Mitmete muutujate tähendusrikkus
//media.voog.com/0000/0038/6069/files/positiiv2022_48_GTaul_Lk32-39.pdf
K: Oled enda kodulehel märkinud, et sinu akadeemilise uurimustöö teemaks on kunst avalikus ruumis. Kuidas see teema kajastub sinu kuraatoriprojektides?
G: Kõige otsesemalt seondub mu doktoritööga 2021. aasta Muinsuskaitsepäevade näitus „Plastgraanulitest metallvarbadeni. Monumentaal-dekoratiivkunst Nõukogude Eestis”, mille kureerisin koos Anu Soojärvega. Planšettidel väljapanek oli esmalt avatud Teaduste Akadeemia hoones ja läks pärast seda Eesti väiksematesse kohtadesse rändama. Ehkki tegemist on üsna inforikka ja tekstikeskse näitusega – põhiosas asub näitus Muinsuskaitseameti kodulehel –, siis oli hirmus hea meel selle üle, et meil õnnestus näituse „maamärgina“ püstitada Teatri väljaku nurgale Leonhard Lapini Pärnu Kuldse kodu elamurajooni arhitektooni vähendatud koopia. See sinine objekt hakkas linnas hiljem oma elu elama kui Elava tänava entusiastid haarasid ta Niine tänava kaasava planeerimise protsessi.
Üks sarnane näide, kus muidu galeriis toimuv näitus valgus avalikku ruumi, oli koos gümnaasiumiõpilastega kureeritud „Kehamaterjal“ Viljandi linnagaleriis. Kaasasime näitusele Kaisa Eiche ja Urmo Metsa viiele inimesele koordineeritud kiikumiseks mõeldud „Kiige“, mille me pärast näituse lõppu teadlikult linna peatänavale „unustasime“. See aktiviseeris linnaelu üle viie aasta kuniks ta eelmisel suvel oma tegemisi Voronja skulptuuride aias jätkas.
Ent need on küllaltki klassikalised näited skulptuuridest linnaruumis – laiemas mõttes asetuvad kõik kunstiteosed, ükskõik kus neid ka ei eksponeerita, avalikku sfääri ja nende protsesside jälgimine ja mõtestamine on mulle teoreetilises plaanis lõpmata põnev.
K: Kuidas sa enda kuraatoriprojekte valid?
G: Kuna ma olen viimasel viiel aastal oma doktoritöö kirjutamise jooksul tegelenud palju rohkem õpetamise ja kirjutamisega ja õigupoolest kureerinud vaid mõne üksiku näituse, siis valikutest on siin raske rääkida. Teisalt olen samal ajal mõnest projektist loobunud, põhjendades seda endale vabaduse puudumisega.
K: Oled üle kümne aasta tegutsenud kunstikriitikuna. Kuidas sa ühendad kriitiku ja kuraatori tegevuse?
G: Olles õppinud vaheldumisi semiootikat ja kunstiteadust, tunnen ennast hästi, kui saan end semiootikute kambas nimetada kunstiteadlaseks ja kunstiteadlaste kambas semiootikuks. See-eest kunsti-masinavärgi sees mulle tundub, et selline perspektiivi muutumine eriti ei toimi. Kirjutaja ja kuraator ajavad suures plaanis sama asja, ehkki töömeetodid on absoluutselt erinevad. Kriitikutöö on solipsistlik, kuraatoritöö on vastutusrikkam ja riskide võtmine on hoopis teise kaaluga.
K: Millise loomingulise jälje on sulle jätnud erinevad kunstimajad, kus oled töötanud?
G: Olen töötanud kaks aastat EKA galeristina ning kaks aastat Kondase keskuse kuraatorina. Ehkki kureerimise puhul on primaarne valikuvabadus ja kohustus langetada otsuseid, siis mõlemas kollektiivis tajusin, et egotrippimine vähemalt mind siin kaugele ei vii. Eriti Viljandis nägin seda, et kui ma läksin sinna kavatsusega teha mitu vinget soolot oma kuraatoriprojektidega, siis tegelikus elus kujunes kureerimine pigem kollektiivseks loominguliseks protsessiks.
K: 04.02–03.04.2022 näeb Tallinna Kunstihoone galeriis sinu kureeritud näitust "Pikipiirijooksja, rotipüüdja ja müüriladuja". Palun räägi sellest lähemalt.
G: Näitus tõukub Peet Vallaku, Ilmar Külveti ja Mehis Heinsaare novellidest, kus kõige muu seas tegutsevad sellised „ametimehed“ nagu pealkirjas märgitud. Ehkki kõigis lugudes leiab tugeva annuse müstitsismi, siis tegelased ise on lihtsad inimesed oma argipäevaste muredega. Olen näitusele kutsunud osalema viis kunstnikku, kes erineval moel nende novellide tegevustikku ja õhustikku tõlgendavad. Minu jaoks on kureerimise puhul keskseks ülesandeks anda kunstnikule võimalus luua uus teos. Seda taotlesin ka siin, kuid kuna näitusetegemine on seotud paljude muutujatega, siis tuleb valmis olla kompromissideks. Lisaks kunstnike teostele olen näitusele valinud kümmekond fotot Eesti mäluasutuste kogudest. Kui kunstiteoste puhul on piir „päris“ lugude ja fiktsiooni vahel hägune, siis ajalooliste fotode puhul seda vähemalt pealiskaudselt vaadates kahtlustada ei saa. Ent selles peitub ka kureerimise võlu: olles oma näitusele valinud piltlikult öeldes miljonite fotode seast käputäie, siis muutub igaüks neist ääretult tähendusrikkaks ja lakkab olemast pelgalt pilt perekonnaalbumist.
Add a comment
Comments: 13