viisil lahti harutada. Me ei tohiks oma igapäevasest fašismi(esteetika)st (ja selle mahavaikimisest) vaikida?

Teise meelevaldse interpretatsioonina soovitaksin külastajatel tähele panna, et Mossi büsti taga kõrgub hoone, kus sõlmiti Tartu rahu. Leping kirjutatakse suuresti Jaan Poska nimele, kes pidas maha võimsad diplomaatilised lahingud (kahurid sinu peas!), kuid siis mõned kuud hiljem liigse kange alkoholi ja närvipinge tõttu manala tee ette võttis. Mein Kampf? Sellise võitlejana Moss end kujutabki. Kõnelen nüüd enda jaoks ebameeldivat rahvuslikku jampsi, aga umbes nii see on, et ühe andeka maalikunstniku igapäevased ponnistused on väikesearvulise rahva jaoks niisama olulised, kui diplomaadi sõnad võtmehetkedel.

Ent vaevalt nüüd Mossi maalikunst võitlus Eesti nimel on. Küll aga võiks tõmmata paralleele Poska intensiivse, kontsentreeritud lepingutöö ja kunstniku ideaalse töögraafiku vahel, mis peaks tähendama, ütleme, pidevat surma palge ees maalimist. Seda rõhutas Moss ka intervjuus Harry Liivrannale, et asi pole mitte surnud Tartus, vaid üldse küsimuses, kas üldse tahetakse elada. Kahtlen, et Moss end 24 tundi ööpäevas maaliülesannetega vaevab, selleks on ta liiga semiootik, et midagi nii ühepoolset teha. Maalib ikka siis, kui mõistus nõuab.