LIFT11 ühest ja teisest kontekstist

LIFT11 ühest ja teisest kontekstist

LIFT11 kätkes endas nii installatsioone, sündmusi, sekkumisi, aktsioone, arhitektuuri, aga ka linnaplaneerimist ja poliitikat, mistõttu on raske rääkida festivali ühest üldisest või kümnest detailsest kontekstist, mistõttu tutvustaksin järgnevalt kolme tinglikku konteksti: Tallinna kohavaimu, Kultuuripealinna ja kuraatoritepoolset kriitikat. Sellise triaadi ülesehitus vastab ehk kõige paremini LIFT11 (konkursi) arenguloogikale, mille puhul kõigepealt analüüsisid kuraatorid, kunstnikud, kriitikud ja teoreetikud olemasolevat linnalist olukorda, seejärel sobitati välja valitud installatsioonid Kultuuripealinna konteksti, millele järgnes installatsioonide aktiivne, s.t kriitiline periood linnaruumis. Tagantjärele võib öelda, et installatsioonide edukus tulenes paljuski just sellest, kuidas autorid ühest või teisest kontekstist aru said, selle teistele lahti mõtestasid ning kriitiliselt ümber mängisid.

Lift11 kui kohavaim

1977. aastal kirjutas norra arhitekt ja arhitektuuriteoreetik Christian Norberg-Schulz raamatu “Genius Loci: Towards a Phenomenology of Architecture” (Kohavaim: Arhitektuurifenomenoloogia poole”), milles ta vaatles, kuidas kultuurilis-geograafilised tingimused loovad maailma eri paigus isesuguseid kohavaime. Kuigi Norberg-Schulzi jaoks oli kohavaim reaalne kvaliteet ja mõõtühik, millest lähtudes linnasid või hooneid planeerida, siis paraku on see mõiste jäänud pigem poeetiliste kujundite valda (näiteks Eestis kasutatakse seda sõna suveteatrite lavastustest kõneldes).

Allakirjutanud arvab, et kohavaim on potentsiaalikas instrument, mille abil võiksime linnaruumi fundamentaalsetele kihistustele jõuda lähemale kui seda seni teinud oleme. Näib, et linnainstallatsioonidesse kui kohaspetsiifilistesse kunstiteostesse on teadmine kohavaimust sisse kirjutatud, sest mitmed LIFT11 teosed aktiviseerisid mõne Tallinna paiga kohavaimu. Näiteks Kalamaja puhul kirjeldasid installatsioonid kohavaimu läbi märksõnade nagu meri, agul, puit, varemed, romantilisus, inimmõõdulisus, Soodevahe puhul karakteriseeriti lennujaam, puhvertsooniks olemine, rohelus ning Kadrioru genius loci  joonistus välja kui jalutav, unistav ja loodusega (ära) leppinud vaim.

LIFT11 kui Kultuuripealinn

LIFT11 kuraatorid on maininud, et festival oli Tallinna linnaruumi hilinenud, kuid ülioluline järeleaitamistund avaliku kunsti ja ruumi teemadel. Järeleaitamistunni eesmärgiks oli linnaruumiliste värskete tuulte selgitamine ja uute põhimõtete juurutamine. Kuna tegemist oli esimese sellise festivaliga, siis on mõistetav, et valminud installatsioonidest polnud ükski põhjapanevalt hea. Teostel jäi ennekõike vajaka poliitilisest dimensioonist, s.t võimest seista välja oma nime eest, olla nähtav ning rääkida kaasa otsustusprotsessides. Tugeva laenguga installatsioon on okupeeriv jõud.

