Delirious Tallinn calling

1.

Internet pakitseb arhitektuuripiltidest, kuid arhitektuurifotograafe on vähe. Teinekord näib, et need neli või viis või kuus teavad ruumist rohkem kui arhitektid ise, oskavad näha, investeerivad majadest läbinärimisse tunde ja aastaid. Martin Siplane on nende seas natuke nagu maalt ja hobusega: ennakuga ökoloogiline, arukas ja lõbus nagu maa sool, ehkki Lasnamäelt. Ta esindab koolkonda-vandeseltskonda, kellele kõige õudsem asi on arhitektuur arhitektuuri, kunst kunsti pärast, küsib aga modernistina: kas arhitektuur või revolutsioon? Käekirjas on lusti, fullerlikku optimismi, muinsuskaitsja kretinismi ja muinasjutuvestja metsikust. Fotosilm niikuinii valetab ja fabuleerib kogu aeg, autor keeraku oma nägemisele vint peale. Aga seisukoht arhitektuuri osas? Ühelt poolt: jah, arhitektuur olgu ehitis pluss kunstiline kihistus. Teiselt poolt: linn võib olla mis tahes kole, peaasi et päris ja elus, et ajaks oma asja. Veel üks stardipakk: Tallinn ongi maailma kõige lahedam linn, kus luua, tema kaitse­pühakule silma teha. Mis kummaline autoripositsioon see on? On ta ersats­ametnik, eba­määrase staatusega boheem? Ühtpidi bürokraatiavõrgust üle, samal ajal kinnisvaraarendajate vahendaja-mugandaja, normaliseerija ja vist isegi ohver, aga ka Tallinna fanaatik, lihtsurelik, arhitektuurifänn.

2.

Ehitatud keskkonnast mõtlemisse on sisse kirjutatud vernakulaarse ehk tavalise ja igapäevase ning ametliku ehk erilise ja pidupäevase binaarsus. Mulle meeldib arhitektuur(ifoto), kus ruumi kinnisvaraline plaan kohmetub sotsiaalsuse ees. Tänavamelu võtab monumendi üle. Zbigniew Herbert on näitlikustanud selle olukorra luuletuses „Ateljees“ (1961), kõrvutades Jumala loodud korra maalikunstniku möödatehtuga. Hendrik Lindepuu tõlkes:

[—]

kui Jumal ehitas maailma

oli tal otsaesine kipras

ja ta arvestas ja arvestas

seepärast ongi maailm täiuslik

ja selles on võimatu elada

seevastu

maalikunstniku maailm

on hea

ja vigu täis

silm liigub laigult laigule

puuviljalt puuviljale

silm lööb nurru

silm naeratab

silm meenutab

[—]

Mulle meeldib Siplane hea ja vigu täis fotograafina, kuid sellel näitusel domineerivad pigem kirtsus kulmuga maastikud, kus on sant elada. Just nagu nörritavalt punane tuba Bergmani „Sosinates ja karjetes“, mis on kui mitu korda läbi maalitud kirst, kuhu inimene ei passi. Roland Barthes’i mõttestiku kohaselt on siin vähe punctum’it ja palju studium’it, küllaldaselt ajaloolisi, kultuurilisi ja sotsiaalseid tähendusi, kuid kasinalt nihestavaid üksikasju, mis vaatajat foto seest sihiksid. Viimane ei olevat autori kontrolli all, vaid juhuslik, punk ja aktuaalne ning sõltuvat vaataja suvast. „Tallingu“ tellingute virnad korduvad tellitult, efekti eest vastutab kaameranurk ning mulje kipub taanduma maastiku vaate­mängule. Valgusplahvatust, detaili-detonaatorit, on näpuotsaga ja sellest on kahju, sest olen näinud nii arhiivif­otosid kui ka Siplase enda pilte pöörastest vernakulaarsetest raamistikest, kus avaldub hoopis teist masti membraanide poeesia.

„Tallingu“ tellingute virnad korduvad tellitult, efekti eest vastutab kaameranurk ning mulje kipub taanduma maastiku vaatemängule.

 Ken Mürk / ERR / Scanpix

3.

Lisaks argise ja pühapäevase duaalsusele kõneleb väljapanek veel ühest põnevast konfliktist, nimelt konstruktivismi ja sürrealismi dialektikast, mida USA kriitik Hal Foster on nimetanud XX sajandi radikaalse kunsti ja arhitektuuri üheks juhtmotiiviks. Lennusadama tellingute dubleerimisel iga järgmise ülesvõttega ainese ainukordsus justkui väheneb, see-eest sünnib mingi senitundmatu üksus, osa suuremast ideest. Ruumi­mälust meenub László Moholy-Nagy, kes taotles kujutiste reprodutseerimisega pildi kui sellise kuhtumist ning seda, et senised esteetikakaanonid muutuksid piltide seriaalsusprintsiibi analüüsimisel kasutuks. Unistajana lootis ta, et sünnib uue ajastu assamblaažiline lüürika.

Siplase fotodel sodikihi vahelt piiluv püha Viktori kujutis meenutab omakorda Man Ray fotogramme – just nagu oleks usumärter veskikivide asemel pressitud valgustundlikule lakmuspaberile. Näituse kaleidoskoopilised fotomontaažid asetavad tema teosed nonfiguratiivse avangardkunsti mõttelisse traditsiooni. Teos ei pea, ei saa, ei või maailma representeerida, vaid loomeaparaadil tuleb välja pakkuda iseseisvad vormid, mustrid või tekstuurid, mis pärineksid väljastpoolt seda elu – et seda elu edasi viia. Näiteks De Stijli kunstnikud, nagu César Domela, Paul Schuitema, Piet Zwart jt, käisid eelmise sajandi kahe- ja kolmekümnendatel oma konstruktivistlikke imemasinaid kujutavad fotolummutised välja lugupeetud elektroonikaettevõtetele, et nood kasutaksid vormieksperimente oma reklaamikampaanias. Ja nii need ka tegid. Siplase fotoplastika klientideks on aga mäluasutused. Mine tea, võib-olla on need omas ajas veel progressiivsemad kui toonased tehnikahiiud.

4.

Augustinuse „Pihtimustes“ on üks huvitav arutelu aja üle: millega tegeles Jumal enne maailma loomist? Esmalt lõbustab õpetlane lugejaid naljaga, et küllap ta valmistas ette põrgut inimestele, kes kaevuvad liiga uudishimulikult tõsistesse teemadesse. Järgneb sügav arutelu, kus teoloog väidab, et enne maailma loomist aega ei olnudki ja õigupoolest puudus ka Jumal, sest kõigevägevama puhul ei saa olla enne või pärast, on vaid üks igavene praegu. Mulle näib, et see Siplase tarindite vahele piilumine ning vahepealsete üleminekualade jäädvustamine on kannustatud just seda sorti õndsast liminaalsusest: hetk enne loomist, arhitektuur enne arhitektuuri. Maja on, aga kasutaja on vajaka. Olgu öeldud, et Augustinus vastab lõpuks, et aeg on õigupoolest teadvusseisund, meeltega tajutud elu. Võib-olla viib siis tellingutel turnimine fotograafi elu ehitusmaterjalile lähemale? On omamoodi membraani- või koevaatlus? Asi pole seega tärkavas tarindis, vaid selles sündivas vaheruumis, kehaliselt tajutud skeletis, konstruktivismi lihast ja luust imetud kaadervärgis.

5.

Konstruktivismi ja sürrealismi vastandus või, nagu märgib Foster, Le Corbusier’ ja Salvador Dalí pärand on ikka ja jälle peibutanud avangardseid ruumiloojaid ühendama võimatut: looma totaalset kehalist sensatsiooni ja saavutama ühtlasi täielist vaimset sublimatsiooni. Aga mille kuradi pärast peaks arhitektuur kui materiaalseim kunstide seast tahtma dematerialiseeruda irreaalseks graafiliseks projektsiooniks? Olgu selleks siis kujutlusvõimet heroiseerinud Bauhaus, radikaalselt žestikuleerinud situatsionistid, meediausku Archigram, unistav Cedric Price või terve plejaad isepäiseid leidureid, kes on Siplasega hetkel dialoogis arhitektuurimuuseumi näitusel „Prognoos ja fantaasia“ – miks nad seda teevad? Olen kuulnud, et inimese ajataju on ajus lähedalt seotud valutajuga. Võib-olla on siis nii, et arhitektooniliste poeetide deliirseks eesmärgiks on luua ajamasinaid, mis vähendavad ruumivalu, fabritseerides kasulikke fantaasiaid parematest tallingutest?