LIFT11 installatsioonid ei hiilanud poliitilise jõulisusega, kuid selles polnud süüdi mitte kuraatorid ega kunstnikud, vaid sel hetkel jõus olnud bürokraatlik keskkond, mis takistas uue kunstilise kvaliteedi sündi (poliitilistel põhjustel jäi teostamata installatsioon “FACE IT!”, “Korsten” valmis LIFT11-st sõltumatult). Üksteist installatsiooni serveeriti linnarahvale hermeetiliselt turvalistes ning paslikult kaubanduslikes pakendites. Installatsioonide sõbralikust väljanägemisest tulenevalt tegi Kultuuripealinna neist enese reklaaminäod, mille taustal kiidelda, et nüüd me tõime lõpuks kunsti tänavatele ning lõime juurde sedavõrd palju avalikku ruumi – just nagu installatsioonide mõnekuuline visuaalne kohalolu oleks maksimum, mida neilt oodata. Pigem miinimum.

Samas oleks ebaaus LIFT11 ja Kultuuripealinna suhet vaid negatiivses valguses esitada. On tõsiasi, et LIFT11 oli Kultuuripealinna väärikas visiitkaart, mis kontrastselt eristas 2011. aasta Tallinna (suvise) linnaruumi aastatagusest olukorrast. Allakirjutanu jaoks olid samuti just LIFT11 installatsioonid tingmärgid, millele toetudes külla saabunud tuttavatele Tallinnat esitleda. Välismaal viibides toimis efektiivse Tallinna visiitkaardina võrguleht www.lift11.ee

Installatsioonide visiitkaardiks olemisega seoses tasuks heita kriitilise pilgu sellele, mil määral esineb “vaatamisväärne” installatsioon tavapärase dekoratiivskulptuuri või monumendi rollis. On see siis klassikaline vaatamisväärsus väikese krutskiga? Nõrk installatsioon tituleeritakse käesoleval ajal väärtusskaalal astme võrra madalamaks - skulptuuriks, hullemal juhul monumendiks, s.t kivist või metallist mäluhunnikuks. Sellise paikapanemise puhul on tegemist kas esteetilise või emotsionaalse hinnanguga. Pahatihti unustatakse, et installatsioonid ja monumendid (mõnel juhul ka dekoratiivskulptuurid) paiknevad küll ühes ja samas füüsilises ruumis, ent tähendusruumid, milles need asuvad, toimivad erinevate kultuuriliste (ja seega ka poliitiliste) tingimuste (vabaduste ja kohustuste) järgi. Monumentide vahest üks peamiseid funktsioone on kultuurimälu salvestamine ja/või propageerimine ning esteetiline külg on pigem teisejärguline. Lisaks jõuavad monumendid ja dekoratiivskulptuurid (vähemalt Tallinnas) linnapilti ülevalt, poliitilise võimu ja raha juurest tulles, samal ajal kui linnainstallatsioonid valmivad pigem kodanikualgatustena.

Viimasega seoses võiks pisut norivalt küsida, kas LIFT11 installatsioonid tulid ülevalt või alt? Kas kõrgelt rahastatud rohujuuretasandi ettevõtmine kannab eneses pigem kunstivabadust või munitsipaalset jäikust? Neid kahte vastaspoolust – antud juhul kaasaegselt meelestatud kuraatorite ja autorite võitlust linnaametnikega - tasuks installatsioonide hindamisel kindlasti arvesse võtta. LIFT11 installatsioonid olid juba eos koormatud poliitilise korrektsuse, ettekirjutatud vastutuse ning lojaalsusega ega saanud seetõttu mööda astuda kas või vähesel määral dekoratiivskulptuuriks või monumendiks olemisest.

Lift11 kui kriitik

Wayne Attoe on kirjutanud[1], et arhitektuurikriitikul lasub kolm klassikalist rolli: kirjeldamine, tõlgendamine ja hinnangu andmine, millele mõnikord lisanduvad neljas ja viies roll. Kirjeldamisel lähtub kriitik hoone konstruktsioonist ja disainist, tõlgendamise puhul võetakse aluseks mõni arhitektuuri mõtestamise viis ning hinnanguid jagatakse võrdluses kehtivate normidega. Kui kriitik läheb oma tavapärastest ülesannetest kaugemale ning hakkab kritiseerima kriitikat, võib ta seeläbi luua värskeid kirjeldamise, tõlgendamise ja hinnangute andmise viise. Viiendas rollis kasutab kriitik arhitektuurist kõnelemist selleks, et luua midagi sootuks uut, mida võib pidada omaette kunstiteoseks. Attoe rõhutab, et ükski roll pole teistest põhimõtteliselt olulisem või tummisem, igaühel on oma eesmärk. Loomulikult võib kriitik kasutada kõiki rolle ka ühes kirjutises.

Siinkohal võiks oletuslikult vaadelda LIFT11 kuraatoreid kriitikutena, kelle kriitika vahendiks oli tavapärase tekstiformaadi asemel installatsioon ning analüüsitavaks objektiks Tallinna linnaruum. Milliseid rolle nende kureeritud “tekstid” täitsid?

Vähemalt kaheksa installatsiooni (“Audiotuur”, “Helin”, “Kai”, “Kalarand”, “Merele”, “Rada metsas”, “Soodevahe linnak”, “Uurijad”) olid peaasjalikult kirjeldavad tekstid, mis andsid ausa ülevaate väljavalitud paigast. Kirjeldav kriitika aitab märgata ja rõhutada midagi, mis võib muidu kahe silma vahele jääda. Deskriptiivsel kriitikal on ka oluline roll tuleviku ees, sest täpsed vastused mis-, millal-, kus-, miks-, kuidas- ja kes-küsimustele saavad aastate pärast aluseks põhjalikele tõlgendustele ja hinnangutele.

Attoe iseloomustab tõlgendamist kui loori asetamist arhitektuuri ja vaataja vahele. Loori läbipaistvus sõltub sellest, kui oskuslikult kriitikakeelt, teooriat, meetodit vms kasutatakse. Need, kes kasutavad tõlgenduskeelt hästi ära, võivad lugeja panna unustama, et interpretatsioon toetub hetkel kehtivale kaanonile mitte faktidele. Fakti ja tõlgenduse piiride hägustudes on lihtne serveerida muutuvaid väärtuseid fundamentaalsete pähe. Näiteks “Kai”, “Kalarand” ja “Soodevahe linnak” esitasid hästi looritatult jätkusuutlikkust, rohelist mõtlemist, arengut ilma muutusteta ja võib-olla ka muutlikku kohavaimu publikule kui ainuõiget lahendust tõstatatud probleemidele.

Hinnangute andmine tähendab väärtuste hierarhiate loomist ning see on midagi igiomast inimliigile. Seega pole üllatav, et kõik üksteist installatsiooni olid ennekõike enesekindlad hindajad-kohtunikud, öeldes häälekalt välja, mida tuleb linnas edasi arendada ja mille võiks ära kaotada. Kõige tagasihoidlikum hindaja oli aupaklik “O”, mis näis pidavat kogu linnaruumi üheselt paeluvaks.

Ükski kuraatorite poolt linna toodud “kriitikatekst” ei võtnud eesmärgiks oma linnainstallatsioonilise olemuse analüüsimist, kuna õigustatult suunati põhirõhk linnaliste probleemide lahendamisele. LIFT11 ei lisanud seetõttu midagi põhimõtteliselt uut linnainstallatsioonide žanrisse. Žanripiiride värskendamata jätmisest hoolimata, rõhutaksin siiski “O”, “Kai” ja “Raja metsas” rahvusvahelist edu erialameedias, tänu millele leiti ehk koht ka installatsiooniajaloo pildipangas. Mil määral üks või teine LIFT11 “tekst” kunstiteoseks klassifitseerus, tulenes kokkuvõttes ikkagi sellest, millest sissejuhatuses juttu oli – kes sai kõige paremini pihta kohavaimule, Kultuuripealinna nõudmistele ja installatsiooni enese poolt püstitatud probleemile.

[1] Wayne Attoe “The Role of the Critic) raamatus “Companion to Contemporary Architectural Thought” (ed by Ben Farmer and Hentie Louw). Routledge: London and New York, 1993